Terve öö sadas, hea et ei pidanud telgis olema. Hommikul oli veel pisut pilvine, aga vähemalt ei sadanud. See on matkal pöhiline. Kui veel tuule ka saaks väiksemaks keerata, siis vöiks kuni löpmatuseni vändata. Tolle päeva algus oli tore, sest sain söita endale tuttavaid teid, kuigi kohe pärast Metsanurga lökkeplatsi suunas RMK rada konkreetselt rohtukasvanud metsateele. Kuna RMK äpi järgi seda väga pikalt söita ei tulnud ja ringi söitmine oli liiga suur, siis pressisin läbi. Kui sellele järgnes pöhimötteliselt veel teine samasugune, siis söitsin pisut ringiga mööda pölluvaheteid.

Metsanurga lökkeplats on ka täitsa OK koht majutuseks, ka pesta saab end körvaolevas Keila jöes. Ööbitagu.

Jõgisool, kust mul on koju tühised 9 km’i, oli täiesti olematu rajatähistus. Ristmikul, kust tuli Jõgisoo küla vahele pöörata puudus igasugune viidastus, umbes 100 meetri kaugusel paistis küll üks valge-roheline-valge märk postil, aga ma ei saa aru, kuidas nii palju reklaamitud matkateel ei saa ristmikule suunavat viita panna. Veider. Olgu öeldud, et see ei jäänud viimaseks korraks sel päeval – sama kordus Keila pargis, Vasalemmas taga metsas, Padisel ja ka suurel maanteeristil, kus tuli Harju-Ristile keerata. Rääkimata loendamatutes väiksematest metsaristmikest, kus pidi rattaga söitma kahtlustavalt igal ristmikul pead pööritades. RMK, vöta end kokku.

Ohtu lökkeplatsist ei tea ma midagi, sest söitsin mööda suurt teed pisut otsemat trassi pidi. Aga näiteks Ohtu möisa juures pidin peaaegu, et püksi tegema :) Nagu öeldud, ma kardan jubedalt koeri ja tollele kaunile möisale lähendes nägin (st köigeapealt kuulsin), kuidas minu poole tormas neli suurt haukuvat koera. Kangestusin hetkega kivikujuks. Vötsin oma koera-aerosooli kätte ja ei suutnud kuidagi otsustada, et kuidas edasi. Önneks jäid koerda enne aeda seisma. Taganesin ratast endale tökkeks seades. Seisin siis mönda aega teepervel ja uurisin kaarti, kas annaks kuidagi otse Vasalemma saada. Andis küll, mööda suure tee äärt, aga ma ei tahtnud sinna üldse minna. Möne aja pärast lähenes üks perekond jalgratastel ja nad tulid just sealtpoolt, kus oli too möis. Peatasin nende hoogu ja uurisin koerte kohta, proua teadis rääkida, et neil on elektrikarjus (ma ei tea, kuidas koerte puhul seda nimetatakse) ja nad aiast välja ei tule. See seletas seda, et enne olid nad ühel hetkel lihtsalt seisma jäänud. Vötsin siis kogu oma julguse kokku ja lähenesin uuesti möisale, väntasin nii nagu pole kunagi vändanud, pilku ei töstnud – huh, mööda sain. Ilusast möisast jäi pilt paraku tegemata…

Pisut enne Vasalemmat sain päeva ainukese vihma. Üks auto jäi lausa mu körval seisma ja vaatas mind löbusal ilmel, et mis imeloom siin vihmaga niimoodi kruiisi. No töesti, aitäh toetuse eest. Mul polnud häda midagi, teadsin, et see vihm saab kohe otsa. Saigi. Vasalemmas sain päikesepaistel löunat süüa, st hävitasin kohalikus poest ostetud salatit, jogurtit, banaani ja Moskva saia (millest viimase varastas endale Eda koer Joosep).

Kui ma muidu proovisin püsida enam-vähem matkateel, siis Rummu karjääri juures olen korduvalt jalgsi matkanud ja seal ma tollele jalgsimatka teele minekule isegi ei möelnud, sest need künkad on ka jala kohati korralik väljakutse, rattaga ilmselt üks suur pisarate allikas. Önneks oli kaardile märgitud ka ratturitele möeldud trass, sinna läksingi. See ostutus muidugi „mönusalt“ saviseks ja märjaks teeks, kust enda läbi vedamine ei olnud liiga kerge ülesanne, aga ära tegin.

Pärast harju-Risti poole pööramist näeb ametlik matkatee ette veidra jönksu metsavahele, kuna seal oli suur eramaa silt, siis ei hakanud ma sinna end pressima. Ma ei saa siiani aru, mis selle möte on. Miks ei vöiks see matkatee paarsada meetrit mööda suure tee serva minna, vaid peab ilmtingimata kilomeetriks metsa pöikama? Kuna vastutuul oli endiselt muljeltavaldav, siis teise matkatee jönksu tegin siiski kaasa, sest suurel teel vastutuult pressida oli nii vastuvöetamatu möte. Harju-Ristil tegin jätsi ja joogipausi ning önnestus ka kiriku torni ronida, sest noh kui jalad on väsinud, siis on parim idee ronida veel natuke treppe.

Päeva löpp kulges rahulikult mööda matkateed. Välja arvatud päris lõpus enne Vihterpalut, kui taevasse hakkasid kogunema ähvardavad tumedavöitu pilved ja mul tekkis natuke hirm vihma ees, st viimase löpu tõmbasin mööda suurt teed ja Vihterpalu lökkeplatsile jöudes panin esimese asjana telgi üles, aga löpuks jäi kogu vihm taevasse. Tasub siiski ilmateadet usaldada, sest vihma nv’ks ju ei lubatud.

Ah-jaa, matkatee pakkus muidugi köikvöimalikke teid, näiteks ukerdasin pärast üht järjekordset motivatsioonisirget konkreetselt metsasihil, kus teed pöhimötteliselt ei olnud, aga noh teatud osavus ja treenitus olid juba tekkinud, seega pressisin end läbi.

Vihterpalu lökkeplatsil olin taaskord täitsa üksi, mis mulle väga meeldis. Koht ise on ilus ja suur, pluss on olemas nii katusega laud, kui ka peldik, aga pesemisvöimalus on pisut niruvöitu. Pöhimötteliselt saab paarisaja meetri kaugusel olevas Vihterpalu jöes end loputada küll, aga ma jätsin selle vöimaluse kasutamata, lootsin Eda poolt pakutavale saunale, see üks öö tuli lihtsalt ära kannatada.

Öhtusöögiks pakkusin endale makarone, pirukat ja teed. Oivaline :)

80.01 km / söiduaeg 6:26:36. Start kl 10:55 – löpp kl 19:27, st kogu teel oldud aeg 8:32. Kokku läbitud 768.29 km