Novotsiis, tegelikult alustasin ma aastat ju Tarantino kaheksanda filmiga The Hateful Eight (imdb, wiki). Läksin filmi vaatama nii, et ma peaaegu ei teadnudki, mis seal filmis toimub. Mulle meeldib nii, sest sedasi säilib üllatusmoment. Samas eksju, kui lähed Tarntinot vaatama, siis on ju selge, et seal on palju kvaliteetset dialoogi, seal on palju verd ja seal on Samuel L. Jackson, kui hästi läheb siis ka Tim Roth ja Michael Madsen. Kahju ainult, et Uma Thurmani polnud.

hateful_8.jpg

Sattusin ükspäev lugema oma Django Unchained postitust, põhimõtteliselt võiks selke Vihase Kaheksa kohta teha peaaegu sama postituse.

* dialoog, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli super ja seda köikide peaosatäitjate esituses – CHECK!
* muusika, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli perfektne, isegi ühes hetkel kölanud neegriräpp sobis, kuigi ajastule see väga ei vastanud – CHECK, neegriräpita!
* veretöö, nagu Tarantino filmide puhul ikka, oli ülevoolavalt külluslik – CHECK! Veider oli ainult see, et samast püssist sai mõni mees vaid haavata ja vajadusel tulistati sellestsamast tulirelvast kellelgi pea otsast. Go figure.
* Django sinine kostüüm sobis nagu rusikas silmaauku – vot seda tõesti ei olnud, aga ega Vihase Kaheksa kostüümid halvemad ei olnud.
* mönede stseenide eriti detailne vöi pikk näitamine oli ideaalselt omal kohal, eriti muidugi veretöö puhul, kui sai toredasti vaadata, kuidas veri hgaavatasaanu kehast välja mulksus – töesti nunnu – CHECK!

Olemas, selline film oligi :)

Lisan veel seda, et ma ei saa täpselt aru, kuidas nad seal külmas sedasi paljakäsi vastu pidasid ja et kuidas ikkagi elada majas, kus tuul seintest läbi puhub, aga ega filmi ajal ei tasugi liiga palju kaasa möelda. Seda kaasasmötlemise väljalülitamist soosis eriti Leonardo Di Capriole Oscari toonud roll, aga sellest juba siis kui järjega sinnamaani jöuan.

Tarantinot tasub alati vaadata. Vaadake ikka!