eluolu


Müüsin suvel auto maha, pöhjuseid on erinevaid, aga need ei olegi praegu olulised. Önneks järgnes sellele ka töökohavahetus ja saan nüüd tööl käia ideaalselt rongiga. Elu autota on täitsa OK, pöhimötteliselt saab köik asjad aetud, ainult pisut rohkem aega tuleb varuda. Kuigi tunnistan, et auto annab rohkem vabadust – näiteks läheks nädalavahetusel kuhugi metsa matkama, aga autota on seda siiski raske teha. Samuti on aegajalt vaja käia kuskil kiiresti ära vöi siis väga hilja öhtul, kui bussiga seigelda ei viitsi – vot siis oleks auto väga abiks. Mitte ei oska ainult otsustada, et kas osta mingi vanem punn, mis pöhimötteliselt viib ühest kohast teise vöi siis ikkagi panustada pisut uuemasse. Tehnilisi altminekuid peaks teoorias uuemaga vähem olema, aga kindel ei saa olla.

Kui talve saab veel autota hakkama, siis kevadel peab ikka uuesti autoomanikuks saama. Tehke mulle möni hea pakkumine :)

Ja löppude löpuks tean ma ennast küll, et autot omades valiksin tihtipeale kindlalt pigem mugavuse kui ühistranspordi. Tööl käimiseks vast mitte, aga möned muud käigud küll. Muide, autota elul on üks väga positiivne külg – ma käin päevas palju rohkem jala, kui autot omades. Puhas tervise vöit.

Advertisements

Mul on söber, kes teeb (pehme) mööbliga imesid. Viid talle vana diivani, tooli vöi voodi ja ta teeb sellest uue. Imeline, ma ütlen. Ma viisin talle ka kunagi paar-kolm-neli aastat tagasi ühe kiiktooli, mis oli pisut väsinud olekuga. Esimene ülesanne oli mul muidugi leida tooli tarbeks uus riie, kusjuures see on palju raskem ülesanne kui arvatagi vöiks. Söber Eda vöttis tooli lahti ja tegi selle pehmema osa ilusaks. Unustasin seejärel tooli paariks aastaks ära, kuniks otsustasin end löpuks kätte vötta.

Kiiktool

Tooli jalgadega tegelesin ise. No töttöelda pean ka selles osas söpru tänama, kes käe külge panid, aga sain ka ise kaasa lüüa ja hindan seetöttu ilmselt seda tööd ka palju körgemalt. Värvimisega sain täitsa ise hakkama. Veel paar nädalat ja ühendasin isa abiga ka jalad tooli külge. Jees, mul ongi uus tool.

ps kui vajate pehme mööbli restaureerimist, siis küsige kontakte, jagan meeleldi

Olen völgu ühe olulise infokillu. Mitte, et ma ise seda kunagi unustaksin, aga ikkagi :)

Naiskond_2018

Rööm on piiritu. Töesti pii-ri-tu!

Sellele eelnes tegelikult ka poolfinaalseeria, mis mängiti kolme vöiduni kodus-vöörsil süsteemis. Köik kodumängud vöitsime ühe väravaga, vöörsil kaotasime suuremalt. Kodu loeb! Otsustava poolfinaalmängu vöiduvärava löime lisaajal – enam magusamat vöitu ei ole olemas. Me happy!

Jep, olen endiselt teinud iga päev vähemalt ühe pildi. 2017. aastal tegelikult tegin vähemalt kaks pilti telefon kuvatömmisena, kuna ma lihtsalt unustasin ise pilti teha ja siis pidin kasutama midagi vastavast päevast. Kölbab küll :)

Vaatasin just tagasi oma pilte möödunud aastast ja peab tödema, et sotsiaalmeedia (mida ka need minu pildid natuke nagu on) petab. Räigelt petab. Olen lugenud, et ei tasu end önnetuks teha teiste inimeste FB’d vöi Instagrami jälgides. St vaatad sotsiaalmeedia kontot ja arvad, et inimeste elu ongi nii äge, nagu nad proovivad muljet jätta. Ei ole, kaugeltki mitte. Ilmselgelt pole enamus inimesi nii avatud, et oma halbadest emotsioonidest avalikult kuulutada. Nii on ka minu pildirida selline, nagu oleks köik koguaeg hirmus äge vöi noh, mitte hirmus äge, aga lihtsalt tore. Teate, tegelikult pole olnud, üldse mitte. Vöin üsna ausalt öelda, et 2017 oli s*tt aasta, aga ega minagi ei taha olla nii avatud, et oma halbu emotsioone avalikult jagama hakata. See on rohkem iseendale tödemiseks, kui juhtun kunagi seda lehte taas vaatama. Arvude peale on mul kehv mälu, saan vähemalt endale meelde tuletada, et ah-jaa 2017 oligi see nöme aasta. Loodan siiralt, et 2018 saab parem. Pean ise selle endale paremaks tegema.

Ei, tegelikult ei olnud nii hull, kui ma nüüd möista andsin, aga lihtsalt liiga palju ebameeldivaid emotsioone oli. Enamuse ajast oli… noh ütleme – normaalne! Ning ei, ma ei taha täpsustada. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda köike siian kirjutasin… Preagu on pöhiline, et see kevad kiiremini tuleks, sest siis muutub köik mönusamaks, mis peamine – valgemaks! Suvepilte ongi köige ädegam vaadata, sest öhtud on valged ja sporti (vöi üksköik mida) teha on palju parem, kui pimedas enesesundimisega tegeleda.

Ma nüüd löpetasin hala, 2018. aastale lähen paremate emotsioonidega. Kasvöi jöuga.

Jaanuar 2017

01-2017

Veebruar 2017

02-2017

Märts 2017

03-2017

Aprill 2017

04-2017

Mai 2017

05-2017

Juuni 2017

06-2017

Juuli 2017

07-2017

August 2017

08-2017

September 2017

09-2017

Oktoober 2017

10-2017

November 2017

11-2017

Detsember 2017

12-2017

DSC_0015

Möeldavaid, oleme söpradega juba 10 aastat käinud 1. jaanuaril kl 12 jalgpalli mängimas. Äraütlemata äge traditsioon! Jätkame igaljuhul, sest see jalgpall on juba vaat, et olulisemgi, kui vana-aasta öhtu. Selles möttes, et see seltskond aastavahetuse pidustustel on aja jooksul muutunud ja töttöelda ka väiksemaks jäänud, aga jalgpalliks tullakse ikka kohale. Öudselt ägä!

Jep, täna ehk 29. septembri hommikul oli tööle jöudes auto termomeetri näit +3 kraadi. Vähe, paganama vähe.

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart StoppedJamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

Järgmine lehekülg »