Hommikul ärkasin hirmuga eriti vara üles, et mitte sadamategevusele kuidagi ette jääda. Ja no töttöelda hakkas päike niimoodi kütma, et päris lämbe oli magada. Kalpsasin kiirelt telgist välja ja asetasin köikvöimalikud asjad kuivama – riided, telk jms.

Helistasin ka Elistvere körval olevasse Vudilasse, et sealse majutuse kohta uurida, aga üks telefon ei vastanud ja teisele vastas üks väga unine nasiterahvas. Nagu selgus, siis ei olnud neil tööpäev alanud, aga unine proua ütles, et terve maja hind on 60€, olgugi, et ma olen üksi, siis noh ta ei teagi, mis mulle pakkuda. 60€ tundus palju. Ah, otsustan tee peal.

Kiirelt hommikurutiin, st puder-kohv-vöileib, asjad kokku (seekord panin asjad juba hommikul veekindlalt, et ei peaks tee peal pakkima hakkama) ja minekut. Igaljuhul tuli ära kasutada see aeg, mil veel vihma ei sadanud, päeva peale lubas igasugu öudusi. Startisin umbes 9:20, sadama hakkas 12:10, st peaaegu kolm tundi sain vihmata söita, nii umbes 30 km’i. Neid vihmapilveid, mis ähvardavalt minu poole liikusid, nägin juba vähemalt kaks tundi. Olin ostnud endale Röuge Konsumist 4 eurose vihmakeebi, mis nüüd marjaks ära kulus ja önneks olin erinevalt eelmisest päevast pakkinud selle selliselt, et vihma saabudes keep kiirelt selga tömmata. Selga pannes oli mul muidugi hetkega mönus puri seljas, aga no vähemalt olin enam-vähem kuiv ja pisut andis see sooja ka, sest kile ei lase ju tuult läbi. Üleliia pikalt ei sadanud, see-eest muidugi korralikult, läbi halli vihmaseina pressimine oli pisut tüütu.

Tollel päeval ma just väga palju matkateed ei sõitnud, pigem mööda suuremaid teid ringi. Selline söitmine ei ole väga huvitav, aga hetkeks hakkas vist surnud punkt tekkima ja ega see matkatee ei tundunud ka kuidagi huvitavam, vb ainult Kaiu ja Jõemetsa järve äärne koht. Olgu öeldud, et päris murdepunkt tuli päeva vörra hiljem.

Kaiu järve lähistel nägin ka ainukest metslooma oma matkateel. Üks kits lippas umbes 10 meetrit enne mind üle tee. Rohkem loomi näha ei önnestunud, metsloomi siis.

Jöudsin Piibe maantele, kell oli nii palju (vöi öigemini vähe), et esialgse paani kohaselt Vudilas ööbida tundus pisut liiga varajane päeva löpetamine. Pilk kaardile ja Jögeva ei tundunudki enam nii kaugel olevat. Selge, guugeldasin siis Jögeva ööbimisi ja esimese vastena sain Virtuse hosteli. Kes saalihokit mänginud on, siis sellele ei pea selgitama Virtuse olemust – seal on Jõgeva Tähe kodusaal ja see on legendaarne koht. Ühtlasi ka hostel, kus nii 10-12 (vöi isegi 15?) aastat tagasi korduvalt ööbinud olen. Natuke kohaliku tütarlapsega vestelnud, sain 21€ eest endale ühese toa – toas olid olemas telekas, külmik ja mis peamine pesemisvöimalus! Diil! Nüüd Jõgevale.

Esmalt tuli muidugi jõuda Maarja Magdaleenase. Kuna mu viimasest söögikorrast oli möödas juba peaaegu 6-7 tundi, siis kujunes teekond sinna MM’i üsna vaevarikkaks, vastutuul ei teinud asja oluliselt kergemaks. Rumalana (ja ilmselt ka vähese kogemuse töttu) ei olnud ma endale tasku pannud ühtki müslibatooni vms, otse vastupidi – köik söögipoolis oli vihmakindlalt pakitud. Järgmistel päevadel olin targem.

Maarja Magdaleena Coopi jäätis, banaan ja spordijook, mida ma kiriku aias konsumeerisin maitsesid ikka oivaliselt. Pörutasin hooga Elistverre, kus proovisin prouadelt infot välja pressida, aga ega ma sealt suurt midagi teada ei saanud. Uurisin veel, et kas enne Jõgevat ka möni mägi veel on, sain teada, et kaks tükki on, aga pärast seda on sile maa. Oli ta jeee… Autoga söites ei saa arugi, kui tee muudkui vaikselt tõuseb-ja-töuseb-ja-töuseb, rattaga (eriti tolle raske koormaga) on need mäed isegi kurnavamad kui järsud töusunukid, sest need mäed ei taha vist kunagi löppeda. Ja sinna Elistvere ja Jögeva vahele neid ikka jagus. Vb oleks pidanud valima matkatee, aga no see on tagantjärele tarkus, millega ei ole midagi peale hakata.

Ootasin Elistveres vihma möödumise ära ja keerasin lenksu Jögeva poole, sellest sai üks kannatuste rada. Kuna eesmärk oli linade vahel magamine ja voolava sooja vee all pesemine, siis see hoidis ikka liikumises, kuigi mida Jögevale lähemale, seda vaevalisemaks see tee läks. Pidev vastutuul ja taaskord energiavarude totaalne otsasaamine olid mu täiesti tühjaks pigistanud. Viimasel kümnel kilomeetril tegin vähemalt kolm peatust, lihtsalt istusin bussipeatuses ja kogusin jõudu. Seda jöudu väga ei olnud, aga ega valikut ka polnud, tuli edasi minna.

Virtuses oli esimene asi dušš – kui seal oleks olnud tool, siis ma oleks voolava vee alla istuma jäänudki. Nii mönus oli lihtsalt. Paraku sundis tühi köht mind tegutsema. Köik pubi moodi söögikohad olid kinni, st leppisin pitsa, ölle ja soolakurgiga. Magustoiduks kohuke. Pizza vötsin liiga suure, aga no saingi siis kohe järgmist hommikut ka pizzaga alustada :)

Tavaline matkasöök :)

Proovisin planeerida ka järgmist päeva, aga see oli palju raskem kui esialgu tunduda vöiks. Metsateedele väga ei kippunud, samas mööda Piibe maantee serva vastutuules Aegviitu pressimine tundus ka täiesti möttetu. Järelikult tuli ikka matkateele võimalus anda ja päeva esimeses pooles õigustas see end täielikult.

Kahju, et endomondol pisut enne mu päevateekonna löppu unexpected terror tekkis, sain kirja 97.57 kilomeetrit, aga tegelikult vöib sellele julgelt vähemalt 2.5 km’i lisada. Napilt jäi kolmekohaline number kätte saamata.

100.09 km / söiduaeg 7:09:31. Start kl 9:32 – löpp kl 19:05, st kogu teel oldud aeg 10:25. Kokku läbitud 482.71 km