Ma ei väsi kordamast, et oi kuidas mulle meeldivad filmid “based on true story” ehk film on tehtud päriselt juhtunud sündmuste ainetel ja seda see Lion (wiki, imdb) kahtlemata on. Lugu poisist, kes satub viie aastaselt kodunt ca 1500 km’i kaugusele, ihuüksi, oskatamata kohalikku keelt ja teadmata, kust ta ise täpselt pärit on ning kuidas ta 25 aastat hiljem lionhakkab oma päris ema (vahepeal ta lapsendati) otsima. Lihtne ja selge lugu, aga nii hästi esitletud, et hing jäi kinni. Film oli pigem kurb, kuigi n-ö önneliku löpuga, aga siiski valitsev emotsioon oli ikkagi kurb. Ma ei oskagi öelda, mis see köige kurvem oli, kas see, kuidas ta üksi mööda Kalkuta tänavaid uitas vöi see kuidas ilmselgelt ülerahvastatud lastekodus lapsed öösel mingit lastelaulu laulma hakkasid vöi siis see kui peategelane löpuks oma emaga kokku sai. Ma töesti ei tea, tean, et see köik oli nii kurb, aga samas mitte selliselt kurb, et tuled kinost ära valutava südamega, sest löpp oli ikkagi önnelik.

Tabasin end kinos korduvalt möttelt, et “oot, see köik on ju päriselt juhtunud, kuidas see vöimalik on”. Tösijutt, kuidas see vöimalik on on?

Täiskasvanud Sarood (peategelane) mänginud Dav Patel kandideeris ka Oscarile, kuigi kui sellest filmist oleks väga pidanud keegi Oscarile kandideerima, siis mu meelest oleks selleks vöinud olla see väike India poiss, kes mängis 5-aastast Sarood. Ma nüüd ei teagi, kuidas seda öelda, aga ta oli lihtsalt nunnu :) Dav Patel oli löpuks pisut hulluks läinud eneseotsija ja maitea mulle see ei meeldinud. Aga noh mida mina ka filmikunstist tean.

Teate, vaadake kindlasti seda filmi. Juba ainult fakt, et selline lugu on päriselt juhtunud, väärib vaatamist. Kindlasti väärib!

Advertisements