Olin esmaspäeval rattaga tööl, sel rattahooajal esimest korda. Tööle minek oli hirmus mönus – taganttuulega pole üldse muret. Kojuminek seevastu nii tore ei olnud, sest kui hommikul oli taganttuul, siis ilmselgelt oli pärast tööpäeva vasutuul. Sötkusin vaikselt kodupoole ja mölgutasin mötteid, et kas ma ikka tahan linna-o päevakule minna vöi ei. Aga nagu korduvalt ennegi on juhtunud, tödesin, et ega kodus niisama passimine ka mingi väärt tegevus ei ole – rallisin (autoga, muidugi) Liivale.

2017-06-19_Liiva.jpgKui lähed jooksma nii, et peas on liiga pealju segavaid mötteid, siis juhtub asju. Köigepealt juhtus kohe esimesse punkti minnes – panin mööda valet teed ajama ja unustasin ära fakti, et kaardi möökava on 1:6000 – köik tuli liiga kiiresti kätte. Önneks hammustasin selle üsna kiirelt läbi. Mis aga juhtus neljanda punkti juures, jääb mulle endale ka pisut arusaamauks. Tean, et kolmandast välja minnes mötlesin veel endamisi, et Liiva jaama juures on punkt, aga miks ma punkti juures seda ära ei vötnud – ei oska arvatagi. Töenäoliselt oli punkt pisut peidus ja mul oli töesti peas umbes sada häirivat mötet, millega tegeleda. Nii vöivad need apsud sisse tulla küll. seda, et mul neljas punn vötmata jäi, sain ma muidugi alles teada finišis. See selleks. Muidu oli selline tavaline linna-o päevak – ei olnud üleliia raske, ega ka kerge. Trenni eest kölbas küll.

Et päev ikka triatloni nimetuse auga välja teeniks, läksin öhtu löpetuseks ujuma. Vesi Raku järves/karjääris on täisa ujutav. Mulle sobib. Ujumine minu möistes on muidugi lihtsalt vees solberdamine, mitte meetrite tagaajamine, sest ma lihtsalt ei oska seda ujumise kunsti.

Tasus minna.

2017-06-19

 

 

Advertisements