Eile oli taaskord päevak, mis nöudis natukena vaimujöudu. Nimelt päevakule söites tuli taevast vihma nii, et silmapiir oli hall – no üldse ei tahtnud end autost välja ajada. Önneks sadas Tallinnas oluliselt vähemal määral, sest muidu oleks juba kohalesöit tahtejöu proovile pannud. Nüüd aga polnud pääsu, kui olid juba ca tund aega kohale söitnud, siis oleks olnud äärmiselt narr metsa mitte minna. Igatahes, metsa!

Täitsa üllatav milline motivaator on paar minutit tagapool startiv vanem öde. Ükski teine sama rada jooksev proua ei pane mind niimoodi rajal pingutama, nagu seda teeb öde, sest no kes ikka öele kaotada tahab. Selleks on natuke raske vabandusi leida. Samas jällegi on need mustikataimed nii paganama körged ja mäed on järsud, st vahepeal annan ikka alla ja teen könnisamme ka, sest inimene ei jaksa ju koguaeg joosta. Mulle maitsevad mustikad väga, aga miks nad ei vöiks kasvada madalal nagu pohlad vöi maasikad?

2017-06-08_J2rviEniveis, väga mönus oli. Nagu juba mainisin, siis mulle need mäed ei meeldi, aga tuleb tunnistada, et väga mönus rada oli. Paari punktivahe puhul oli vaja ikka süveneda, et mis trajektoor valida. Mönus. Etappi 3-4 lahendasin esialgu nagu jookseks etappi 11-10 – lippasin mööda teed ja ootasin pingsalt, millal see lage tuleb, kui ühtäkki avastasin, et oi halb – ma vaatan ju valet punktivahet. Minu jooksukiiruse juures polnud muidugi ma veel önneks väga kaugele jöudnud :) Viiendast kuuendasse minnes tödesin taaskord, et ma ei saa aru, miks mul see kompass kaasas on, sest ega ma seda väga ei vaata niikuinii. Usaldan rohkem sisetunnet (tuntud ka kui PT), aga nagu ajalugu on näidanud, siis seda mul väga ei ole vöi siis on see väga-väga roostes.

Pöhilise tähelepanu sai eile siiski punkt nr 41, mis oli ilmselt väikseim auk, kuhu kunagi punkt on pandud. Ei olnud vist ühtki löpetajat, kes sellest punktist midagi arvanud ei oleks. Vaatasin juba sinna punkti poole kulgedes, et huvitav, mille järgi ma sellele punkti kätte peaksin saama – puudusid igasugused objektid, mille järgi punkti minna. Tuli taas usaldada sisetunnet (mäletate, mul ju ei ole seda). Uhasin siis seal mustikate vahel kuni jöudsin sihini. Selgepilt, olen möödas – ots ringi ja tagasi, aga krt mis suunas? Vaatepilt oli huvitav, metsas oli reaalselt ca 20 inimest, kes köik otsiva pilguga ringi jooksid, sest auku lihtsalt ei olnud ja ei olnud ka punkti. Ühtäkki nägin üht härrat, kes üsna järsult suunda muutis ja pani viimase punkti poole ajama. Nii, järelikult on seal kuskil auk ja punkt. Aga mida polnud, oli auk. Sama suundamuutvat härrat nägid teisedki ja 20 inimese abiga suudeti mustikaid ikka nii palju laiali tallata, et mingil hetkel hüüatas üks hele hääl – SIIN! Töeline röömupuhang – sest köik need 20 o-söpra spurtisid nagu üks mees hääle suunas. Oligi auk ja oligi punkt. See auk oli enam-vähem täpselt nii suur kui oli punktitähis ja see punktitähis oli augu pöhjas. Lisaks köigele oli see auk just kaevatud – ei tea, kas too külmasaanud Rjabõshkin oli ise selle augu sinna kaevanud. Noh, et kaardil olevat auku ei olnud, suva – teen siis ise. Müstika. Soovitan ikka end soojemalt riidesse panna. Kui möni punkt on loterii, siis see just seda oligi, sest kui sattusid punktipiirkonda tulema, kui seda keegi parajasti vöttis, siis oli köik hästi, aga kui tulid hetkel, mil toimus üleüldine metsakammimine, vöisid seal vähemalt 5 minutit otsivalt ringi tömmelda. Körge viis, rajameiser. MITTE!

Advertisements