Mötlesin, et enne kui ma taas kirjutamise juurde asun, siis tuletan iseendale meelde ka 2014’ndat, kuigi pealkiri postituse pealkiri väidab hoopis muud. Kuid siiski, iseenda jaoks.

Kui ma peaks ühe sõnaga seda möödunud aastat meenutama, siis oli see lihtsalt s*tt. Ausõna, ma ei sooviks oma vaenlasele ka nii halba aastat, sest noh alates aasta algusest saati oli kõik nagu üks suur ahelreaktsioon. Jutt, et iga asja lõpp on millegi algus vöi iga halb asi on millekski hea, on sellised jutuks head küll ja vöibolla kuskil hingerahu.ee lehel on need omal kohal, aga kui ikka asjad lähevad puseriti, siis need laused eriti ei koti.

Jätkasin endiselt “iga päev üks pilt” tegemist, sest see on juba harjumuseks saanud. Vaatasin just, et mis mulle sealt köige rohkem meeldis vöi siis meelde jäi ja töttöelda on piltidel igasugu toredaid emotsioone ning hetki, aga väiksed asjad pakuvad rõõmu ainult hetkeks – kui suur pilt on ikka katki, siis on ta katki.

Aga noh samas, mis see halaminegi aitab. Tuleb edasi elada.

Ühesõnaga vaatasin siin pilte ja ma nüüd ei teagi, räägiti et suvi kuni jaanipäevani oli selline kehvavõitu – oma piltide pealt küll seda aru ei saa, sest selleks ajaks on rattapilte kogunenud juba hulgim. Ja üleüldse kogu suve möttes oli selle rohke vaba aja üks plusse see, et sa mönusalt palju rattaga söita. Täielik kaiff! …seniks kuniks ratas ära varastati.

Ei, tõesti – kui mitte möelda teistele segavatele faktoritele, siis oli suvi lahe :)

Möödunud aasta üks lahedamaid seiklusi oli rattamatk. Läksin sinna küll kerge eelarvamusega, aga pean oma sönu sööma – rattamatk on tore. Kutsuge mind jälle.

Hullult äge oli see, et ujumas saia käia meie lühikese suve kohta mönusalt palju – olgugi, et köik need korrad pidid ühe kuu sisse ära mahtuma…

Ah-jaa, aasta teine tähtsündumus ja tegelikult palju olulisem oli see, et olen nüüd kaheksakordne tädi. Paganama äge lugu!

2015, mul on sulle üks palve – ole palun palju parem kui 2014 seda oli. 2014 oli mu’ga ääretult ebaviisakas.