Sellest on tegelikult juba üle kuu aja möödas, aga märgin ära ikkagi. Käisin Aerobike poolt korraldataval laternamatkal “Rummu, Nõukogude töölaager ja seda teenindav asum!”. Idee tore, teostus ka, aga minu jaoks jäi siiski arusaamatuks, miks ma pean pimedas matkama. Mihkel, matka juht, rääkis väga huvitavaid lugusid ja vahepeal kölasid ka laused, et “nüüd näete” vöi “taamal paistab”, nagu ikka matkajuhiga matkal eksju. Aga teate – ei näinud ja ei paistnud. Pool matkamise völu on siiski minu jaoks selles, mida ma näen ja kui ikka näed vaid, seda mida latern valgustab, siis ei ole nagu matkast täit mönu. See vöib muidugi olla puhtalt minu isiklik kiiks :)

IMG_2283.JPG

Samas jällegi, nagu öeldud matkajuhi jutt oli väga huvitav ja tegelikult tasub nendele matkadele minna kasvöi ainult selle jutu pärast. Aerobike kodulehel on terve nimekiri matkadest, mida nad korraldavad ja niimönigi tundub täitsa huvitav. Möni näide “Maardu, 90ndate mõrvapealinn” vöi “Seewald ja hullud” jms. Arvan, et ma vist ikkagi lähen veel mönele, saab vähemalt looduses liikuda, abivahendina vötan kaasa pealambi.

Advertisements