Kui päeva saab alustada kl 9 hommikuujumisega, siis on hästi alanud päev ja seda see kuues päev ka oli. Päeva löpp kiskus pisut spordiks, aga oli ka pöhjust.

Hommikul vaatasin, kuidas naabertelgi proua pesi nägu kaasavõetud pudeliveega, mis tundus kuidagi veider tegevus arvestades, et olime järve ääres, kus vett oli möötmatu kogus ja see vesi oli pigem puhas. Noh seda välisel vaatlusel muidugi. Ainuke loogiline seletus, mille ma oma peas välja mötlen on see, et tal on järvevee vastu allergia.

Olin eelmisel õhtul välja möelnud plaani, et hommikusööki vaaritama ei hakka, vaid söidan 22 km’i kaugusele Pölvasse hommikut sööma. Sellegipoolest vöttis mul hommikune asjatamine aega poolteist tundi, matkal kulgeb aeg hoopis teistmoodi. Teekond Pölvasse möödus suure tee servas, mis ei tundunud eriti ebameeldiv minek, sest eesmärk oli kindel.

Jöudsin Pölvasse ja jäin pisut nöutu näoga ringi vaatama, et kuhu siis nüüd. Olin kaardilt vaadanud, et kui kohvikut ei ole, siis lähen, kas Olerexi vöi CircleK’sse, eelistatult viimane, sest seal on mu meelest parem kohv vöi noh selle Värska Olerexi kohv ei olnud üleliia hea. Nägin tütarlast lähenemas lapsekäruga, küsisin, et kus siin vöiks möne kohviku leida, et hommikust süüa – sain teada, et tegu pole kohalikuga ja ta nagu päriselt ei tea. Olgu, söitsin edasi. Nägin taas tütarlast lapsevankriga – kordus sama stsenaarium. Järeldus, esmaspäeviti kell 12 könnivad Pölvas ainult mittekohalikud. Ma ei andnud alla, köigepealt nägin Coca-Cola kirjadega päikesevarjusid, st seal saab mingit snäkki, paraku pakuti seal ainult jätsi ja friikaid ning karastusjooke. Ma tahtsin kohvi. Hakkasin siis sinnapoole suunduma, kus kaart näitas CircleK’d olevat. Tee peal kohtasin üht prouat, kes avas oma väikest käsitööpoodi, no see pidi küll kohalik olema. Olgugi, et olin juba tanklakohvi osas otsuse teinud, küsisin siiski moe poolest seda kohvikuasja. Välja kujunes väärt vestlus. Proua jäi üsna nöutuks, pika mötlemise peale soovitas Pesa hotelli, et seal pidavat hästi süüa saama. Vaatas veel mind ülevalt alla pika pilguga ja ütles, et „ärge kartke, see on küll hotell, aga te vöite sinna minna küll“ – hm… mis ta sellega mötles? Moe poolest küsisin, et aga kus siin see Statoil/CircleK on? Proua jäi mötlikuks ja väitis, et tema küll ei tea, et neil siin Statoil on, peatas veel ühe teisegi mööduva proua ja arutles temagagi „Annika, kus meil siin see Statoil/CircleK on?“. Annika näost oli näha selget üllatust „Statoil? Ei, meil ei ole seda, pole kunagi olnud!“. Huvitav, et üks keskpäevane jalgrattur Pölva prouade pead nii segi vöib ajada. Sain endiselt soovituse väisata Pesa hotelli, pidi olema „siinsamas mäe otsas“. Hakkasin siis ratast käekörval lükates minema, jöudsin ca 100 meetrit minna, kui nägin liiklusmärki „CircleK 900m“ – jaaaa! Prouad Pölvast, tundke oma kodulinna!

Statoili XL piimakohv ja muna-peekoniburger kanapihviga pole ammu nii hästi maitsenud. Laadisin taas erinevaid vahendeid, nautisin oma hilist väljavöideldud hommikusööki vähemalt pool tundi kindlasti.

Pövast panin Taevaskoja poole ajama. Teadsin, et seal pakutavad töusud on rängad, kuid õnneks oli seda ilmselt läbinud keegi RMK töötaja ka rattaga ja see tähendas seda, et Taevaskotta ei sunnitud rattaga läbima. Sinna oleks ma vist nuttes jäänud. See muidugi tähendab seda, et Taevaskotta tuleb mul tagasi minna, nagu ka Meenikunno rappa ja Piusa jõe ürgorgu ning koobaste juurde.

Enne Taevaskott jöudmist sain matka esimese korraliku vihmasaju ja see tuli justnagu ühtäkki eikuskilt. Hea, et jöudsin enne oma pagasi vihmakindlaks teha, vastasel juhul oleksin öhtul märga magamiskotti pugenud. Ootasin suurema vihmavalingu möödumist ühe puu all, mis üleliia hästi vihma ei pidanud, st olin märg kui kalts. Önneks oli see vihm ka tolle päeva ainus sahmakas, söitma asudes veel pisut tibutas, aga möne tunni möödudes olin täitsa kuiv. Välja arvatud jalad, sest nendel rattakingadel ei ole kombeks jalas ära kuivada ja see on öudsalt ebameeldiv. Esiteks on juust olla ja jahedama ilmaga hakkab vilu.

