Aprilli saldo: üks linna-O, kolm TON’i ja Jüriöö

2019-04-01_Kadaka1.04 – Kadaka, linna-O

Ikka veel oli see metsast jooksmine midagi uut ja rööm endiselt suur, no töesti ägä noh. Kuna talvel rattaga söita ei saa ja ma täidan treeningtunde jooksmisega, siis on mul tavaliselt kevadel enda kohta täitsa okei jooksuvorm. Tore on meenutada häid aegasid :) Igaljuhul vaatasin endomondost, et olen pärast 5 ja poole kilomeetrise raja läbimist veel kolmeks kilomeetriks jooksma läinud. Mis mul viga oli? Tahaks nüüd, detsembris, et mul ka tuleval aastal viitsimist on. Vöiks lausa suvel ka olla :) O-jooks ise vist ei olnud kuigi meeldejääv, igaljuhul ei ole ma endale ühtegi , märksöna endomondosse kirjutanud ja mittemidagi erilist ei meenu ka. Vöi noh kaarti vaadates meenub jooks küll, aga midagi peale majadevahelise o-jooksu seal erilist polnudki. Peab sellega leppima.

2019-04-11_Merimetsa11.04 – Merimetsa, TON. Pärispäevakute hooaeg on alanud!

N40: 4.6 km / 18 KP

Ma olen endomondosse väga tähendusrikkad mötted kirja pannud: “Ilm oli kaunis, mets mitteniiväga, tegin viga, nägin ühe o-sportlase paljast tagumikku – kordaläinud päev, noh :)” – pöhiline on see viimane muidugi.  Nagu igal aastal, nii ka seekord – pärispäevakud on ikka need TON’i päevakud. Ega see Merimetsa alustuseks midagi üleliia keerulist ei olnud, tuli lihtsalt öiges suunas joosta. Etapil 44-47 läks mul selle öige suunaga pisut lappama. Kadri oli mind rajal kinni püüdnud ja mul oli hirmus soov ta’lt eest ära joosta – jooksingi, aga vales suunas :) Hea, et löpuks aru sain, kus olen. Tegelikult oli hea, et Kadri mind kätte sai, see pani mind vähemalt pingutama, päris tore oli löpuks olla läbi nagu käbi. Mu meelest vöiks seal Merimetsas veel päevakuid teha, tore koht ju.

2019-04-18_Harku18.04 – Harku, TON. Kella aku oli tühjaks saanud, seega kilomeetrid on umbes pandud.

N40: 4.94 km / 13 KP

Kella aku teeb ikka aegajalt seda, et saab lihtsalt tühjaks, kuigi minu parima teadmise kohaselt peaks köik titimiti olema. Läksin siis kellata ja punase joone tömbasin praegu mälu järgi kaardile – umbes nii ma seal seiklesin. 34. punkti juures kohtasin Monsat ja kuna ma polnud teda jaanuarist saati näinud, siis pidime keset rada embama – oli vaja önne soovida. Hea, et see asi tehtud sai. Etapil 64-51 panin täiega puusse, kusjuures ise oleks vb öigesti läinud, aga hakkasin millegipärast teisi inimesi jälitama ja nii mul taas lappama läkski. Nömelugu ikka Harkus ära eksida, sest noh olen Harkus ikka kümneid kordi jooksnud. Mait reklaamis päevakut “On uus, kaardistamata Harku mets” vms. Ma küll kindel ei ole, et just see osa Harku metsast vajas kaardistamist. Nagu üks päevakuline võsas roomates tabavalt mainis, siis rajameistris on kerge sadismi alge olemas. Nii oligi, sest seal rohelises osas raja alguses ja löpus pidi reaalselt roomama, et edasi liikuda. Milleks?

20.04 – Jüriöö Viljandis.

Jüriööga läks nii, et alguse mötlesin, et sinna öisele linna-O’le ma küll ei kipu, sest arvan endiselt, et Jüriöö peaks ikka metsas toimuma. Löpuks andis soov öösel joosta järele ja ei mäletagi, kes pakkus, aga mingil hetkel olin ma andnud jah-söna Rakvere tiimile, kes otsis endale naiste vahetusse jooksjat – heaküll, vöin ka nende eest joosta. Sellega läks aga nii, et umbes ööpäev enne Jüriööd andsid need vennad teada, et neil polegi mind vaja. Noheaküllsiis. Siis, aga läksid asjalood kuidagi nii, et Kalle loobus oma kohast Mercury harrastajate tiimis ja asendusliikmeks sain mina. Tore. Öine-O oli endiselt sama äge, nagu ta alati on olnud, kuid miks seda linna vahel jooksma peab, ei saa ma siiamaani aru. Korraks lasti tegelikult lossimägedesse ka, aga see oli nii korraks, et ei saanud arugi. 2020 pidavat Jüriöö toimuma Otepääl, st jälle umbes kaks etappi metsas-O’d ja siis linna vahel andmine. Loodan, et ma eksin muidugi.

Kaarti mul pole sisse skännitud, aga kui kunagi seda teen, siis näitan ehk radagi.

2019-04-25_Männiku25.04 – Männiku, TON.

Ma ei väsi kordamast – kevad on imeline – söidad rattaga töölt koju, pakid o-asjad kotti, söidad päevakule, naudid kena kevadöhku metsas, söidad söbrale külla ja öhtu löpetuseks kruiisid veel allamäge koju ka. I-me-li-ne!

Männiku mets on selline vaata-ühest-punktist-teise mets, tuleb vaid öiges suunas punuma panna. Seal vöiks endale väljakutse esitada – jookse nii palju mööda punast joont kui vöimalik, arvan, et möni täpsema silma ja jalaga o-söber saaks etteantud ülesandega päris hästi hakkama. Isiklik sooritus läks täitsa okeilt. Hooaja alguses jaksasin veel enam-vähem joosta, hiljem oleks selle raja läbimine palju rohkem aega vötnud. Suvel tuleb rattasöit vahele ja siis jääb jooksmine kuidagi tahaplaanile. Tore oleks osata kuidagi nende kahe ala vahel tasakaal leida. Oskab keegi head nöu anda?