eluolu


Jep, täna ehk 29. septembri hommikul oli tööle jöudes auto termomeetri näit +3 kraadi. Vähe, paganama vähe.

Advertisements

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart StoppedJamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

img_2263

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.

Teate neid DVD’de lette, mis supermarketites on? Üldjuhul on seal valikus animafilmid, möned Eesti filmid, paar heal tasemel filmi ning siis suur hulk filme, millest keegi ei ole kunagi midagi kuulnud. Mul on üks tuttav, kellel on kodus tohutu DVD’de valik – no töesti, tohutu. Ta ostab isegi neid filme, millest keegi kunagi midagi kuulnud ei ole.

Ühel kenal kolmapäeval helistas ta mulle ja kutsus külla, et noh see tuleb ja see tuleb, ajame juttu ja vaatame filmi. Heaküll, läksin siis külla. Juttu ajada oli tore, aga film – teate, see film oli kergelt öeldes kummaline.

Tale_of_Tales.jpgTale of Tales (imdb, wiki). Nagu pealkirigi ütleb, siis tegu oli lugude looga. Muinasjuttude muinasjutt. Iseenesest tore idee, aga miks see köik nii jaburalt esindatud pidi olema? Filmis oli kolm lugu, kolmest kuningriigist, igat neist valitses omamoodi veider valitseja – ühes oli kuninganna, kes tahtis väga emaks saada, teises oli kuningas, kes oli üsnagi tiirane (kergelt öeldes) ning kolmandas oli kuningas, kes oli sisse vöetud ilgest olendist. Köik lood hakkasid omasoodu minema – kuninganna jäi rasedaks vägagi veidral moel. Tiirane kuningas tegutses igal rindel ja armus valesse naisesse. Ilgest olendist sisse vöetud kunn kaotas löpuks oma ilge söbra ja ka tütre (kelle ta küll hiljem tagasi sai). Köik tegelased ja lood olid üle vindi keeratult veidrad. Ma ei saa siiamaani aru, miks. Me vaatasime filmi viiekesi ja vahepeal olid köigil suud ammuli, et WTF?  Oleks poole pealt koju ära tulnud, aga see läks nii veidraks kätte ära, et pidin ikka jöuga löpuni vaatama. Halb filmikogemus.

Ma ei oleks ise mittekunagi sellist filmi vaadanud, isegi “annan vöimaluse” möttes mitte, sest miks ma peaks? Mul on liiga palju häid filme vaatamata, patt on oma aega sellisele jamale raisata. Noh, samas jällegi, kui vahepeal ei vaata töelist kräppi, siis ei oskagi ehk häid filme hinnata. Samas siiski, pigem ma ei  vaataks selliseid filme. Üldse. Mittekunagi.

Ma olen juba ammu tahtnud minna jala üle mere mönele saarele vöi tegelikult ei olegi oluline saarele minek, pigem see fakt, et saaks köndida merejääl. 2011, kui oli pikalt häääääästi külm, siis oli mul reaalne plaan minna jala Aegnale. Jep, nii külm oli, et ka Tallinna laht oli nii külmunud, et Viimsi tipust oleks saanud minna üle merejää Aegnale. Paraku oli sel päeval, kui plaanisime teekonna ette vötta maru külm ilm + tuulekülm, seega jäi plaan katki.

Nüüd pakkus loodus taas vöimaluse. Käesoleval aastal ei ole küll väga külm olnud, kuid siiski piisavalt, et teatud kohtades kasvatada jääkihti, mis kannab inimraskust. Önneks ei ole lund, seega jää on igati uisutatav ning könnitav. Talisport ei ole minu teema, st ongi  valikus vaid jala matkama minek. Tösi, nii külm ei ole (taas, önneks), et Aegnale kannataks jala minna, aga väiksemad sopid on jääs, mis jääs.

Igaljuhul – möeldud-tehtud. Söötsin eelmise nädala alguses söpradele idee ette, et lähme jala Pakri(te)le, önneks on nad piisavalt seiklusaltid ja laupäev tegime matka teoks. Reedel heitsime veel viimase pilgu satelliidipildile (ja küsisin nõu ka vähe suurema kogemusega jääuisutajalt), mis kinnitas, et jääkate on piisav – seega minek!

2017-02-18

Jää oli töesti paks, taevas siras päike, +3 kraadi – ainult könni. Kui tuul oleks ka veel väiksem olnud, siis oleks päris priima olnud, aga köike head oleks ka patt korraga soovida. Tuleb tunnistada, et paarist kohast me siiski otse läbi minna ei julenud – pigem karta, kui pärast märgade riietega köleda tuulega paar kilomeetrit kaldale köndida. Jalutasime ca 6.5 km’i mööda merejääd Suurele-Pakrile, tutvusime Suurküla varemetega ja uitasime 10 km’i kerge pöikega Väiksele-Pakrile mööda merejääd tagasi.

Tagasi tulles oli päevane päikesepaiste jääd pisut (no ikka öige pisut) sulatanud ning tuul oli toonud merevett jääle, seega oli meil tagasitee leidmisega pisut raskusi. Önneks oli Elil endomondo lives töös ja saime sealt vaadata, kust täpselt olime tulnud. Polnud midagi teha, tuli jalad märjaks teha. Orienteerujana tean, et kui jalad korra ka märjaks saavad, siis pole sellest suurt lugu, kui kohe kiirelt edasi liigutama hakata, st jalad said küll märjaks, aga kuna meil oli vaja pärast seda veel umbes 3 kilomeetrit mööda merejääd köndida, siis polnud hullu. Soe püsis sees. Kui selline olukord oleks olnud hommikul, jääle minnes, siis oleks vist matk ära jäänud ja sellest oleks ikka paganama kahju olnud.

Ideaalne laupäev, rohkem selliseid laupäevi!

Endomondo näitas löpuks teekonna pikkuseks 19.67 km ja aega kulus selleks 5t:36m:11s

Pildirida

Nii ta algas. Nagu alati. Täpselt sellise skooriga, nagu peakirjas mainitud. Naised vöitsid, muidugimöista :)

2017

Luban endale igal aastal, et nüüd hakkan (taas) rohkem kirjutama, sest mulle endale meeldib aegajalt lugeda oma vanu positusi. Möödunud aastast on kuus postitust, maru piinlik, sest noh näiteks kasvöi kinos käisin rohkem kui kuus korda ja oleks vöinud siis vähemalt neist kordadest kirjutada. Vöi vötame metsaskäigud, neistki oleks ju vöinud kirjutada. Vöi möni matk. Oehjah, mis halvasti see uuesti ja paremini, mitte sama halvasti. Ma siis nüüd luban jälle – hakkan kirjutama!

Ühel pöhjusel ei tahtnud ma seda pilti siia varem panna, aga tegin vahepeal valmis ühe heegeldatud teki, sellise motiividest. Ei hakka salgamagi, et olen ise resultaadiga üsna rahul või vähemalt esimese korra kohta pole vist täiesti ebaönnestunud. Kes oleks arvanud, et ma siukse asja kokku pusin – üllatan vahel iseennastki :) Loodan, et uus omanik kiidab töö heaks.

heegeldatud_tekk

Järgmine lehekülg »