Preagu, kui vaatan otseülekandena Oscarite jagamist on paslik panna siia ka löpuks ammu valmiskirjutatud tekst. Mitte, et ma arvaks, et see kedagi väga huvitav, aga noh panen ikka :) Teadupoolest on mul vaba aega kuhjaga, pahatihti mölutan ma selle aja niisama ära, millest mul alati endal hiljem tagantjärgi kahju on, samas aegajalt teen midagi kasulikku ja siis vahest vaatan filme.

The Lucky One, 2012 (wiki, imdb)

The LuckyOneMitte ei mäleta, miks mul see film üldse olemas oli, aga kahtlustan, et peaosatäitjate tõttu. Naispeaosatäitja mängib sellises seriaalis nagu Oragne Is The New Black (jep, soovitan väga) ja meespeaosatäitja on Zac Efron, kes oli kunagi vist lootustandev noornäitleja, aga nüüd ma ei teagi täpselt mis ta tähelennust on saanud. Tolles filmis oli mõlema osatäitmine siiski pigem kehv, ega rollid muidugi midagi väga erilist ei pakkunud ka. Igaljuhul filmi ei tahaks ümber jutustada, aga ei saa öelda, et see oleks hea olnud, samas halb ka mitte. Üsna etteaimatava löpuga, nagu romantilised filmid ikka. Ajaviiteks võib vaadata küll, kuigi kui teil on samal ajal midagi muud teha, siis tehke parem midagi muud – te ei jää mittemillestki ilma.

Love Punch, 2013 (wiki, imdb)

LovePunchTaaskord ma ei tea, miks mul see film olemas oli, aga no kui ta juba oli, siis vaatasin selle ka ära. Natuke meenutas see mulle Mamma Mia’t, st sellised soliidses eas staarid tegid lihtsalt pulli ja erinevalt Mamma Miast ei pidanud nad laulma ning see viimane fakt tegi filmi täitsa lõbusaks. Oli selgelt aru saada, et näitlejad nautisid filmi tegemist ja olid justnagu kergel puhkusel. Kiri postril ei valeta „The Feel-Good Film of the Year“. Jep – kui on vaja midagi väga kerget ja löbusat vaadata, siis vaadake, saate vähemalt natuke naerda. Ei tasuks muidugi unustada, et selle filmiga ei olegi püütud suurt kunsti teha, pigem otse vastupidi, röhk on meelelahutusel.

Last Vegas, 2013 (wiki, imdb)

LastVegasSelle filmi puhul tean ma küll, miks see mul olemas oli. Treiler oli hästi tehtud ja näitlejate koosseis oli lihtsalt suurepärane – Michael Douglas, Robert De Niro, Morgan Freeman, Kevin Kline – pole just paha valik, eks? Väidetavalt pakuti Michael Douglase rolli ka Jack Nicholsonile, aga mingil põhjusel too vanahärra seal siiski ei mängi. Eniveis, film on tore. Lihtsalt tore. Ei midagi erilist, mu meelest ei tee ükski mees tollest näitlejateansamblist ka mingit erilis esitust, aga see ei tee filmi igavaks vöi halvaks, film on ikka tore. Seda vöite ka reede öhtul kodus vaadata ja siis hea tujuga magama minna. Lihtne elu!

Grace of Monaco, 2014 (wiki, imdb)

GraceofMonacoBased on true story filmid mulle meeldivad, kuigi olgu öeldud, et Nicole Kidman on öelnud, et see film ei ole dokumentaal, ega ka biograafia – see film on soov näidata Grace Kelly haavatust ning inimlikkust. Seda ta tõesti oli ka. See elu avalikkuse ees võib olla ikka piinarikas, olgugi, et Grace Kelly ei olnud vürstinnaks saades tundmatu kuju, tegelikult lausa vastupidi, sest ta oli ju maailmakuulus näitleja, aga see vürstiperekonnale pööratav tähelepanu on hoopis midagi muud kui näitlejate tähesära. Ehk, et filmistaar saab särada, vürstinna peab püsima teatud raamides. Vaadake, saate ehk aru. Jah, vaadake ikka!

