Seiklusministeeriumi auto-o’st olen koos söpradega korduvalt osa vötnud. Peab tunnistama, et varem olid need toredamad, sest vastuseid andis ka välja guugeldada. Punkti pidi küll ära vötma lähemal kui 100 meetri raadiuses, aga see guugeldamine andis edu. Nüüd kui vastus tuleb punktis leida, siis on völu ainult selles, kes kiiremini söita julgeb. Pisut muidugi rajaplaneerimist ka. Aga no tegelikult vahet pole – toreda asjaga on tegu ikkagi.

Need väikelinnade avastamised on toredad ettevõtmised. Raplas ja Kohilas käisime köndimas, Sakku ma teistega koos millegipärast minna ei saanud. Ei mäletagi miks. Otsustasin siis minna üksi, et saab pika trenni vöi nii.

Kuna ilm oli pisut viludavöitu, siis ma päris täpselt ei osanud ise ka arvata, palju ma viitsin, aga etteruttavalt olgu öeldud, et viitsisin köik. Tegin jooksu ja köndi vaheldumisi, nii nagu tuju oli ja tegin ka pisut sohki, ses mõttes, et kirja end ei pannud, sain Avelt kaardi ja asusin punkte ründama, st käisin punkikohtades, aga küsimustele ei vastnud. Poole raja peal otsutsasin, et vötan ikka köik punktid ära, seega tegin esialgse plaani pisut ümber. Hea on, et tegin!

Lund oli hullupööra, aga önneks on Sakus väga heal tasemel tänavapuhastus ja joosta oli lausa lust.

Seiklusministeerium on nüüd käinud mu teada minu lähedalt mööda Keilas, Paldiskis, Tabasalus – jään ootama kui oma kodulinna avastama saan minna! :)

Ja üleüldse…. miks ma ei ole neid Seiklusministeeriumi radasid rohkem selliselt jooksu ja könniga läbinud?