ägä


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Mulle meeldivad filmid, mis on tehtud päriselt juhtunud sündmuste pöhjal, see paneb mind alati filmi kohta hiljem erinevat infot otsima. Arvestades eeltoodut peaks ju mulle meeldima ka dokumentaalfilmid, sest noh need on ka päriselt toimunud sündmused ja sealjuures ilma kirjandusliku liialduseta, st ilma filmilikkust lisamata. Töenäoliselt mulle meeldikski dokfilmid, aga mingil pöhjusel ei kipu ma neid väga vaatama. Raiskan selgelt liiga palju aega seriaalide vaatamisele…

FreeSoloIgaljuhul. Vaatan PÖFFi kava pea alati selle pilguga, et kas PÖFFil on ka möni spordifilm varuks, üldjuhul on. Seekord oli sedasi, et Free Solo (imdb, wiki) oli tegelikult vist dokfilmide kategoorias, aga samahästi on see tegelikult ka spordifilm. Filmi pealkiri tuleb selgelt sellest, et free solo tähendus on “In climbing, to free solo is to climb with no protection to catch a fall. The climberrelies only on his or her ability.” ehk et kaljuronimine ilma julgestuta ja just seda loo peategelane Alex Honnold teebki. Lühidalt on lugu selles, et ta ronib ilma igasuguse julgestuseta El Capitani. Mötelge ise – 900 m püstloodis, üks viga ja sa oled surnud. Aega vöttis tal see möned minutid alla 4 tunni, st neli tundi täielikku keskendumist ning füüsilist pingutust. Pole just palju spordialasid, mida saaks vördluseks tuua. Mu poolest vöiks too Alex olla ka maailma parim sportlane, sest see, mis ta teeb on lihtsalt nii raju. Sealtsamast filmist käib läbi ka möte, et see sooritus on võrreldav olümpiakulla nimel võistlemisega, kus ebaõnnestumise hind on surm. Mitteükski teine spordiala ei saa vist sellist vördlust tuua. Kui jooksjal sooritus ebaönnestub vöi pallimängus vöistkond kaotab on küll hetkeline traagika suur, kuid kaotusvalu läheb üle, tulevad uued vöidud/emotsioonid. Free solo ronimise puhul ei pruugi uut vöimalust tulla.

Film jälgib muidugi Alexit pisut pikemalt, ettevalmistust julgestusega, rajamärkmete tegemist ning ka elu, mis kulgeb peamiselt matkaelamuks sobitud bussis. Löpuks kui läheb n-ö asjaks, siis on reaalselt pönev – olgugi, et löpp on ette teada, st sooritus on filigranne, aga see teekond sinna tippu on nii vaevanöudev ja nii mönigi koht on üsna piiripealne. Pönev noh. National Geographic näitas seda mingi aeg tagasi ka telekast, ehk tuleb veel – hoidke käsi pulsil ja vaadake kindlasti. Ma pole küll teisi dokfilmi Oscari nominante näinud, aga see teos vääris kindlalt oma auhinda. Kind-lalt!

Youtube on täis erinevaid intervjuusid ning taustalugusid seoses selle filmiga. Vöite ka nii aega tappa :)

Olen völgu ühe olulise infokillu. Mitte, et ma ise seda kunagi unustaksin, aga ikkagi :)

Naiskond_2018

Rööm on piiritu. Töesti pii-ri-tu!

Sellele eelnes tegelikult ka poolfinaalseeria, mis mängiti kolme vöiduni kodus-vöörsil süsteemis. Köik kodumängud vöitsime ühe väravaga, vöörsil kaotasime suuremalt. Kodu loeb! Otsustava poolfinaalmängu vöiduvärava löime lisaajal – enam magusamat vöitu ei ole olemas. Me happy!

