2018-05-10_KodasooKes seda ammust lugu enam nii täpselt mäletab, aga küllap kukkus tööl taas pastakas pool viis lauale ja keerasin autonina päevakupaiga poole. Ilm oli soe, öhtu vaba – idekas noh. Kui ma selleks ajaks arvasin juba, et jaksan nagu natuke joosta, vähemasti sirge tee peal, siis vähe mägisemas kohas on kohe hing paelaga kaelas. Pean iga kord tödema, et olen köige ehedam Põhja-Eesti päevakusportane.

Üheksanda punkti piirkonnas ei klappinud mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt maastik ja kaart omavahel päris hästi, sest näiteks too lage, mis jääb punktist pöhja, oli tunduvalt suurem kui seda kaardi järgi vöiks arvata. Tegin möningad tühijooksud paremale-vasakule. Töeline bingo aga tuli 10. punktiga. Ilmselgelt alahindasin kompassi vaatamise vajadust ja ülehindasin oma vöimet lihtsalt pöhja suunduda. Suundusingi pöhja, aga seda mitte ilmakaare möttes, vaid lihtsalt pöhja – igatahes pöhja. Täiesti ebaönnestunult sattusin sinna punkti just siis, kui ühtki teist söpra sealkandis ei olnud, st pidin jälle tegema tühijooksu paremale-vasakule. Löpp oli önneks jälle rohkem päevakulise maiste järgi :) Välja arvatud viimased 100 meetrit viimasest punktist finisisse – ülesmäge on see jube mage jooks, vötab hinge kinni vöi nii, see aga muidugi ei vähenda päevakuröömu! :)

Advertisements