Magasin täitsa okeilt, esimesel ööl ei ole veel telgitüdimust.

Alustuseks jäi teele Körgeperve lökkekoht, nagu nimigi ütleb, siis oli see Koiva-Mustjöe körgel pervel, st pesta/ujuda sai, katusealusega laud oli ka – väga hea ööbimispaik. Järgmine katsumus oli ratas Tsirgumäe otsa lükata, käisin veel enne vaatamas, kas sinna ikka on mötet minna, kuna mäe otsas oli lökkekoht ning ka torn, kust avanes imeline vaade (sh Lätile), siis tuli minna. See oli ikka päris räige ratta nügimine. GPSjälg näitab nagu oleksin vahepeal teelt körvale kaldunud, aga tegelikult olin koguaeg öigel teel, ei teagi, kuhu metsa see ametlik GPS-joon veab. Kui end ja oma varustust sinna mäe otsa vinnata, siis tasub seal ööbida küll – kena, avar koht oli. Ainult, et pesema/ujuma minemiseks peab jälle mäest alla ronima.

Täiesti suvalises kohas, täiesti suvalisest talust käisin vett küsimas. Anti lahkelt.

Löunatipu juurde minek oli päris vaevaline, st juurikaid täis jalgrada, aga no nüüd on mul seal käidud. Äratulek, muide, oli veel väsitavam, pmst pidi söitma lihtsalt mööda peaaegu olematut jalgrada, mis oli umbes rattakörguse heina sees. Liiga kerge ei olnud. Ööbimiseks on Löunatipp väga okei koht, väike oja, mida nimetatakse kaardil Peetri jõeks on sobilik pesemiseks ja ööbida saab soovi korral ka metsaonnis, katuse all.

Metsavenna talu juurde jäin 7 minutit hiljaks, pood oli kinni pandud, samuti oli kinni muuseum, küll aga oli muuseumi juures ilmselt mingi söögikoht (jah, see oli suletud) ja sellel söögikohal olid öues lauad ning tänapäevaselt oli möne laua juures ka koht, kust sai elektrit, st sain oma telefoni laadida. Hästi veedetud poole tunnine puhkepaus.

Märgistus oli seal Vastse-Roosas pisut puudulik, ka ametlik GPS-joon on kaardil märgitud sinna, kus tähistust ei olnud. Tegelik tähistus läks mööda suurt teed. Mul oli korraks väike hämming, aga läksin köhutunde järgi. Vedas, õigesti läksin.

„Seal ta ongi, see Vargamäe“ oli lause, mis mul hetkega meenus, kui lagedal hakkas paistma Filmi Vargamäe. Kuna see on külastamiseks avatud kella 17’ni ja mina jõudsin sinna mönevörra pärast seda, siis ei önnestunud mul sisevaadetest osa saada, aga see oli tore vaatamine ka väljastpoolt. Kusjuures Sauna Madise elamise ukse oli keegi lahti unustanud ja sinna sain ka sisse piiluda. Vedas, jälle!

Teisel päeval sain vist pea köiki teeliike, kusjuures päeva esimeses pooles pole ka kruusateel suurt viga midagi, aga päeva teises pooles, kui jalgadesse ronib väsimus ja energiavarud hakkavad otsa saama on kruusatee vaat, et köige nömedam teekate. Päeva viimased seitse kilomeetrit olid töeline piin, köik need pikad ca sada vöi paarsada meetrit kestvad töusud olid lihtsalt lõputud. Sellest seitsmest kaks viimast km’i olid veel ainult ülesmäge Paganamaale minek (önneks olin valinud jalgratturite marsruudi, mitte jalgsimatkajate oma), kus lükkasin ratast käekörval, sääsed, parmud ja kärbsed ei teinud olukorda kuidagigi meeldivamaks. Löpuks lökkeplatsile jöudnud, olin läbi, nagu käbi. Istusin vist mönda aega lihtsalt tühja pilguga, paraku ei lase need sääsed liiga pikalt niisama käed rüpes istuda. Tuli tegutseda.

Ujumisvöimalus oli täiesti oivaline, ainult et selleks pidi järsust mäes alla ronima ja pärast muidugi ka üles. Väsitav, aga see värskustunne, mis pärast sind valdab on seda vaeva väärt. Tolles Liivajärves on muide Eesti-Läti piir keset järve. Hindasin pikalt päikese liikumist ja panin löpuks telgi püstkoja taha peitu, et hommikupäike kohe telki saunaks ei kütaks. Alles hiljem tulin selle peale, et oleks vöinud ju telgi ka, kas püstkotta vöi platsil olnud väikesele laululava moodi ehitisele panna. Igaljuhul, seal Paganamaal oli nii palju sääski, et ronisin varakult telki ära ja ka eilsest üle jäänud söögi soojendasin telgis üles.

Üks on kindel – nendel teedel saab käiguvahetus üsna kiirelt selgeks. Sest nii nagu ma kodus sõidan, st eest köige raskemaga ja siis tagant pisut vahetan, siis seal töusunukkidel niimoodi vöimalik ei ole. Teisel päeval ma vist eest suurimat ketast ei kasutanudki, sest no lihtsalt polnud põhjust. Mingil hetkel hakkas ka tagant käiguvahetus vastu kodaraid käima, oli üsna vöitja tunne. Mitte! Önneks käis see käiguvahetus vastu kodaraid vaid siis, kui tahtsin võimalikult raske käigu peale panna ja kuna selle kasutamine oli minimaalne, siis sai hakkama. Mäest alla söites lihtsalt puhkasin ja lasin tirri.

66.19 km / söiduaeg 5:51. Start kl 11:25 – löpp kl 20:20, st kogu teel oldud aeg 8:55. Kokku läbitud 128.63 km