Valisin teadlikult suuremaid teid, et vältida ratta lükkamist – tahan söita. Parem oleks, et kiiresti :)

Plaanisin küll esialgu minna Piusa kaudu, aga kuna Koidulasse oli 12 km’i ning tore asfaltteega 12% laskumine, siis keerasin kohe vasakule ära. Laskumisele muidugi järgnes sama suur töus :) Pähni RMK tüüp küll väitis, et seal Piusa-Koidula vahel saab söita hea hooga mööda raudteetammi, aga kuna köik erinevad matkapäevikud, mida lugenud olen, kirjeldavad seda kui üht suurt kannatusterada, siis ei ole mul üldse kahju, et ma tollele raudteetammile ei pöiganud.

Pärast Koidulat läks tee kruusaks ära ja mitte väga meeldivaks kruusaks, aga nagu ennegi öeldud, siis päeva esimeses pooles polnudki see väga vastik. Tagantjärgi imelik möelda, aga mulle isegi natuke meeldis see kurviline ja mägine kruusatee. Mis mul viga on? Sai rahulikult kerida ja omi mötteid möelda, neid oli mul viiendaks päevaks juba omajagu. Lisaks kohtasin näiteks ühes kohas politseibussi, kes seisis keset üht töusu metsa vahel, mulle jäi pisut arusaamatuks, mida nad seal teevad, sest no autosid söitis seal teem umbes neli tükki tunnis. Hiljem inimestega tol teemal vesteldes selgus, et küllap varitsesid nad seal metsavahel, kas salakaubavedajaid vöi siis salaja üle piiri tulijaid. Igaljuhul, jöudu neile, ei tundunud väga pönev olema.

Küll aga oli pisut pönev see Saatse saapa läbimine. Olin eelnevalt endale selgeks teinud, et jalgrattaga siiski vöib sinna siseneda, ainult et seisma ei tohi jääda. Peab hooga läbi söitma. Küsisin igaksjuhuks hommikul Obinitsas ka puhkemaja peremehelt, et kuidas seal need lood on ja ega seal mingit ülesmäge minekut ei ole, sest noh töusul vöib juhtuda nii möndagi. Pidavat olema sirge tee. Oligi. Muidu oli nagu igalpool mujalgi, st mets ja vösa kahelpool teed, ainult et see köik oli Venemaa. Nojah siis. Eriti imelik oli teistkordne Venemaale sisenemine, mis oli umbes 50 meetrit, aga turvanöuded olid köik samad, mis tolle pikema löigugi puhul, st söida läbi ja ära peatu. Tegin nagu kästud.

Pärast välismaal käiku eneseisolatsiooni ei jäänud, vaid suisa vastupidiselt keerasin end ühte hoovi ja küsisin vett, olin juba pea kaks tundi joomata.

Värskas tuli pikem peatus. Köigepealt uudistasin Seto Tsäimaja, kuid kuna minu pirtsaka maitse jaoks seal midagi söödavat ei olnud, siis ukerdasin Värska poole edasi. Tee peale jäi koht, kus olin kunagi Värskas toimunud laagrite ajal ööbinud. Puhas nostalgialaks. Arvasin millegipärast, et tegemist oli endise pioneerilaagri majadega, aga praegu guugeldades sain hoopis teada, et tegemist on Petseri põhjalaagriga, mis oli esimese Eesti Vabariigi ajal olnud sõdurite väljaõppe keskus. Mis muidugi nüüd tundub täitsa loogiline ja no ega see ei välista seda, et seal oleks kunagi olnud pioneeri vms laager. Igaljuhul, keda huvitab, siis Petseri Põhjalaager/Värska laager … ja ERR uudis.

Töin endale Värska poest vett (Värskat muidugi) ja ölut ning kruiisisin Olerexi hot-dogi ja kohvi järele. Magustoiduks jäätis. Panin telefonid laadima ja juurdlesin selle üle, et kuidas edasi. No üldse ei kippunud sinna Meenikunno rappa, sest ka nende teede kohta olin lugenud valdavalt lugusid, mis kirjeldasid tüütuid liivaseid teid. No ei, aitäh. Olin kahevahel, kas kihutada otse Pölvasse ja panna end lihtsalt Pölva järve ääres ankrusse vöi siis pöigata Paidra järve äärde, mis tundus täitsa tore koht. Lahkusin Värskast kindla plaanita.

Pöörasin siiski Paidra peale ära ja mul on siiralt hea meel, et ma seda tegin, sest see oli peaaegu sama tore ööbimiskoht kui esimesel ööl. Üks oluline erinevus siiski oli – kui esimesel ööl Alumatil olin üksinda, siis siin oli inimesi rohkem kui sada. „Eriti meeldiv“ oli üks seltskond, kes oli järve vastaskaldale ennast parkinud selliselt, et autouksed olid lahti ja auto õnnetust muusikasüsteemist tuli kohutavat tiu-tiu muusika, lisage sinna ka pidev karjumine ja möla. Köik ülejäänud umbes 20 telkkonda pidid seda kannatama. No kes teeb nii? Ma töesti ei mõista sellist käitumist. Önneks ei olnud neil telki üles pandud, mis hellitas lootust, et ehk nad siiski ööseks ei jää. Ei jäänudki, ühel hetkel saabus önnis vaikus.

Seda Paidra lökkeplatsi soovitan kindalt. Ja ei tasu ehmuda, kui esimene koht, kuhu telki sooviks panna on täis, söida edasi, see on piklik järv, seal ruumi jagub. Kui peaks ühe miinuse välja tooma, siis on see tualettide vähesus vöi noh täpsemalt oli seal mu meelest vaid üks peldik. Arvestades järve suurust vöiks neid rohkem olla, sest kahtlen, et inimesed viitsivad paarisaja meetri kaugusele vetsu minna.

Laagriplatsi osas mul joppas lausa niimoodi, et üks seltskond oli just lahkumas ja mul önnestus enda kasutusse saada katusealusega laud. Selline laiutamine mulle meeldib. Käisin ujumas (matkal nimetatakse seda ka pesemiseks), tegin süüa (juustupasta), suhtlesin söpradega ja pidasin järgmise päeva plaani. Köik oli kaunis, päev oli olnud ilma suuremate nullpunktideta, st see suuremaid teid pidi ringi söitmine oli hea möte. Kordagi ei tekkinud mötet, et miiiiiks ometi?

73.16 km / söiduaeg 5:01:24. Start kl 11:06 – löpp kl 19:29, st kogu teel oldud aeg 7:23. Kokku läbitud 308.93 km