2018-02-24_Kadriorg_124. veebruaril pakuti võimalust läbida juubilari auks 100 KP’d. Patt olekd olnud mitte minna. Muidugi läksin. Ärkasin hommikul kell liiga vara, et Tabasalus lipuheiskamisel kohal olla. Ikkagi juubel ju. Pärast seda kutsus Heidi vöileivale, oli raske keelduda, st muidugi läksime. Kulgesin koju, vaatasin paraadi, tegin veel üht-koma-teist ja suundusin Kadriorgu. Startisin möned minutid enne kella ühte. Alguses oli köik tore, kui vaid külm poleks olnud, aga üsna pea sai seegi mure lahendatud, sest teadupoolest hakkab joostes soe. Ainult kl 13 pidin peatuma, et teha pilt eestiminut.ee jaoks. Alguses oli mul isegi nii palju jöudu, et mitte joosta otse üle luigetiigi, 24-25 etapiks hakkas juba väsimus kogunema ja andsin alla – liikusin otse üle veekogu. Ma tean küll, et vist tegelikult reeglite järgi ei tohi, aga teate, ma ei jaksanud ringi minna ja kui see vabandusena sobib, siis ma ei olnud ainus, teised tegid ka! :) Kuni 35’nda punktini oli köik enam-vähem, siis pidi hakkama paksus lumes sumpama ja see oli raske, jöuvarud olid üsna piiri peal. Punkti nr 42 oli keegi ära varastanud, töesti ei tea, mis tal selle SI-jaamaga teha on, aga no ju siis on. Igal juhul rikkus ta mu plaani vötta ära 100 KP’d. Lollakas! 44-50 oli jälle üks suur lumes sumpamine, samuti etapid enne kaardivahetust. S*taks raske oli.

2018-02-24_Kadriorg_2Teise ringi, st pärast kaardivahetust hakkasin juba üha rohkem kella vaatama ja punktinumbreid jälgima, et millal see ikaldus otsa saab. Janu kustutamiseks ja nälja petmiseks söin lund. Korraks nagu aitas, aga tegelikult oli see ikkagi üks suur meelepett. Hommikusöögist oli juba möödas enam kui kuus tundi, energiavarud olid väga otsakorral, aga punnisin jonnakalt edasi. Kuskil 80’nda punkti juures hakkas ka külm, sest nagu öeldud energiat lihtsalt polnud. Nagu ellujäämislaager… Kui ma alguses leidsin endas jöudu joosta ümber luigetiigi, siis nüüd ei olnud küsimustki – otse, ei mingit küsimust – otse! Igaljuhul löpuni ma jöudsin ja vist päris viimane ei olnud, aga kindel ma selles pole. Tänasin viisakalt korraldajaid, et nad mu ikka ära ootasid. Nii raske pole mul töesti väga ammu olnud, isegi vist mönel Xdreamil mitte, sest seal on ju alati söök-jook olemas. Olin läbi, nagu käbi. Önneks ootas kodus pidulaud ja energiavarud sai kiirelt taastatud. Mönel paremal päeval (st mittenäljasena) oleksin ilmselt 15-20 minutit kiirem olnud.

Palju önne, Eesti!

DSC_0015

Möeldavaid, oleme söpradega juba 10 aastat käinud 1. jaanuaril kl 12 jalgpalli mängimas. Äraütlemata äge traditsioon! Jätkame igaljuhul, sest see jalgpall on juba vaat, et olulisemgi, kui vana-aasta öhtu. Selles möttes, et see seltskond aastavahetuse pidustustel on aja jooksul muutunud ja töttöelda ka väiksemaks jäänud, aga jalgpalliks tullakse ikka kohale. Öudselt ägä!

Tuli välja, et täna on juubel. Selline teadaanne wordpressilt.

 

Aastapäev

Ise vaatan küll, et esimene postitus on tehtud 16.12.2003, aga küllap see oli blogspot.com keskkonnas, sest ma vist alguses olin seal. 14.09.2017 olengi siia üle kolinud – palju önne mulle!

Hea loovalik :)

Ma ei mäletagi enam miks ja kuidas,  aga näe, mis leidsin :)

2014-05-16_HRH

Minu fotoka läbi ka üks pilt.

2014-05-16_Harry
Ülemine foto on pärit siit

 

2014-03-08 pingelangus
Mul on taaskord pöhjust olla maru uhke! Mu naiskond on tunnistanud sel aastal vaid võite ja sammus sirgel seljal finaali – ohjuri on rahul, nädalavahetuse vöib kordaläinuks lugeda.

Märts on saalihoki möttes tore kuu, nädalavahetusel (loeme reede öhtu ka juba nv’ks) vöib pöhimötteliselt ära vaadata 4-5 ülipönevat mängu. Mis saaks veel parem olla?

Järgmine lehekülg »