2018-05-23_VanalinnJalutasin pärast tööpäeva Vabaduse Väljakule, sain kaardi, millele oli rada käsitsi peale joonistatud (sest öiged kaardid olid otsas, linnapeal vöis o-kaardiga turiste kohata) ja asusin suunistama.

Köik oli pöhimötteliselt kaunis kuni 18’nda punktini, siis ei saanud ma enam ühtäkki midagi aru. Ma ei saanud siis aru ja ei saa ka nüüd aru, mida ma millega segi ajasin, st miks ei taibanud ma Toomkiriku eest läbi joosta ja elegaantselt punkti vötta, vaid  seiklesin seal Toompeal nii nagu oleks esimest korda sinna sattunud. Löpuks kui üht punkti kohtasin, siis pidin ka kurvastusega tödema, et tegu polnud üldse punktiga, kuhu mina teel olin – see oli hoopistükkis järgmine punkt. Vähemalt sain selle järgi aru, kus ma olen. D’OH, kui rumal. Piinlik kohe, et olin nagu peata kana sellises kohas, kus olen kümneid kordi käinud. Kaardita ja kaardiga.

Pärast o-jooksu jallutasin koju tagasi. Mulle kohe meeldivad sellised päevakud :)

Advertisements