Mötlesin, et ma vähemalt proovin 2021 uuesti seda kirjutamise asja. Ei luba, et mul kannatust kauaks jagub :)

Kuna koroonaolud on nagu nad on, siis sel aastal ma 1. jaanuaril jalkat ei mänginud. Minu südametunnistus ütles, et pigem seekord ei mängi – tuleb teha valikud, vahel ka vastikult raskeid. Mis seal ikka, järgmine kord jälle. Loodetavasti!

Käisime Ave perege hoopiski Pirgu terviserajal jalutamas, kraapisime pisukese lume kokku ja pidasime maha ka umbes 20 sekundit kestnud lumesöja. Aasta alguseks kölbas küll.

2. jaanuaril öhtul (vöi noh tegelikult ei ole kl 3 veel öhtu, aga kuna on pime, siis nimetan seda öhtuks) panin autole hääled sisse ja söitsin Keila-Joale, et pimedas metsas puude küljest helkurribasid otsida. Hea on, et pimedas läksin, sest kuulu järgi ei olnud neid silte valges üldse näha – pimedas seevastu särasid need kaugelt kätte ära, mis nii viga punne läbida. Köik punktid, välja arvatud 21. sain kätte. Tegelikult sain üsna punkti lähedal juba aru, et ma olen möödas, aga ma lihtsalt ei viitsinud tagasi minna, nats hakkas nendest punktidest juba kopp ette saama. Ühtegi jooksusammu ei teinud – kokku matkasin 9 km’i ja aega kulus selleks 2:26:03 – hästi veedetud öhtupoolik.