1. jaanuari öösel oli vöimalus Kalamajas oma lemmikharrastuse ehk orienteerumisega tegeleda. Ilmselgelt ma uue aasta esimestel tundidel ennast liikuma ei sundinud, kuid olin kaval – tellisin endale kaardi ja palusin vanematel see ära tuua. Mu vanemad, aga olid nii entukad, et läbisid kohe siis ise vähemalt poole rajast. Eeskujulik!

2018-01-02_Kalamaja lahtised 2018Mina võtsin teekonna ette 2. jaanuari õhtul. Ikka pealambi valgel, et oleks nagu öösel jooksnud. Tegemist polnud päris tavalise orienteerumisega, selles möttes, et ei olnud tavaline suund-O ja punkti jöudes ei olnud teada, millisesse punkti nüüd jöudsid. Selleks, et seda teada saada olid kaardi paremas servas suunavad küsimused. Punktipiirkonda jöudmine tähendas seda, et loed aga köik ülesanded läbi ja siis visuaalse vaatluse pöhjal otsustad, mis sobitub. Köik olid väga toredad küsimused, aga ühe punktiga jäin hätta. Kuidagi ei suutnud juutide hukkamist ja “mitmele ellujäänule viidatakse” omavahel kokku viia. Oleks ma tolle punkti vötnud oma teekonna löpuosas, siis oleks ma asja ka ilmselt läbi närinud, paraku läbisin ma seda punkti vist neljanda vöi viienda punktina ja nii ma jänni jäingi. Ülejäänud hammustasin köik läbi. Tore rada oli, mul on kaart kodus olemas, noh et kui keegi tahab veel seda läbida, siis ma ei ole kade jagama.

Vaatasin pärast ka aegasid, millega seda rada 1. jaanuari öösel läbiti. Ma oleks hea önne korral (st möistlikuma rajavalikuga) esimene olnud. Hea on, et ma siis ei jöudnud, sest vöitjal lasub kohustus sarnane o-ülesanne järgmisel aastal teha ja selleks ma küll valmis ei ole. Vahel on parem olla mitte öigel ajal, öiges kohas.

Advertisements