Jaanuaris, pärast Oscari nominantide väljakuulutamist on alati pöhjust kinno minna, sest möni nendest auhinnale kandideerivatest filmidest ikka kinos on. Kui just mitte parima filmi nominent, siis pea- vöi körvalosatäitja Oscari kandidaatfilmi ehk pakutakse. Kusjuures, kui eelnevatel aastatel on olnud nii, et päris köik parima filmi nominendid Eesti kinolevisse ei jöua, siis sel aastal saab vist töesti köik enne suurt auhinnaöhtut ära vaadata. “Dunkirk” ja “Get Out” olid juba möödunud aastal, “Phantom Thread” tuleb vahetult enne Oscareid, aga köik teised on sisuliselt hetkel kinos vaadatavad vöi siis kohe-kohe esilinastuvad. Eriti äge!

CallMeByYourName2017Dunkirk on mul juba vaadatud, kui viitsin, siis kirjutan ka sellest. Järgmiseks vötsin ette “Kutsu mind oma nimega / Call Me by Your Name” (imdb, wiki). Ma ei ole päris kindel, kas ma oleksin seda filmi vaadanud, kui see ei oleks Oscari nominent. Ilmselt pigem mitte, kuid mul on öudselt hea meel, et ma ikkagi läksin kinno. Ilmselgelt ei hakka ma filmi ümber jutustama, aga lühidalt öeldes on tegu gayfilmiga, mis nii mönegi kinosöbra vist kinost eemale peletab. Mind see ei häiri. Pigem oli tegu armastusfilmiga, mis oli natuke kurb ka ja löpus kiskus pisaragi välja.

Kui delfikommentaatorid seda filmi näeks, siis ütleks nad kohe, et – näe, vanem gaymees meelitas noore endas kahtleva poisi enda meelevalda, ergo – köik homod on pedoifiilid, aga önneks on delfikommentaator just see, kes söna “gayfilm” peale kinost eemale jookseb. Küsimus oli ikka jah rohkem armastuses ja iseenda leidmises. Ilus film oli, ma ei tea, kas ta just parima filmi vääriline on, aga see kinoskäik ei olnud ülse maha visatud aeg.

Üks huvitav fakt, mida imdb’st lugeda sai: “There was only one rehearsal before shooting. In multiple interviews, Timothée Chalamet and Armie Hammer said that director Luca Guadagnino asked them one day to come outside to do a rehearsal in the backyard of the villa. They walked to a patch of grass and flipped their scripts to a randomly selected scene to practice. When they opened the script, the page only read, “Elio and Oliver roll around in the grass making out.” Chalamet and Hammer looked at each other and said, “Alright, let’s go!” Just seconds into the making out scene, however, Guadagnino stepped in and directed them to act more “passionately.” So they started making out and continued to do so, and no one told them to stop. Eventually, the two actors stopped, looked around and realized Guadagnino had just walked away, leaving them rolling around in the grass. This was their only rehearsal.

Ja nii mönigi välismaine filmiarvustus toob välja just selle tsitaadi filmist, sest seesobis sinna nii hästi. Isa ja poja pikema vestluse löpuks (ka eelnev vestlus oli puhas pärl):

Mr. Perlman: Then let me say one more thing. It’ll clear the air. I may have come close, but I never had what you two have. Something always held me back or stood in the way. How you live your life is your business, just remember, our hearts and our bodies are given to us only once. And before you know it, your heart is worn out, and, as for your body, there comes a point when no one looks at it, much less wants to come near it. Right now, there’s sorrow, pain. Don’t kill it and with it the joy you’ve felt.
Elio: Does mom know?
[long pause]
Mr. Perlman: I don’t think she does.

See oli lihtsal ilus.

Ilus oli ka filmi löpp, kus peategelane Elio vaatab kaminasse pisarad silmis. Üksköik millise muu filmi ajal oleks kinopublik püsti töusnud ja asjatama hakanud vöi siis vähemalt oma telefoni välja vötnud, et tšekkida, kas FB’s/Instagramis midagi uut on (nagu tavaliselt – ei ole). Selle filmi publik, aga ei ole vist päris tavaline kinopublik (mäletate see delfikommentaatori asi) – istuti vaikides ja vaadati lihtsalt ühe peaosalise kaminakumas nägu. Lihtsalt ilus.

Parima originaalloo Oscari nominent on ka filmis kölav Mystery Of Love

Advertisements