Mul oli pärast tööd Mustamäe poole asja, vötsin siis taaskord ka ühe püsiraja ette. Lund oli endiselt palju ja külmavöitu oli ka, aga no selle viimase vastu aitab ainult kiiresti liigutamine. Nii tegingi.

Alustasin 9. ja 10. punkti vahelt Hobuka alt ja sain kohe treppimööda mäkke töusta, et siis kohe teise trepi kaudu alla laskuda. Tüüpiline Mustamäe metsa orienteerumine. Praegu vaatan, et 17-nda punktini ma ei läinudki, nojah siis. Teise punkti jätsin teadlikult vahele, sest poolpimedas ja nölval paksus lumes turnimine ei tundunud mönus ja ega ka üleliia turvaline. Möni selline nölva peal punkt oli veel. Olgu siis nii.

Etapil 8-9 tahtsin vägisi otsekat minna, aga pimedas ma sealt läbikäiku ei leidnud. Hiljem selgus, et oleks saanud küll. Aga no saingi rohkem joosta :)

Kas teadsite, et hüppetorni metsas oli suusarada, kus polnud tolle päeva öhtuks ühtki suusatajat käinud. Joosta ei olnud seal ka mönus, liiga pehme.