son_of_saulSellest on nüüd küll juba nats üle poole aasta möödas, kui ma seda Sauli poega (wiki, imdb) vaatamas käisin, aga mäletan üsna selgelt, et see film oli minu jaoks ikkagi pettumus. See oli nii kiidetud ja ilmselgelt läksin kinno liiga suurte ootustega. Eriti kui vötta arvesse fakti, et see vöitis Eesti film Vehkleja ees vöörkeelse filmi Oscari. Maruraske on ikka Oscarit saada kui konkurendiks on film, mis räägib juutide raskest saatusest. See on kahjuks paratamatus. Kuigi Vehkleja ju jutustas loo sisuliselt samast asjast (niivörd kuivörd holokausti ja küüditamist vörrelda annab), aga kes see eestlaste murele ikka kaasa tunneb, kui samal ajal on vördluseks juutide elusaatus. Nagu Avandi ühes hiljaaegu eetris olnud telesaates mainis, siis küsisid ameeriklased näiteks pärast filmi vaatamist küüditamise kohta, et “aga miks te politseid ei kutsnud” (link). Nojah…

Igaljuhul see Sauli poeg. Pöff’i lehel on lause “Erakordse kinematograafiaga unustamatud kaadrid vahendavad ülima visuaalse ja emotsionaalse täpsusega kõige jubedamaid koledusi, milleks inimene võimeline on. Õud matab hinge, aga pilku ekraanilt ära ei saa.” Ma ei tea, kas nende jubeduste vahendamisesele juba kord piir ette ei tule? Ega tegelikult mind need koledused selles möttes väga ei häirinud, et see on köik juba kahjuks teada lugu. Mind häiris see, et vähemalt pool aega sellest filmis (kui isegi mitte rohkem) käis kaameramees peategelase selja taga ja kinokülastaja oli sunnitud pidevalt Sauli kukalt vaatama. Tihtipeale polnudki suur midagi peale kukla näha. Hirmus väsitav.

Kui oleks minu otsustada, siis ma oleks küll Oscari Vehklejale andnud. Täiesti objektiivne arvamus :)