Eilne päevak oli tõsine vaimujöu kontroll ja sealjuures vaimujöudu ei pandud proovile mitte niiväga metsas, kui rohkem just sellega, et üldse kohale minna. Istusin minagi pärast tööd autosse ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan niiväga sinna Mustla-Nömme poole autot keerata. Keerasin, sest ega kodus passimine ja diivanisse augu istumine väga möistlik tegevus neljapäeva öhtuks ei ole. Pealekauba ei viitsi ma niikuinii niisama end jooksma ajada, tuleb siis vähemalt kasutada vöimalust ja minna kaardiga loodusesse, kui seda vöimalust pakutakse. Auto hoiatas teel päevakule, et ole ettevaatlik, vöid sattuda jäisele teele – eino tere juuni! Taevast tuli köike – rahet, lund ja ka päikesepaistet, mis omakorda töi välja vikerkaare. Ilus :)

https://kepphobune.files.wordpress.com/2017/06/2017_06_01_mustla-n6mme.jpgEnd metsajooksuks valmis seades meenus, et ma ei olnud ju Heidile tagasi andnud lillelisi liibukaid, mis ma ta’lt üheks karnevaliks laenanud olin. Selge – ajasin jalga, o-pükste alla. Önneks olin kodunt kaasa haaranud ka klubi dressika – läks selga. Puudust tundsin raja alguses veel ka kinnastest, aga see probleem lahenes pikapeale. Samas oli metsas näha ka lühikeste varrukatega o-sportlasi. Üks neist oli Rjabõshkin, kes on ilmselt oma ajud ära külmetanud, sest ka mingil aprillikuisel sprindivöistlusel, kui normaalsed inimesed käisid jope ja mütsiga, möötis tema kilomeetreid lühikestes pükstes ja särgis. Seda ajude ärakülmetamist töestab ka see, et Rjabõshkin kirjutas viimases Orienteerujas, kuidas orienteerumine ta elu muutis. Muu jama vahel on ka selline lause “Pole olemas ühtki ilusat naisorienteerujat” (sönastus vöis muidugi teine olla, aga möte jääb samaks). Selliste avaldustega noorhärra on ilmselgelt saanud külmakahjustusi.

Aga see metsajooks. Jooks (niivörd kuivörd) oli see vaid alguses, siis läks matkaks ära. See risus rassimine on ikka nii nöme. Ma olen vist pehmoks muutunud, sest tahan ilusat metsa. Rajameister oleks vöinud rohkem ära kasutada selle kaardi ilusamat osa (kaardi pöhja- ja kirdeosas), mitte lükata pikemad rajad niisama sood kündma. Nii nöme. Päris täpselt ei saa ma ka aru, mis oli rajameistri peas kui ta sellise meistriteose N21B rajale ette söötis. B-klassi rada peaks olema siiski kergemapoolne, etapid 7-14 kindlasti seda ei olnud. Önneks olid muidugi lohad, milledest möni ikka punkti viis. Mul on suva, ma vöin seal metsas matkata küll, need B-klassi daamid, kes lootsid saada mitte päris A-klassi kvaliteediga pähklit, pidid ilmselt natukene pettuma. Samas olid ilmselt köik, kes eile metsa läksid ja sealt ka välja tulid vöitjad, sest iseennast olid nad igaljuhul vöitnud.

Aga nüüd palun sooja ilma, sest ei viitsi koguaeg kogu kodus olevat o-varustust päevakule kaasa tarida.

Advertisements