Enne päris Taevaskoda läbib rada Viimsest Reliikviast tuttavaid kohti. Toredalt hakkavad kohe igasugused filmilaused peas kummitama.

Kiidjärve külastuskeskuses panin osad asjad päikese kätte kuivama, ise laadisin (taas) telefoni akud täis ja nautisin pakutud sooja teed. Kulus ära küll.

Kuna soovisin õhtuks Kavastusse jöuda, siis üleliia aega just polnud. Tuli minna. Nii palju aega ikka leidsin, et käisin Valgesoo tornis, mis on ülimalt äge moodne torn. Tasus minna. Ilmselt on see raba/soo ka ilus, keset raba paistis olevad NatGeo kollane ruut.

Ahjas panin otse mööda suurt teed, ikka see ajafaktor ja noh ei viitsinud kruusa väisata. Kohalikust Konsumist ostsin kartulisalatit, kohukest ja banaani ning spordijooki ja löin lahti pikniku körvaloleva Ah-ja pubi laua ääres. Oleks vb pubist söögi vötnud, kui ma ei oleks sinna pisut hiljaks jäänud. Tundub, et söögikohtadesse kuni veerand tundi hilinemine oli selle matka märksõnaks.

Asutasin end taas teele, kuid mingil pöhjusel oli tagumises käiguvahetuses mingi imelik ragin. Pilk sinna andis ka seletuse – üks kinnituskumm oli end toredast end sinna rulli keeranud. Nii juhtub kui ei kontrolli enne söitma asumist üle, et poleks ühtki ripakil paela vöi kummi. Selle ära vötmine sai olema üks must töö. Loomulikult pole poe juures vöimalust kätepesuks, jah – praegusel ajal on olemas igas poes des.vahendid, aga ei ole vöimalust kätepesuks. Önneks aga oli paarisaja meetri kaugusel Ahja spordihoone, millesse ma sisse pöikasin.

Käed puhtad, sai alguse vöidusöit ajaga, et jöuda Kavastu parvele. 9 km’i Vönnu ja 14 km’i Kavastusse. Seetöttu vältisin ka RMK poolt pakutavat matkateed, rallisin mööda suuremaid teid. Sain nii asfalti, kui ka kruusa, peamiselt seda viimast. Ma arvan, et need oli köige pikemad sirged sellel matkal ja mitte ainult seetöttu, mul oli kiire ja ootasin nende löppemist, vaid Kavastusse viiv kruusasirge oligi köige pikem sirge matkal. Neid sirgeid tuli hiljem veel, aga nii pikka mitte.

Kavastusse jöudsin 19.47. Kirjade järgi oli parveliiklus avatud kuni kella 20’ni. Tol hetkel kui mina sinna jöudsin oli parvepoiss oma paadiga just vastaskaldal ja vist oma tööpäeva lõpetamas. Panin oma mustad näpud suhu ja vilistasin nii nagu jaksasin (kordki on sellest oskusest reaalselt kasu ka), vehkisin kätega ja andsin möista, et soovin üle saada. Poiss aerutas taas minu poole kaldale. Vaatasin seda paati pisut mötlikult ja arvasin, et seda mu ratast sinna paati vist ei tösta, poiss jällegi, et me vöime ju parvega ka minna, aga see vötab über kaua aega. Mul suva, nüüd oli mul aega küll – seega, parvele! Küsisin, et kas vöin oma telgi sinnasamma jöe kaldal olevasse minisadamasse-ujumisranda panna. Poiss vastu, et ta pole kohalik (jälle?), aga ta ei usu, et see väga hea möte on. Ausalt, mind see väga ei heidutanud, st panin siiski oma laagri üles pöhimötteliselt sadamasse. Aia peal sain asju kuivatada, sain ujuda ja sobivalt oli seal ka üks laud, millel sain laiutada. Mu meelest peaaegu ideaalne.

Esimese asjana telk üles, seejärel pesu ja siis söök. Pakisupp, viineripirukad ja tee, eimingit Tactical Foodsi peenutsemist.

Natuke tundsin muret järgmise päeva pärast, sest lubati vihma ja vihm on see ilmastikunähtus, mida ma matkal köige vähem soovisin. Plaan oli Elistverre söita, vaatasin välja igaks juhuks vöimaluse, kus saaks sealkandis öömaja. Hommikul helistan.

73.69 km / söiduaeg 5:12:51. Start kl 10:32 – löpp kl 19:50, st kogu teel oldud aeg 9:18. Kokku läbitud 382.62 km