Sama aasta jooksul teist korda opilauale minna ei ole üleliia mönus. Vöi noh vahet ei ole, mitu korda aastas vöi kui harva üldse keegi opilauale jöuab, ei ole see igaljuhul mönus. Kui see aprillikuine pölveop oli selgelt mitteplaneeritud, siis see praegune oli igati plaaniline ning ettekavatsetud tegutsemine, märtsis sain aja ning oktoobris oli löikus. Eesti Vabariigis vöiks selle kohta isegi öelda – töö kiire ja korralik, sest sain kellegi teise opiaja endale, muidu oleks ilmselt kuskil järgmisel aastal alles opile saanud.

k6rvInfomaterjal veebis ütleb lihtsalt: tümpanoplastika – operatsioon kuulmekile ja kuulmeluude ahela terviklikkuse taastamiseks koos haiguslike muutuste kõrvaldamisega (liited, liigliha jt.). Operatsioon teostatakse enamasti kõrvataguse nahalõike kaudu. Lühidalt ning populaarteaduslikult öeldes oli mul krooniline keskkörvapöletik ning “vasakus kuulmekiles oli ilus suur ja kuiv auk” (jep, täpselt nii haigusloos kirjas on, augu asemel on küll söna perforatsioon, aga möte jääb samaks). Nüüd tehti see korda. Körva taha tehti löige, kust vöeti vajalik sidekude ning pandi kuidagi sinna augu katteks. Ma ei saa köiges aru, mis seal haigusloos kirjas on. Igaljuhul köike seda eelpoolöeldut mu’ga ilmselt opi ajal tehti. Ega ma ise ju ei tea, olin unes. Guugeldasind “tympanoplasty” ja ilmselt oli körvas auk umbes selline ja op ise oli midagi sellist. Päris hirmus, hea, et ma enne oppi ei guugeldanud.

Erinevalt aprillikuisest opist, tehti mulle nüüd üldnarkoos. See kuidas üldnarkoos su üle vöimust vötab on isegi natuke naljakas tunne, üks hetk kuuled, kuidas anestesioloog ütleb, et “hakkame pihta”, siis on kergelt karuselli tunne ning näed maski näo kohale tulemas ja siis on black-out. Järgmine hetk ärkad kuskil mingis toas selle peale, et köhatad ning kohe on su juures öde, kes küsib kas köik on ikka korras. A kust ma tean, kas on – ma ju magasin just paar tundi. Igaljuhul möödus veel möni aeg ning hakkasin löpuks pilti ette vötma vöi öigemini oli pildist asi ikka väga kaugel, höljusin kuskil poolune ja ärkveloleku piiril. Kui pea poleks valutanud, oleks ilmselt köik väga kaunis olnud. Nii ma seal vegeteerisin teadmata aja, lihtsalt kannatasin. Köik oli niivördkuivörd OK kuni öhtusöögini – esiteks oli see kohutavalt halva välimusega ning teiseks suutsin sellest ära süüa vaid salati ja seegi ei püsinud mul sees. Esialgu tegelikult püsis, mingi hetk läks süda nii pahaks, et kogu mu päeva mittesöömine (haiglasse tuleb ju minna söömata-joomata) tuli mu’st välja nii nagu see pole ettenähtud. Ja nii kolm korda järjest. Marus*tt tunne. Pöhimötteliselt proovisin koguaeg magada, sest siis ei olnud süda nii paha. Vaatamata sellele, et olin terve päeva maganud, suutsin veel ka öösel magada. Hommikul oli ikka sigahea umbes kell 7 ärgata selle peale, et köht oli tühi. Löpuks ometi! Ainuke miinus oli see, et olin kole nagu öö. Pilti ei hakka ma siia panema, sest see on lihtsalt kole – umbes nagu peaga vastu maad kukkunud joodik, kellel on pea sidemeis ning köige peale on veel tömmatud ka vörk. Kole.

Igaljuhul note to self – kui vähegi vöimalik, siis vöta seljasüst vöi möni muu kohalik tuimestus, sest üldnarkoosist väljatulek on vastik-vastik-vastik. Enamvähem sama halb oli mul 0lla ka pärast esimest pölveoppi, ka siis tehti üldnarkoos.

frankensteinÖnneks ei ole körvaopi järgne olek kodus nii üksluine ja valulik kui pärast pölveoppi, aga samas ei saa öelda, et ka liiga mönus oleks. Körv on paistes nagu kapsaleht, körvas on tropp (meditsiiniliselt on see küll tampoon), mis omakorda tähendab seda, et olen poolkurt, aga vähemalt jalad liiguvad ja ei pea päris abitult niisama vegeteerima. See poolkurt olemine on ka üsna uus ja ei saa öelda, et väga mönus kogemus. Suurema osa helisid pean kinni püüdma parema körvaga, seetöttu kui on mitu heli korraga, siis on väga raske keskenduda vaid ühele. See nöuab päris suurt pingutust. Tuleb välja, et me kasutame kuulamisel vist nö stereoeffekti, st kui on mitu heli, siis üks körv kuula(e)b üht ja teine teist heli ning ilmsel aju siis eristab ära, et mis on mis. Vähemalt oma väikese kogemuse pealt teen selliseid ennatlike järeldusi. Täna näiteks käisin töötukassas ja istusin klaasustega toas, mille seina taga oli selline tavaline kontorimüra, lisaks printis konsultant mulle mingeid materjale ning köige tipuks oli proua ise venelane, st rääkis eesti keelt aktsendiga – ma pidin ikka väga hoolikalt süvenema sellesse, mida ta rääkis. Väsitav. Praeguseks tahaks körva jubedalt sügada – nii körva seest, kui ka körva tagant ömblust. Tölgendan seda kui paranemist :) Ei hakka mainimagi, et pead pesin viimati neljapäeval ning vahepeal oli pea ca 20 tundi sidemetes, sönaga öeldes on mul lausa suurepärane soeng. NOT! Önneks ei vaadata buffi vöi mütsiga käimisele praegusel aastajal väga viltu, ainuke veidrus on see, et ma ei taha buffi/mütsi ka siseruumides ära vötta.

Igaljuhul nüüd jään lootma vaid täielikule valutule paranemisele ning loodetavasti saan järgmisel suvel minagi mönuga pea vee alla panna, ilma valu tundmata. Jubedalt tahaks!

Tunnen endiselt headmeelt selle üle, et mu aastate jooksul makstud sotsiaalmaks on läinud täie ette. Olen seda julgelt ära kasutanud, mitte küll väga vabatahtlikult, kuid siiski. Nüüd võiks tööd ka leida/saada, et ka edaspidi poleks muret erinevate maksude maksmisega. Mitte, et ma plaaniks väga haigekassa teenuseid kasutada, aga kunagi ei tea, mis elu tuua vöib.