Need SRD püsirajad on natuke sellised enam-vähem punktikoha läbimise orienteerumised, sest seda lapakat ei ole alati üleliia kergelt näha ja töttöelda, ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsi – kui oma arvates olen öiges kohas, siis lepin sellega ja lähen edasi. Mönel juhul muidugi selgub, et ega ma ikka päris öiges kohas ei olnud, aga no tühja kah, siis ei olnud. Vöitja olen ikkagi mina, sest ma läksin jooksma.

Tolle Juhkentali püsiraja puhul jäi veel silma see, et möni punktitähis oli nii körgel, et silmade körgusel on see ainult Dima Švedil (ja nagu hiljem selgus, siis ka Överusel), köik teised peavad pea kuklasse ajama :)

Napilt oleksin pidanud endale DQ panema, sest peaaegu oleks tüüpilise ühel-sirgel-punktid situatsioonis jätnud läbimata 11. punkti. Önneks märkasin viga öigeaegselt.

Praegu seda GPS joont kaardile asetades vaatasin, et olen kuidagi veidralt läbinud etappi 12-13 – sellist viga ei teeks ju isegi algaja. Olin täitsa veendunud, et niimoodi see rada küll ei kulgenud, kui mina seal käisin. Kindlalt pidin enne vötma 14 punkti, siis 13 ja siis oli seal tänavanurgal puu juures ka punkt. Vaatasin siis kaarti, millega ma rajal käisin – nii oligi. Miks see kaardifail nüüd selline on SRD lehel, ei oska ma arvata. Igaljuhul ma ikkagi nii algaja viga ei teinud. Ausöna!

Nendel linna vahel orienteerumistel jooksen pigem tavalise tossu, kui o-jalatsiga, sest see mööda asfalti klöbistamine ei ole tore ja noh o-suss pole ka mu meelest liiga pehme tallaga, et tänaval joosta. Eniveis – 17. punkti (mul oli see tegelikult 18. puntk) juures mötlesin, et ründan mäge otse üles, sest no ma olen ikkagi orienteeruja ju. Üritasin, mis ma üritasin otse mäkke minna, aga kuna tossutallad on täiesti siledad, siis libisesin kolm korda selg ees mäest alla, enne kui märkasin, et on ka trepp. Tasub ikka kaarti vaadata. Punktitähist ma muidugi ei leidnud ja viimasesse punkti jätsin teadlikult minemata, sest pärast poleks jälle mäest üles saanud.