Juuli: üks linna-O, kolm TON’i + Sloveenia

1.07 – Kalamaja, linna-O. Punane rada, 4.5 km / 16 kp

2019-07-01_KalamajaKodukandi-O (mida see tol hetkel veel oli). Pöhilised rajavaliku küsimused olid etapid 4-5, kas alt vöi ülalt, läksin altpoolt, aga hektel kaarti vaadates tundub, et oleks vist pidanud ikka ülevalt poolt minema. Nojah. Ülejäänud oli pmst igapäevane trenn Kalamaja tänaval, ainuke erinevus oli see, et kaart oli pihus ja SI-pulk sörme küljes. Pärast hängisin noore söbraga Lennusadama mänguväljakul, nagu päris puhkus kohe. Oleks veel putkast jätsi ka saanud, siis oleks veel toredam olnud.

Kuna öhtu oli ilus ning kuus ja pool kilomeetrit jooksu tundus kuidagi vähevöitu, siis hängisin pärast veel rattaga Kalamaja ja Pelgulinna tänavatel, sest noh vahel on puhkuse ajal nii, et on vaja lihtsalt aega tappa. Seda tegingi, parimal vöimalikul moel.

4.07 – Pikknömm, TON. N40: 56-43-52-65-42-40-34-44-47-60-46-49-50-54-100 / 4.79 km

2019-07-04_Pikkn6mmPikknömm on tuntud ka kui Ännijärve. Vörreldes möödunud nädalaga sönajalaporriga oli hoopis teine tera. Olgugi, et ma ei ole väga suur Körvemaa fänn (orienteerumise möttes), siis sinna Ännijärve kanti tasub alati minna. Vöi oot, mitte alati – tasub minna siis kui rada viib Pikknömmele, mitte Ännijärevest löuna poole vössa. Käesoleval erilukorra aastal juhtus just nii, et läkitati sinna vössa puid murdma – jube hea, et ma ei läinud :)

Mingil veidral pöhjusel on tollel TON’i lehel oleval kaardil stardikolmnurk puudu, aga noh sealt, kus mu joon algab, sealt kogu see asi alguse sai. Ausöna.

Jooksin just aasta kestnud mäestikulaagrist tulnud Ragnariga sama rada ja kaotasin kalendriga, st 14 minutiga. Tore kohe, kui noorhärra niimoodi oma pikad jalad tööle paneb ja teeb seda, mida oskab – ehk jookseb kiirelt ja täpselt. Tüüp igaljuhul startis minust hiljem, sest köis väikevennaga nöörirajal ja kui ma finišist autoni jöudsin, oli ta juba platsis.

11.07 – Nelijärve, TON. N40: 33-36-48-41-65-31-46-42-39-38-50-52-53-59-61-100 / 5.38 km

2019-07-11_Nelij2rveVahel läheb nii, et teed kohe alguses ühe suure-suure vea, siis on tuju nullis ja kulged kuidagi löpuni. Tollel Neljärve päevakul läks täpselt nii- esimesega, tolle köige lihtsamaga,  tegin umbes 8 minutit viga, siis oli tuju läinud ja edasi kulgesin rahulikult. Siiamaani on arusaamatu, kuidas nii lihtsa punktiga saabnii suure vea teha, aga näed – saab. Samas see tee-kohe-viga-ära töötas, sest suuremaid äpardusi enam ei teinud. …kuni etapini 11-12, sest seal pidin oma soovist vöimalikult otsekat teha, ujuma üle jöe. Tegelt ega ma seda otseselt veaks loegi, sest ma ju lahendasin selle ikkagi otse minnes. Lootsin, et äkki seal on mingi purde moodi asi, sest kaardi peal oli ju tee, aga purret paraku enam ei olnud. Oli vaid näha, et seal oli kunagi mingi purre olnud. Kuna tagasiminek oleks olnud liiga suur ring, niisiis sukeldusin vette. Vesi oli rinnuni, sumpasin läbi. Pärast olin hirmus porine. Önneks oli ilm soe ja see väike märg pole kunagi töelist o-söpra morjendanud, tegigi päeva pönevaks.

18.07 – Körvemaa, TON. N40:  31-55-63-34-57-36-59-38-44-67-51-64-61-53-35-100 / 4.7 km

2019-07-18_K6rvemaaEsimese punktiga tegin taas viga ja loomulikult oli taaskord tegemist peaaegu, et maailma lihtsaima punktiga. Ehe näide sellest, et kui kompassi ikka üldse ei jälgi, siis läheb nii nagu mul läks. Edasi läks (taaskord) täitsa okeilt – ilmselt töötas jälle see, et pärast seda suurt viga oli juba suva ja siis kulgesin rahulikult löpuni. Hakka vöi igakord kohe viga tegema :) Ikka selle nimel, et ülejäänud rada veavabalt läbida.

Ma vist olen Körvemaa suhtes liigkriitiline olnud, sest too rada oli ju täitsa meeldiv. Tahaks öudselt Margust kiita, ta ikka oskab seda radade tegemise asja – möödunud hooaja parima rajameistri tiitel ei ole valesse kohta läinud.