Mulle need püsirajad meeldivad, jube mönna – saad minna ise, oma valitud ajal metsa. Kes soovib seikleb öösel, kes soovib, see päeval. Ideaalne.

3. jaanuari hommikul oli mul hea plaan – lähen lippan läbi tolle SRD poolt ette valmistatud Mustamäe püsiraja ja sealt otse naiskonna mängule (meistriliigal lubatakse ju mängida). Esimene üllatus oli see, et hommikuks oli lumi maha tulnud, see pidurdas pisut mu entusiasmi. Istusin hommikupudru kauss ees, suunasin pilgu aknast välja ja proovisin end igasuguste võtetega sundida lumme jooksma minna. See protsess vöttis nii kaua aega, et löpuks kui ma Mustamäele jöudsin, siis pidin rada pisut sirgemaks tömbama. Aga no tühja kah, ega see o-mönu vähendanud, nautisin seda, mida olin ise endale kätte mänginud.

SRD püsiradadel on üks miinus, need punktitähised on küll väga korralikud, aga neid valgeid 10×10 cm silte on puu küljes hirmus tobe otsida, lumega läheb valge silt veel rohkem peitu, seega kui ei viitsi just punkti piirkonnas ümber puude keerutada, siis kujuneb nende radade läbimine rohkem punktipiirkondade läbimiseks. Lisaks on neid näha vaid ühest suunast, st kui just otse punkti kümnesse ei jookse, siis on puude ümber tiirutamine paratamatus. Samas, arvestades, et needd SRD püsirajad on peamiselt linnas, siis on arusaadav, et rahvarohketesse kohtadesse punktitähiseid panna ei tahaks, sest kindlalt oleks kellelgi kodus seda puna-valget prismat vaja. Mitte, et ta (no see, kellel toda vaja oli) teaks mis see on, aga on on vaja. Aga jällegi – suva, mulle sobivad ka need väiksed sildid, vähemalt rada on ees.

Arvestades, et pealinlastele oli tegemist pöhimötteliselt esimese lumise päevaga, siis olid Vanaka nölvale vist köik mustamäelased ja nömmekad kogunenud, et liiva lumesegustel nölvadel viimast vötta. Kes teab, millal jälle saab….

See lumes jooksmine oli tegelikult isegi täitsa tore ja öhtu löpuks vöitis naiskond EMÜ’t 5:2, st kordaläinud pühapäev.