Ma polnudki vist kunagi sinna Löwenruh parki orienteeruma sattunud. Oli tagumine aeg.

Esimesse punkti minnes oli näha seda, mida linna-O päevakutel ikka aegajalt kohtab – nimelt ei tunne köik o-söbrad reegleid päris hästi ja toorelt pressiti esimesse punkti läbi oliivirohelise ala, kuhu teadupoolest minna ei tohi. Karjamaa päevakul oli näha, kuidas punkti vöeti, kas läbi aia vöi siis astuti julgelt läbi heki, mis oli kaardil märgitud tumerohelisega, kust läbi minna ei tohi. Ma saan aru, et algajad ja nii, aga linna-o tiim vöiks vähemalt proovida inimestele reegleid tutvustada. Kasvöi mingi suure 2018-02-10_Löwenruhposter/plakatiga igal päevakul. Ehk kellelgi jääb silma. Ise vötsin kasutusele verbaalse teavituse ja ütlesin ühele härrale, et oliivirohelist ala läbida ei tohi. Ega muidu poleks ehk öelnudki, aga näen sedasama tüüpi koos pojaga juba mitmendal päevakul. Vähemalt lapsi vöiks ju öigesti öpetada. Kusjuures nad jooksevad alati selliselt, et isa jookseb ca 10 meetrit eespool kui poeg ja isa utsitab terve aja poissi köva häälega, et noh paneme nüüd. Ma ei saa aru, mida täpselt ta saavutada püüab, sest orienteeruma too poiss küll niimoodi ei öpi.

8-9 etapp oli selles möttes tore etapp, et oli valida, kas lähed paremalt vöi vasakult. Mul on tunne, et enamu valis pigem vasakult mineku, ma läksin paremalt. Ma ei viitsi analüüsida, et kas see oli kiirem vöi aeglasem, aga tol hetkel tundus mulle paremalt minek öigem. Silmaga vaadates tundub, et suurt vahet ei ole. Vist.

Kui ma oleksin tippsportlane, siis teeks ma eneseanalüüsi – punktis veedan ma selgelt liiga palju aega. Vötan pidevalt punkti läbimisega endale puhkust. Paar meetrit enne punkti löpetan sörgi ja ka väljumine on alati köndides. Nii need kaotussekundid löpuks minutiteks kogunevadki. Aga just sellepärast mulle orienteerumine meeldib, et aegajalt saab endale süümepiinadeta puhkust lubada. Löppude-löpuks ei ole ma tippsportlane, ilmselt jätkan umbes samamoodi :)

Advertisements