Ühel meeleolukal koosviibimisel selgus, et mul on siiski paar püsilugejat, kes kurtsid, et ma pole ammu midagi kirjutanud. Tösi, pole jah. Kuivörd mul endalegi meeldib aeg-ajalt vaadata, mida ma olen ühel-vöi-teisel aastal mönel kuul teinud, siis peab vist ikka midagi kirjutama. Kuna ma töesti detailselt ei mäleta, mida ma olen teinud möödunud aastal, siis tuleb appi endomondo, kus on vähemal sporditegemise ajalugu olemas ja kuna mu trennid ei ole iseenesestmöistagi väga huvitavad, siis meenutan vähemalt oma O-suve. Alustan sealt, kust pooleli jäin, ehk aprill ja Jüriöö.

Jüriöö, Alatskivi (kaart)

20150418_Jyrioo

Jüriöö on see üks vöistlustest minu hapral O-hooajal, kuhu ma tahan minna. Pressisin end ka seekord tiimi :) Arvasin, et jaksan nats joosta, aga kui esimese-vahetuse-Mati tuli välja 11’nda mehena, siis teel esimesse ja teise punkti panid noored (ja möni üldse mitte nii noor) välejalad mu’st mööda paremalt ja vasakult. Natukene piinlik, ma üldse ei jaksanud. Peamiselt ei jaksanud ma seeöttu, et tavalise pealinlasena ei ole ma harjunud mägedes jooksma ja just neid mägesid rajameister pakkus. Ma päris täpselt ei saa aru, miks on vaja iga punkt just mäe otsa panna, aga noh oma nörkuses on alati lihtne kedagi teist süüdistada. Vaatamata sellele, et ma ei jaksanud, oli JüriÖÖ ikka veel väga lahe. Kui klubisisese kvalifikatsiooni läbin, siis lähen jälle. Körge viis ka Heidile, kes autotäie vastu hommiku koju söidutas. Ma ei saa küll aru, kuidas ta seda suutis, sest terve autotäis nohises vaikselt magada.

Hiiu-Männiku ratta-O (kaart 1, kaart 2)

Mul oli o-aasta alguses kaval plaan, et nüüd hakkan ratta-o’d tegema, sest ratas on äge ja orienteerumine on äge. Kas on veel paremat komplekti olemas? Aprillis-mais olin täitsa teemas, aga siis rauges jaks – kaua sa neid Männiku/Nömme/Hiiu kaarte üht- ja teistpidi ikka jaksad läbi söita.

Igaljuhul 21. aprillil läksin Hiiu päevakule, mis pöikas korra ka Männikule. Kuna naiste rada on nii naeruväärselt lühike, siis seda oli nats imelik söita, ca 10 km’i pärast ei ole vaja ju ratast tolmuseks ajada. Olin sunnitud rattapäevakutel meestega ühte rada söitma ja seetöttu polnud motivatsiooni vaja kaugelt otsida – peamine oli mitte viimaseks jääda. Seal Hiiu päevakul tegin aga paraku vea, valisin naiste raja 8.2 km’i (reaalselt söitsin 10.95 km’i). Vähemalt öppisin sellest veast ja edaspidi kimasin meestega vöidu. Ega ma sellest söidust suurt midagi ei mäleta, aga seda mäletan küll, et juba rajal olles tundus mulle, et 13’s punkt tuli kuidagi maruvara kätte. GPS-jälg kinnitab seda. See iseloomustabki suurest neid OK Nõmme päevakuid – vahel tundub, et olulisem on asi ära teha, mitte niivörd kvaliteedile röhku panna, st punkt oli ju olemas, pole nagu pöhjust kurtmiseks. Önneks polnud see punn kuskil vales augus vöi orvandis, vaid lihtsalt nats varem kui ta kaardi peal märgitud on. Kokkuvötteks – tehtud!

Lümandu, vösajooks on vörratu-O (kaart)

20150423_Lymandu

Ma ei tea, kes see mees/naine oli, kes ütles, et “Vösajooks on vörratu”, aga üsna kindlalt pole ta Lümandu metsas käinud. Sest noh, see ei ole enam isegi mitte naljakas, see on ehe porr. Pöhimötteliselt oli kaks varianti – kas pressid läbi rohelise rooma-visku-roni meetodil vöi jooksed mööda sihte täisnurki kasutades. Tegin mölemat. Mul oli tunne, et ma olin seal metsas terve igaviku, aga tulemusi vaadates selgub, et möni oli veelgi kauem.

Kahtlustan, et see Tatter elab sealkandis ja tal ei ole ajaviiteks muud teha kui kohalikku vösa kaardistada. Nojah siis, parema puudumisel kannatame ära. Vähemalt sai värsket öhku hingata.

Ah-jaa – täpsustan, vösajooks ei ole vörratu, O-jooks on vörratu!

Tugamanni, 80’s coming back-O (kaart)

20150430_TugamanniSeda päevakut iseloomustab hästi PÖ kommentaar oma endomondo tracki juures “Raja nimi oli 80’s coming back. Huvitav, kas Juku kasutas ka samu punktikohti kui 30 aastat tagasi? Samas huvitav, pole ammu saanud 2km pikkust etappi joosta.” Tösi, kui viimastel aastatel on pigem rohkem punkte, siis see päevaks säras oma punktide vähesusega. Ega kaheksakümendatel oligi nende pliiatsitega jube palju jamamist, arusaadav miks rajameister eelistas pigem vähem, kui rohkem neid KP’sid metsa viia. Kes ikka kogu pinalit metsas sorteerida viitsib. Samas oli see mumeelest isegi tore vaheldus, see pikk etapp oli äge, nöudis pidevalt kaardis olemist, järge ei tohtinud kaotada. Kuigi natuke kumas läbi see J. Tasa deviis “töeline orienteeruja jookseb tee körval metsas, seda isegi siis kui mööda teed oleks kiirem”. 80’ndatel tehti vist nii. Kogu metsas oleku ajast läksin kolmandasse punkti 21 minutit, mis on kolmandik koguajast. Vöimas.