Koolis oli vabariig aastapäeva aktus ja tööpäev sai varem läbi kui tavaliselt, kasutasin siis valget aega kohe ära ja läksin jälle püsirajale, kuigi see oli paras enesületus, sest hommikul olid külmakraardid umbes miinus neliteist – hirmus külm, noh. Önneks oli päike. Läbisin taaskord enam-vähem punktikohti, päris hange ei tahtnud nagu ronida, sest jalad oleks läbimarjaks saanud ja tolle miinus vägapaljuga, oleks see lihtsalt ebameeldiv ja pisut haigekstegev. Pärast ei teagi, kas on kurguvalu märgadest jalgadest vöi on ligihiiliv koroona. Esimesed viisteist minutit oli nii külm, et sörmi pöhimötteliselt ei tundnudki, alles siis algas sulamine. Millal see suvi tulebki?

Einoh, vingun, mis ma vingun – tegelikult oli ikkagi jälle tore ja mis peamine, vöit iseenda üle, et ma käreda pakasega laiskusele alla ei andnud. See on pöhiline!