Lükkasin selle päeva algust korduvalt edasi, sest pidevalt tulid mingid tobedad vihmahood, millega ma üldse leppida ei tahtnud. Lisaks juurdlesin pikalt, et kas ikka lähen sinna rabade vahele seiklema vöi tömban otse Mägedeküla poole. Kuna raba kohta on öeldud, et seal rattaga liigelda ei tohi ja ümber Kakerdaja pole nagu rattateed märgitud ka, siis see oleks tähendanud umbes tund aega Kakerdajas ratta käekörval lükkamist. See ei tundunud üldse tore plaan. Pean sinna Seli, Kobru ja Kakerdaja rappa eraldi tripi tegema. Tegelikult olen Seli ja Kobru rabas juba käinud, aga rappa vöib alati uuesti minna.

Kuna otsus oli minna otse Mägedekülla, siis ei töotanud see väga pikka päeva, mis mulle jällegi meeldis, eksju. Valisin välja hetke, kus üks vihm oli just löppenud ja teine polnud veel alanud, siis pakkisin ruttu asjad ja asusin teele. Jöudsin vändata möned kilomeetrid, kui sain kaela korraliku vihmavalingu. Önneks oli keset pöldu üks puudega palistatud sissesöidutee, sinna end varju seadsingi. Rohkem sel päeval vihma ei sadanudki, küll aga jätkus köva tuul – täpsemalt vastutuul. Seetöttu hoidsin röömuga rohkem metsavahele, kus tuul nii kibedalt võimu ei näita.

Lökkeplatsidest jäi teele Mägede lökkeplats, mis tundus väga mönus koht telkimiseks – körvalolev järv/karjäär tegi selle eriti mõnusaks. Nikerjärve lökkeplats oli suur, sinna mahub telke ikka hulgi ja moodne sild-ehitis pakub vajadusel ja pisut peavarju. Järv jääb pisut eemale.

Aegviidu külastuskeskuses käisin taas infot hankimas. Väga palju targemaks ,kui kodulehel väljatoodu, ei saanud. Küll aga sain kolm söömissoovitust. Valikus olid gourmet, kiirtoit ja kodune toit. Valisin viimase. Piibe kohviku kanapasta oli suur ja maitsev.

Köht punnis väntasin öhtuse sihtkoha poole edasi. Oligi juba veidi vilu hakanud niisama passides, söites saab vähemalt sooja. Söit kulges pikalt mööda metsateid, motivatsioonisirgeid oli erinevates pikkustes. Tee peale jäi ka Krani lökkeplats, kus oli väga äge katusealune. Kui sääski ei karda, siis saab seal väga mõnusalt magada vöi noh ka telgi saab tollesse katusealusesse mahutada.

Vetlas pidasin mönda aega plaani, et kas lähen otse mööda asfalti Alaverre vöi matkateed mööda kerge kaarega. Kuna suur tee pakkus endiselt ohtralt vastutuult, siis suundusin metsa alla. Tolle tee lõpust (vahetult enne Alaveret) oli mul halvim mälestus kruusateest rattamatkal. Sattusime sinna 2017 aasta matkal ja see jäi matkapäeva löppu, kui väntamisest kergelt kopp ees oli. Mind pisut huvitas, kas mu kriitikameel oli käesoleva matkaga muutunud vöi ei. Päriselt seda teada ei saanudki, sest see osa teest, mis enne oli röve suurte kividega kruusatee oli nüüd musta köva kattega tee. See-eest vürtsitas seda osa nüüd vali vastutuul. Ehk et erinev aasta, peaaegu sama jama… Vähemalt olid vaated ilusad.

Alaveres oli RMK märgistus pöhimötteliselt olematu. Huvitav, kas köik matkajad peavad matkateele jäävaid väiksemaid asustatud kohti peast teadma, sest just asustatud kohad olid need, kus tähistus oli mönevörra puudulik. Alavere lökkeplats on aga väga mönus ja suur, olemas on nii katusega laud, lökkeplats, puud ja ka peldik, aga paraku pole seal mittemingisugust vee võimalust, st ennast pesta ei saa ja ka joogivett ei saa. Kui see väike fakt ei häiri, siis tasub seal ööbida küll.

Alaverest Ravilasse söites sain möne koha peal isegi allatuult söita, ei teadnudki siis kuidas käituda. Nii mönus oli, lasin vaikselt tirri ja veeresin.

Kui öhtu löpuks näed peret, siis on päev väga korda läinud. Ja just nii selle päevaga läkski.

63.99 km / söiduaeg 4:59:47. Start kl 11:20 – löpp kl 18:50, st kogu teel oldud aeg 7:30. Kokku läbitud 636.87 km