Öösel oli kuulda, kuidas mingi loom käis ümber telgi. Ilmselt otsis süüa. Arvan, et oli mingi väike loom, sest nohistas kuidagi veidralt mööda maad. Vaatama igaks juhuks ei läinud.

Tegutsesin hommikul teadlikult väga rahulikult, sest päev ei töotanud väga raske tulla ja mul aega oli. Saabus üks proua, kes läbis seda rada jalgsi etappide kaupa juba neljandat aastat. Käsil oli viimane löik. Vestlesime mönda aega, kuna tegemist oli kohalikuga, siis teadis ta rääkida, et see mets pärast Harju-Ristit, kust ma eelmisel päeval läbi tulin on kohalike keelepruugis karumets, sest seal elab emakaru koos kolme pojaga. No hea on, et ma seda enne ei teadnud :)

Valisin viimasel matkatee päeval teadlikult rohkem jalgsimatka teid, sest tundus kuidagi põnevam ja no aega oli ning viimase pingutusena vöib ju ennast piinata ka, pluss mere ääres kulgemine on alati tore. Sain muidugi kiviklibuses mererannas ratast käekörval lükata, aga no see oli mu oma teadlik valik.

Rannas, tollel kiviklibul ukerdades proovisin esialgu söita, aga jalgtee oli pöhimötteliselt olematu. Ühel hetkel läks tagumine ratas alt ära ja kukkusin, aga kukkumine oli nii elegantne , et maandudes jäi ratas sadulale ja lenksule seisma, kenasti tasakaalu. Pargitud! Ise mötlesin kukkumise hetkel, et peamine on ratta alt ära rulluda, sest kui see mulle peale kukub, siis vöib ju haiget saada. Önneks tulevad klipid suure kukkumisega ise pedaalide küljest lahti, seega sain seal rannas aeleda küll. Valus ei olnud, naljakas aga küll, kui ratast nägin. Kiirelt oli vaja pilti teha, sest muidu ei usuks mind ju keegi.

Alliklepa rand on mu uus avastus ujumiskohana, kahju ainult, et see kodunt nii kaugel on. Tegin kiire ujumispeatuse, hämmastav, et ka selline väike peatus toob nii palju värskust ja pestud tunde. Sinna lähen kindlalt tagasi. Keibu RMK platsid tundusid väga okei platsid olema, mereni peab küll pisut köndima, aga köik muu vajalik oli olemas.

Eriliseks lemmikuks sel päeval kujunes sa pooleteise kilomeetri pikkune liivane riba, kus söita oskavad vist ainult osavamad vöi siis vähemalt oluliselt kergema (loe pagasita) rattaga. Minul ei ole olla au nii osav ja ratas kaalus endiselt sada, seega lükkasin ca 20 minutit ratast käekörval, kogu selle aja oli mu pea ümber umbes miljon väikest kärbest, mis on ikka s*taks tüütud putukad. Nad ronivad nii prillide vahele, ninna, körva kui ka suhu. Tüüüüütu!

Päris matkatee löpus (vöi alguses, oleneb kust alustad) ei saa ma aru, miks jalgratturid mööda kruusateed ringi juhatatakse, kui metsa all olev tee on täiesti mönusalt sõidetav. Igaljuhul läksin otsemat teed pidi, sest teadsin seda kohta juba varasemast peast. Päris löpus jäi vist paarisaja meetrine ring veel tegemata, aga no see on rohkem selline „las-ta-jääda“ asi.

Igaljuhul. 26. juuli kl 15:37, 12 päeva pärast starti Ähijärvelt olin jöudnud Perakülla! Jeps, ma ei läbinud köike piinlikult täpselt, aga rahulolu oli sellegipoolest suur. Ei olnud üleliia kerge teekond, aga siiski paganama hästi veedetud aeg.

Palusin ühelt parklasse sattunud perekonnalt endast pilti teha ja seadsin sammud Nõva RMK külastuskeskusesse. Uhkustasin pisut oma saavutustega, andsin nöu viidastuse/märgistuse osas, küsisin söömisvöimaluste kohta ja lahkusin rahulolevalt.

Suur oli mu üllatus, kui külastuskeskusest väljudes märkasin, et ratta esimene kumm on vähe töntsivöitu, enne polnud ma seda tähele pannud. Ma ei teagi, kas ta oli tühjaks läinud viimasel paarisajal meetril vöi siis olin pool päeva pooltühja rehviga söitnud. Arvan, et pigem seda viimast. Igaljuhul ei olnud mul mingit soovi hakata seda vahetama, töttöelda ei ole ma päris kindel, kas ma sellega ka hakkama oleks saanud (jeps, selline matkaja…). Lükkasin lihtsalt rehvi öhku juurde ja väntasin Növale sööma, ise lootes, et ehk saab ikka söidetud.

Növa Mõisa kohvikus vötsin friikaid viineritega – teate, sigahea oli :) Sealt jäi päeva finišisse veel 20 km’i. See oli kindlalt päeva köige nüridam löik, aga kuna ees ootas saun ja ölu, siis motivatsiooni jagus. Eda väitis mulle hommikuse telefoniköne ajal, et on täielik tuulevaikus – kindlalt ei olnud! See viimane ots vastutuules oli pisut ebameeldiv, kui end leebelt väljendada.

Selle ebameeldivuse pühib aga hetkega söber, kes pakub sauna, süüa (isetehtud pelmeene) ja ölut ning öhtu löpuks ka linade vahel magamist.

60.74 km / söiduaeg 4:29:42. Start kl 11:53 – löpp kl 19:02, st kogu teel oldud aeg 7:09. Kokku läbitud 829.03 km