Ärgata mittetelgis on töeline luksus. See vöib tunduda minu, kui matkaja suust imelikult, aga ma ei ole teab, mis suur telgis ööbimise fänn. Ma vöin seal ööbida, kui on kuiv ja soe, aga kui on vähegi niiske, siis on telgis ööbimine mu jaoks ebameeldiv. Ja niisked on ka higised riided, mida matkal jagub igasse õhtusse.

Alguses vältisin pisut matkateed, aga Endla looduskaitsealast eriti muud varianti mööda sõitmiseks ei ole, kui RMK matkatee ja tegelikult oli seal väga tore söita. Metsavahel on vähem tuult, kui maanteel. Seda tuult tasub vältida, st tasub vältida siis kui see tuul on sulle vastu ja seda see tuul nüüd ning edaspidi ka oli. Nägin ära purskava allika, mille juures oli ka lökkekoht. Muidu väga tore koht, aga pöhimötteliselt peab magama pideva veekohina saatel. Pigem tasub jääda Völlingi lökkekohta, mis on küll paar kilomeetrit purskavast allikast eemal, aga tundus toredam. Vett seal muidugi jällegi ei ole.

Vaatasin üle ka Eesti sügavaima allika, Sopa allika – sügavus 4.8 m.

Oostriku lökkeplatsi ma küll kellelegi ei soovitaks, katusega laud oli kena, aga no see lökkekoht asus kruusatee ääres ja oli kuidagi kipakas.

Ah-jaa, Hundisaare lökkekohas kohtasin üht jalgsimatkajat, kes läbis matkateed samal suunal kui mina, st lõunast põhja. Eriliseks teeb selle matka see, et ta tegi seda köike ühes jutis, st ca 820 km’i järjest. Mulle tundus see täiesti pöörane. Ta oli tolleks hetkeks 16 päeva teel olnud, pakun, et ca 14 oli veel minna. Ulme. Kui Löuna-Eestis vöiks ju veel matkata, aga siis need Kesk-Eesti löputud kruusasirged küll jalgimatkamiseks möeldud pole. Samas tore, et inimesed viitsivad. Muide, kui keegi peaks jalgsi minema matkama, siis tolle tüübi sönade kohaselt, on päevaks normaalne kilometraaž ca 30 km’i. 40 pidi olema juba sport ja 20 on puhkepäev. Hea teada.

Norra möisa vaatasin ka üle. See on üks veider möis. Omal ajal olla see olnud üks Eesti uhkemaid möisasid, nüüd on see aga reaalselt betooni valatud ja näeb seetöttu üsna näotu välja.

Tulles tagasi selle paganama vastutuule juurde, siis 5 km’i enne Koerut läks asi ikka puhta pööraseks. Söitsin nii otse vastu tuult, kui veel andis söita. Taaskord oli parimaks motivaatrooriks söök. Paraku aga läks sellega pisut halvasti – jäin pubisse ca 12 minutit hiljaks, köök olla just kinni pandud. Isegi friikaid ei olnud enam. Soovitati Konsumit, suundusin siis sinna. Tühja köhuga ostsin igasugu jama kokku. Sel ajal, kui ma poes olin hakkas öues toimuma – pöhimötteliselt just sel hetkel kui ma poe uksele jöudsin hakkas taevast vett alla tulema nii nagu ämbriga oleks valatud. Seda köike jätkus hooti kuni tunniks ajaks. Kogu selle ilusa aja veetsin Koeru Konsumis. Täitsa tore hängimise koht :)

Löpuks kui otsustasin, et nüüd aitab, tuleb minna, hakkas jälle sadama. Pöikasin siis kirikusse varjule. Kuna löputult passimine ei ole töötav plaan, siis pidin end teele sundima. Teel Koerust Järva-Jaani pidasin päris mitu vihmapeatust. Need nimelt näevad välja nii, et paned ratta kuhugi tee äärde puu vöi posti najale seisma ja lippad ise möne puu alla peitu, see toimib muidugi siis, kui ikka on puid, kuhu peituda, kui suur vihm jõuab sinuni keset lagedat, siis lihtsalt kannatad. Seda väärtuslikku vihmakeepi sain tollel päeval lugematu arv kordi selga panna ja jälle ära vötta.

Mul on matkajana üks suur miinus (lisaks sellele telgi mittefännamisele) – ma kardan jubedalt koeri. Mul oli olemas ka mingi koerapeletaja aerosool, aga önneks ei pidanud ma seda kordagi kasutama. Paaril korral selgus, et ma olen tolle raske rattaga vöimeline isegi kiirendama. Kui ikka koer taluhoovist välja jooksis ja haukudes minu poole pani, siis töusin sadulast püsti ja kiirendasin. Ma ei tea, kust ma selle jöu vötsin, aga hirmul on ikkagi suured silmad. Ühes talus oli aga näiteks silt „Hoovis lahtised valvekoerad“ ja ei mingit aeda. Selle teadasaamine on muidugi tore, aga kus on aed, kes neid valvekoeri kinni peaks? Tasub loota, et seal on „elektrikarjus“, mis need valvekoerad öigel kohal kinni peab. Önneks ei önnestunud mul seda välja selgitada.

Jöudnud löpuks Järva-Jaani oli mul külm, sest öues oli rövedalt niiske, ma olin paganama väsinud ja tüdinud ning eelolev öö lubas vihma – see köik viis mu tuju nii nulli, et meenutasin köiki oma tuttavaid, kes sealkandis elavad, kas vöiksin end kellelegi külla kutsuda. Otsisin ka majutusasutusi, aga midagi mõistlikku silma ei hakanud. Meenus grupiöde 10. aasta tagustelt öpingutelt pisipedas. Vötsin kogu oma jultumuse kokku ja helistasin, pikka sissejuhatust tegemata rääkisin loo ära – sain positiivse vastuse. Inimesed on ikka head! Aitäh, Claire. Kogu selle plaani miinus oli see, et Albusse oli veel vaja söita ca 23 km’i, st vastutuule ja väsimusega ca 2 tundi minekut.

…ja need 2 tundi olid mu matka köige raskemad hetked. Piibe maanteel, kus vähemalt 2/3 on lagedaid, oli pörgulik vastutuul. Päriselt PÖRGULIK! Mul oli reaalselt pisar silmas, sest nii raske oli. Poleks mul Albus ööbimist olnud, oleksin vist väikevennale helistanud ja ta endale järele kutsunud. See oli suht-koht murdepunkt, sest edasi läks aina kergemaks ja eks oli abi ka sellest, et paigad muutusid tuttavamaks.

Albus, vöörtustajate juures, pakuti süüa, sain pesta – pärast seda köike oli elul taas värve. Pesemine on puhas privileeg, mida me igapäevaelus kuidagi hinnata ei oska.

90.17 km / söiduaeg 7:11:09. Start kl 10:07 – löpp kl 20:30, st kogu teel oldud aeg 10:23. Kokku läbitud 578.88 km