Vaatamata sellele, et nö uued tegijad alustavad päevakutega tunduvalt varem kui TON seda teeb, siis päevakuhooaja alguseks Põhja-Eestis on ikkagi esimene neljapäevak, sest noh see on traditsioon. Ma ei tea täpselt, aga arvan, et isiklikult alustasin neljapäeval umbes 30’ndat hooaega (isver, kui vana ma olen J). Kui päris aus olla, siis vahepeal vöis juhtuda ka selline lugu, et hooaeg vöi paar jäi vahele, aga samas pole ma ka selles kindel, sest äkki  vanemad mind ikka suve jooksul paarile päevakule kohale vedasid. Ei tea noh ja ega see väga tähtsust ei omagi.

Läksin sinna päevakule natukene eelarvamustega, sest möödunud kord kui ma Viimsi kandis päevakul käisin oli kogemus pehmelt öeldes ebameeldiv. Seekord pean tödema, et midagi ebameeldivat tolles maastikus küll ei olnud. Jah, see ei olnud ka teab mis tore, aga samas uus ja huvitav. Köik see, mis maastiku eelifnos TON’i lehel kirjas oli vastas töele – „Kahe miljoni kiviga Viimsi poolsaare maastik. Valdav enamus kive on moel või teisel ka kaardile kantud. Mõned ei ole ka. Vaatamata kivisusele ja tükatisele tuulemurrule on läbitavus igati rahuldav – parem, kui kardetud. Samuti on maastik kuivem kui oodata oli. Mõned kraavid on laiemad, kui keskmine päevakuline hüpata jaksab. Teede klassid on pisut igas suunas muutunud. Maastik, kaart ja rajad loovad väga head eeldused vahva hooaja vahvaks alguseks.“ – täpselt nii oligi. Metsas olles mötlesin korduvalt, et ei tea kuidas see rajameister aru sai, 2015-04-16_Rohuneememillise kivi taha punkt panna, sest neid oli metsas jaburalt palju ja köik enam-vähem sama suured. Ja kivine oli maastik töesti, just sellised väiksemad kivid, mille vahel jooksmine oli äärmiselt halb, tegelikult ega ma väga nende kivide vahel ei jooksnudki, sest ma natuke ikka hoian oma hüppeliigeseid, kardan väljaväänamist.

Kui poleks 15’nda punktiga seda tobedat viga teinud, siis võiks isegi jooksuga rahule jääda. Seal juhtus vana-hea möödalask – unustasin kompassi vaadata ja siis vaatasin jällegi kompassi liiga palju ja üldse ei saanud aru, mis tee peal ma olen. Nats edasi-tagasit ja metsavaatlust ning sain ka selle punni pika pusimise peale ära vöetud.  Tagantjärele targana näen päris mitut teevalikuviga, aga esimeselt päevakult olekski vigadeta raja läbimine liiga palju nöutud ja nagu öeldud, ei tahtnud eriti kivide vahel seigelda, seega valisin nimme mööda teid ringi mineku. Tulemustest selgub, et ega köige hullemini ei läinudki. Järgmine kord paremini J …kuigi see järgmise korra kaart on ikka väga küsitava väärtusega, aga lähen vaatan üle ikkagi.

Tulles nüüd postituse peakirja juurde, siis olulisemad asjad viimasena ehk päevaku meeldejäävaim sündmus toimus juba enne esimest punkti, ca paarsaada meetrit pärast starti. Lippasin punkti poole kui ühtäkki aimasin, et keegi läheneb mulle paremalt poolt – tume kogu ja jube kiirelt tuleb. Seisatasin. Hetk hiljem hüppas mu eest näo körguselt läbi kits, hops ja läinud ta oligi. Poleks ma seisma jäänud, oleks meil kahel üsna muljetavaldav kokkupörge olnud. Ilmselgelt oleks kannatajapooleks mina olnud, sest see kiirus ja hoog, millega too kits sealt mäest alla kepsles oli ikka meeletu. See üks sekund päästis mind. Seisin pärast seda peaaegu-kokkupörget tükk aeg aja proovisin ehmatusest üle saada. Vöttis seest nats jahedaks. Arvestades oma möödunud aasta ebaönne, siis möödunud hooajal oleks ma ilmselt tolle loomaga kokku jooksnud. Vähemalt möni asi liigub paremuse poole :)

Kaart suuremana