Ma ei tea ise ka miks ma esmaspäeval päevakule läksin, aga kaardiga metsa jooksma minek tundub mulle kordades vastuvõetavam kui niisama Kalamaja tänavatel lippamine. Ega sel Raku metsal midagi erilist pakkuda tegelikult ei ole ja kaalusin tükk aega, millist rada valida – et kas lähen teen valik-O’d või siis võtan mõne suund-O raja. Ma ei ole kunagi eriline valik-O äss olnud (rogainidel öige valiku tegemine on mu meelest jube keerukas ülesanne) ja ei 2015-04-13_Liiva-Rakuviitsinud nagu eriti oma pead vaevata ka, seega võtsin keskmise pikkusega suund-O, mis sel korral oli vist isegi umbes nii pikk nagu lubati. Tulemusi vaadates peab tödema, et joppas – öige raja valisin, sain vöiduröömu tunda. Kreit saksess!

Kokku tegin kaks viga. Esimene oli selline, mis häiris mind põhimõtteliselt terve raja – mul oli juba teises punktis nii palav, et jube raske oli joosta. Lihtsalt raske. Kevad on keeruline, üldse ei saa aru, kuidas end riidesse panna. Niisama passida nagu on jahe, samas liigutades hakkab kohe palav – halb on see, et selle viimase fakti unustan ma pahatihti ära ja siis imestan, et mul nii raske joosta on. Kärbseaju :) Teine viga oli labane mõõtkavaga mittearvestamine – olin juba peaaegu neljandas punktis kui avastasin, et ohoooo, küll ma olen kiire. Ots ringi ja hopsti kolmandasse tagasi. Täitsa algaja.

Einoh, tore oli, teinekord jälle :)

Kaart suuremalt