Enough Said, 2013 (wiki, imdb)

_EST3324.NEFMa arvan, et seda filmi vaatasin just eriti kiitvate arvustuste pärast, aga kahjuks pidin pettuma. Natuke oli pärast seda filmi tunne, et WTF just happened? Ma ikka ei adu seda filmikriitikute maailma :) Mul on tunne, et üks põhjusi, miks see film nii kiitvaid arvustusi sai oli see, et film linastus ca kolm kuud pärast meespeaosatäitja James Gandolfini surma ja no kes ikka surnutest halba tahab rääkida. Mu meelest polnud selle filmil õieti sisugi – lugu oli lihtsalt kuldses keskeas inimeste elust, väike tvist oli selles, et inimeste lood olid omavahel omamoodi seotud, aga miks see kõik nii kiitvaid arvustusi väärt oli, selles ma küll aru ei saa. Merle, sulle meeldivad alati sellised veidrad filmit – vaata ära ja ütle mulle ka, miks see hea film oli.

I Love You, Man, 2009 (wiki, imdb)

ILoveYou,ManKui ma 2009. aasta veebruaris New Yorgis käisin, siis oli terve Manhattan selle filmi reklaame täis. Reklaamid ikka möjuvad, vaatasin siis ära – et noh kui film on väärt nii suurt reklaami, siis ehk ei pea pettuma. Tuleb välja aga, et Ameerikamaa filmitööstuses on rahalugemine vist teisel kohal, sest selles filmis ei olnud mittemidagi väga erilist. Üks mu söber ütleks selle kohta „plämakas“, st teisisõnu ehk võiks selle kohta öelda naistekas. Lugu mehest, kes on maruüksik ning tahab elada teiste elu. Löpp on önnelik ja see on kaunikesti läbinähtav juba üsna filmi alguses. Ärge vaadake, minge parem öue jalutama.

The Counselor, 2013 (wiki, imdb)

TheCounselorPärast selle filmi vaatamist oli päriselt WTF just happened hetk. Oot, misasja ma just vaatasin? Sellised näitlejad ja selline film?!?! Vaatasin filmi kahes osas – esimese poole mingil öhtul ja kuna uni tuli peale, siis jätkasin järgmisel päeval. Järgmisel päeval kui filmiga löpule jöudsin ei saanud sisuliselt mittemidagi aru, mis just juhtunud olid. Vaatasin siis igaksjuhuks filmi esimese poole ka ära, et noh äkki jäi enne midagi unise oleku töttu märakamata ja kas teate mis, mittemidagi ei jäänud märkamata. Ma ei saanudki aru, mida ma vaatasin. Isegi Brad Pitt, kes vöib sisuliselt mängida üksköik, mis rolli, ta on alati hea, ei päästnud seda filmi (selgitusena olgu öeldud, et Brad ise oli ikka hea). Mulle jäi ainult üks Brad Pitti esituses nali meele, see oligi filmi parim osa – Kas teate, miks Jeesus ei olnud mehhiklane? Sest Mehikost ei leitud kolme tarka meest ja neitsit. Päris tabav, eks? :) Stereotüübid kinnituvad.

The Hundred-Foot Journey, 2014 (wiki, imdb)

TheHundred-FootJourneyLöpuks suutsin ka midagi head vaadata, selles möttes, et see oli töeliselt hea-tuju-film. Lihtne, haarav ning toredate ja hästi välja mängitud karakteritega – rohkem vist ei saagi ühelt filmilt soovida. India perekond vs Madame Mallory (st suurepärane Helen Mirren) ehk India temperament vs Prantsuse vaoshoitus – absoluutselt nauditavad ning pönevad 122 minutit. Samas lugesind Wikipediast, et keegi kriitik oli selle filmi kohta öelnud “Director Lasse Hallström does lovely work and Helen Mirren is always worth watching, but The Hundred-Foot Journey travels predictable ground already covered by countless feel-good dramedies“. Nomaitea, hea-tuju filme pole ju kunagi liiga palju, film indus on ikkagi meelelahutus. Ärge seda viimast kriitikanoolt tähele pange, vaadake filmi – vaadake kindlasti! :)

Järgmisena kirjutan ehk oma Oscari elamustest. Kaks parima filmi nominanti on veel vaadata, siis on selle aastaga ühelpool.