Kunagi oli selline helge hetk kui kevad alles tuli ja lootus saabuvale suvele oli suur. See köik oli üks suur enesepettus, sest kevad kestis ja kestis ja kestis ning siis tuli sügis. Vahepeal oli paar ilusat päeva ka, mida meie, eestlased, kutsume suveks. Kuna ma talve üle niigi palju vingun, siis suve üle püüan mitte nuriseda ning nautida seda vähest, mis meile antud on :) Olgu nii.

Aga tösi on see, et maikuus olin minagi O-entusiasmi täis ja läksin esmakordselt sellisele o-vöistlusele nagu Tartu Kevad. Peamine pöhjus on muidugi see, et noo o-huviline Ragnar tahtis minna ja ma siis mötlesin, et mis mulgi paremat oma nv’ga teha. Läksin metsa.

Esimene päev

2017-05-27_KassinurmeNüüd tagantjärele seda kaarti vaadates tundub, et täitsa tore vöis ju olla, aga teate ei olnud – hirmus röve vösa oli. Ma olin 4,5 kilomeetrisel rajal 1:12, sellesse mahub ka ca 7-8 minutit viga seitsmenda punktiga (metsa läbitavus oli seal piirkonnas mu meelest kaardile väga veidralt märgitud, aga noh mida mina ka tean). Tee peal proovisin ikka joosta, aga vösas lihtsalt jalutasin. Kas orienteerumise eesmärk ongi see, et saaks hirmsasti vösa murda? Mu meelest mitte, aga ehk ma olengi liiga pehmo. Ah, midaiganes…

Teise punkti minnes, teelt ära keerates nägin maas istuvat üht tüdrukut, kes tihkus vaikselt nutta. Kuna mul kuhugi kiiret ei olnud, siis küsisin, et kas ta ikka teab kus ta on. Läbi nuuksumise suutis ta vaid pead raputada. Mis siis ikka, vötsin ta kaardi ette ja näitasin talle kus ta on. Oli teine oma päris kaugele tulnud, tema rada oli nimelt praktiliselt ainult tollel lagedal, kus mul olid 1. ja 10. punkt. Tal oli vötmata ainult viimane punkt. Andsin talle juhised minna otse mööda teed kuni finišini. Loodan, et ta jöudis ikka kohale. Lapsi peab metsas aitama. Mul ei ole kunagi nii kiire, et mönele lapsele teed juhatada. Mittekunagi.

Teine päev

2017-05-28_KassinurmePöhilised teise päeva eesmärgid olid Heidile ära teha ja metsast tulla välja enne Tanelit ja Dani. Köik önnestusid. Kordaläinud päev, eks :)

Ma ei teagi, kas ma olin rohkem valmis selleks vösaks, mida pakuti vöi siis oli teine päev vähe meeldivamas kaardiosas, aga teine päev oli palju parem kui esimene. Lisaks köigele oli sel pühapäeval selle suve üks vähesed soojasid päevasid.  Jep nii oligi – teine päev on meelde jäänud pigem positiivsega. Natuke on siiski veel lootust, et Lõuna-Eesti orienteerumine ei olegi ainult vösaraiumine.

Advertisements