2018-05-24_M2nnikuKrossiradaSöitsin hommikul rattaga tööle – 13.7 km. Vegeteersin tööpäeva ära ja väntasin päevakule – 19.7 km’i. Kindlasti oli vahepeal ka vastutuult, kes seda enam mäletab. Päevakul vötsin oma tavapärase nooremate veteranide raja ja hakkasin minema. Tolle aja peale kevadel, arvasin end juba jaksavat natuke joosta (enda kohta, muidugimöista). Selgus, et kui oled rattaga 20 km’i söitnud, siis ei ole jooksmine nii lihtne, kui tavaliselt. Lisaks muidugi see körgevöitu alustaimestik, milles joostes peab ilmselgelt liiga palju jalgu töstma.

Tagantjärgi targana tean, et esimesse punkti oleks pidanud jooksma punasest joones paremalt mööda teed, mitte metsa all rassima. Kui saab lihtsamalt, siis miks ajada asju keeruliseks. 2. ja 3. punkti piirkonda polnud ma Männiku kaardil vist kunagi sattunud, st tuleb lugeda päevak kordaläinuks – midagi uut, noh. Neljandasse oleks pidanud minema alt mööda suure tee äärt, oleks vähemalt sörkida saanud, selle asemel et rohelises puid painutada.

Teine pool rajast ei olnud midagi keerulist, küll aga oli see füüsiliselt palju raskem. Köigepealt 11-12 liiva sees mäest alla ja mäest üles, siis 12-13 sama jutt. Lisaks ei jaganud ma lahti seda, kuidas viimasesse punkti minna – kui ei jaga pea, siis jaksavad jalad – jooksin viimasesse punkti läbi finiši.

Löpetuseks sai diplomi ja Tartu Miil pakkus pudruhelbeid. Aitäh! Keerasin lenku kodupoole ja kruisisin 15 km’i koju.