IFeelPretty.jpgKui tahad minna pärast tööd kinno ja ei taha sealjuures üldse juurelda selle üle, et kas köik see mida filmis näha saab ka reaalselt vöimalik on vöi ei taha pead valutada köikide maailma murede üle, siis mine vaata mingit arulagedat komöödia/naistekat. Heaküll, pea alati on sinna sisse pikitud ka omajagu elutöde vöi siis midagi n-ö kasvatuslikku, aga siiski üldjuhul on tegemist väga ära-mötle-kaasa filmiga. Mul on üks söber, kellele need filmid meeldivad vöi millegipärast tahab ta neid alati minna kinno vaatama. Ma lähen tihtipeale kaasa, ise ka ei tea miks. Ju siis ongi vaja seda niisama kinos istumist ja naermist. Naer, ju teadpoolest, on kasulik.

See Küll ma olen ilus!/I Feel Pretty (imdb, wiki) oli täpselt see, mida eelpool kirjeldasin. Istud lihtsalt kinos ja lased end sellel möttevabadusel lihtsalt kaasa haarata. Kinost tuled välja mitte avardunud maailmapildiga, vaid lihtsalt kinoskäinuna. Need filmid on köik suht ühe mütsiga löödud, aga konkreetne lugu on sellest, et üks tütarlaps, kes on pisut korpulentsema kehaehitusega ja seetöttu on ka mönevörra madala enesehinnanguga, st pmst ta alustab iga esmaspäev uue dieediga ning hakkab jälle trennis käima. Nagu me köik, eks? :) Igaljuhul läheb nii, et pärast kukkumist spinninguratta seljast lööb ta pea ära ja ühtäkki on ta endast väga heal arvamusel ja ei karda seda ka välja öelda. Saab uue töö ja köik läheb nagu lepase reega. Edasi vaadake juba ise :)

Loo moraal (mis alati sellistesse filmidesse sisse on pikitud) on see, et “Don’t judge a book by its cover” ehk “Ära hinda raamatut tema kaane järgi!”. Põhimõtteliselt on see köikide selliste filmide sönum ja sellega on ka raske mittenöustuda. Mitte, et ma ise alati selle järgi toimiks.

Kui tahate öhtust löögastust, siis vaadake, samas kui te ei vaata, ei jää te mittemillestki ilma.

Advertisements