Mulle üldiselt see öö-o meeldib, aga talvises metsas, kus lume taustal ei ole vöimalik reljeefi ega ka teeradasid kindlaks teha, sakib see öö-o sajaga. See on rokem matkamine, kui jooksmine. Seekord muidugi mängis olulist rolli ka lumekoorik, millel jooksmine sakib veel rohkem kui libedaga jooksmine. Tahaks nagu normaalselt astuda ja töugata, aga ei saa noh… Suve oleks vaja!

Alguses oli see rada täitsa tore, endal oli nagu jöudu ka, eksju. Aga siis väsis keha ja murdus vaim. Ei jaksanud ja tegin lollakaid vigasid

Köigepealt jätsin 14. punkti vötmata, kuigi sellest sain ma teada alles pärast löpetamist. Vaatasin küll rajal olles, et see siht ei sobitu kuidagi kaardiga, aga süüdistasin öist metsa. Üldse ei osanud vaadata, et ma 13. otse 15. lähen – see punktide rägastik oli liiga tihe. Noh ja see 17. edasi oli juba väsimuse tippklass – ehe matk lambi ja lumega. Hea, et vähemalt riideid piisavalt oli.

17-ndast jöudsin köigepealt 20-ndasse punkti. Sain end paika, tatsusin 18’ndasse. 19-ndat otsisin vale künka juurest. Täitsa lollakas, oleks vöinud ju aru saada, et kui metsa alla jälgesid ei ole, siis ehk olen vale koha peal, aga ei – ma ei andnud alla ja kammisin seda körvalküngast. 20. punktist sörkisin sirge seljaga mööda ja jöudsin 22-ndasse, tegin siis tripi 22-21-22. Löpus önneks enam viga ei teinud, aga väsimus oli maksimumis.

Hea, et see köik otsa sai, edaspidi lähen öösel metsa siis, kui lund ei ole.