TON’i päevakud said läbi, st tuli leppida kolme linna-O’ga.

13.10 – Pelguranna, linna-O. Punane rada 5.3 km

2019-10-13_PelgurannaPüüdsin endale meenutada midagi seoses selle päevakuga, mittemidagi seoses orienteerumisega ei meenu. Kaardi pealt GPS-joont vaadates selgub, et etapil 23-24 olen end sölme jooksnud. Nii juhtub kui hetkeks ei seisata ja mötlen, et vot-nüüd-panen – paningi, lukku. Arvan, et mötlesin ka reeglite rikkumisele, aga hea-mina vöitis. Olen üsna veendunud, et oli päevakulisi, kes tömbasid sealt rahumeeli tökkejooksu tehes otse. Päevakuliste normkäitumine.

Ah-jaa, etapil 25. punkti kohtasin Kairit, keda polnudki peale emakssaamits kohanud, embasime kiirelt ja lippasin edasi. Pöhilised asjad köigepealt, eksju. Mötlen siinkohal önnesoovimist. Sarnaselt önnitlesin kunagi ka Harku metsas Monikat, orienteerujad teevad seda ikka o-rajal :)

20.10 – Pirita TOP, linna-O. Oranž rada 3.7 km

Huvitav, miks ma olen oranži raja valinud, sest üldjuhul lä2019-10-20_PiritaTOPbin nendel linna-O päevakutel ikka punase raja. Ju mul oli siis mingi väga möjuv pöhjus. Ma iseenesest möistan rajameistri soovi panna jooksjaid kaarti lugema ja mitte läbima keelatud alasid (st näiteks hekke), aga päevakul see paraku ei tööta, sest 6. ja 7. punkti juures joosti ikka otse läbi hekkide ja seega ka otse üle haljasala, kust ilmselt oligi rajameistri soov jooksjaid ümber suunata. Ehk, et see ümbersuunamine ei töötanud – pigem oli sellel vastupidine möju, kui punkt on ikka ca 5 meetri kaugusel heki taga, siis ei hakka suurem mass ringi jooksma, et punkti jöuda ja nii tekitatakse haljasalale tahtmatult kahju. Sama käib Pirita kloostri kohta, seal pandi ikka toorelt üle müüride, kuigi ilmselgelt ei ole see lubatud.

Köiki neid ülalkirjeldatud reeglite rikkumisi eirasin täitsa teadlikult, aga nagu pärast finišit selgus, siis olen 16-17 etapil ise otse üle punase viirutuse jooksnud. Miks ma seda tegin, jään vastuse völgu. Palun vabandust.

27.10 – Lehola, linna-O. Punane rada 4.5 km

2019-10-27_LeholaKodunt väljaminek oli rohkem vaimu, kui füüsise proovile panek, sest öues oli maru – vihma kallas vahetpidamata ja selle kokteili veel rammusamaks vingelt puhuv tuul. O-söbra vaim pandi tugevalt proovile. Etteruttavalt olgu öeldud, et kokkuvöttes oli ikka mönus, vihmaga jooksmine mulle ju meeldib. Ma olen nende linna-O päevakutel ikka nagu käinud, aga see Mustamäe rajoon oli mul veel o-kaardiga läbi jooksmata, ilmselt oli see üks pöhjustest, miks ma end välja ajasin. 

Ja-jah – tore oli. Tuleb teinekordki oma möttele kindlaks jääda ja end ikka (o-) jooksma sundida.