EURO 2012


Jalgpall ei ole ainult värvate löömine, jalgpall on kirg! Aasta jalgpallielamuse pakkusid Iiri jalgpallifännid Hispaania-Iiri mängu löpuminutitel, kui vaatamata 4:0 kaotusseisule ei antud alla, omasid toetati lö-pu-ni!

Advertisements

Kes murrab selle needuse? Miks ei vöiks kordki inglastel penaltitega önneks minna. Miks? Inglise fännilt kölab see vöib-olla veidralt, aga mul ei ole nüüd muud valikut, kui loota sakslastele.

England-Italy 0:0 (4:2)

pildid ja lood

The most painful event in world football is an England penalty shootout

The loss to Italy took England’s record in seven World Cup and European Championship shootouts to: Rest of the world 6, England 1.

One.

Uno.

Ein.

Eile Hispaania – Iiri mängu vaatasite?  Hispaanlased on ikka nii krdi head, mul hakkas iirlastest isegi natukene kahju. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada…

Ma pole oma kahe aasta taguses postituses eksinud “Vutifännid on ägedad. Milline pühendumus ja kahemilline kaasalaulmine.” 4:0 seisul oleks möned fännid juba staadionilt lahkunud, sest no krt 4:0 on häbi, aga iiri fännid seisid ja laulsid …ja kuidas veel laulsid. Mul tösiselt töusid ihukarvad püsti, seda jalgpallifännide koori kuulates. Minu täielik lugupidamine. Tahaks öudselt, et eestlastel oleks sellele mida vastu panna, aga paraku ei ole, aga noh meie fännikultuuri ei anna iirlaste omaga vörreldagi, sest ei ole ju midagi vörrelda.

Täna on inglaste mäng. Kuulake, kuidas inglise fännid hümni kaasa laulavad ja nii muuseas, nad laulavad hümni ka teise poolaja alguses. Vöimas! Üldse meeldib mulle vaadata mängude alguses, kuidas vöistkonnad ja fännid hümni kaasa laulavad – kövasti (tihtipeale ka valesti) ja uhkusega. Miks eestlased nii ei tee?


Eniveis, eilne stiilipuhas fännide ühendkoor:
The Fields of Athenry – dailymotion lehel
Kõige paremad fännid: Iirimaa mängu saatis lõpuminutitel võimas laul – jalgpall.err.ee lehel
Video: Iirimaa poolehoidjad näitasid imelist fännikultuuri – em2012.postimees.ee artikkel koos mängijate kommentaaridega


The Dubliners – Fields Of Athenry

 Postituse pealkirja leidsin kuskilt avarast internetist, kellegi Iiri fänni statement

…ja siis on öhtud sisustatud :)

Argentiinlased muide on veits solvunud selle Argentiina vormis mehe stseeni peale. Mop of God: Argentine anger over Carlsberg beer ad that shows Diego Maradona scrubbing floors for England football fans

Selle saunaga, mis me iirlastele kütma pidime läks nüüd nii, et ungarlasest saunamees viskas puid vale kerise alla ja “saunamönusid” saime nautida hoopis meie. Vähemalt, siin, 0-kraadises Tallinnas küll. Dublinis polnudki nii hull lugu – ungarlase asemele oli hollandlane väljakule lippama pandud ja tuleb tunnistada, et ta oli kordades parem kui ta madjarist ametivend. Kas keegi üldse mäletab kohtunikku tollest Iiri-Eesti mängust? Eriti mitte, eks? Parandan end – ma paari korda mäletan ja neil kordadel mötlesin ka, et Kassai oleks küll sellest olukorrast kaardi andnud, hollandlane, aga ei peatanud mängugi. Ideaalne kohtunik :)

Üldiselt mulle ei meeldi eriti pärast mängu kohtunikku süüdistada, sest löppude löpuks ei löö ju kohtunik nelja väravat – väravad löövad ikka tugevamad ja kaotajad on teinud lubamatuid eksimusi. Nii oli ka tolles Eesti-Iiri mängus. Oli selge, et iirlased olid tugevamad kui eestlased – oli selge, et iirlased olid nii tähtsaks mänguks oluliselt paremini valmis kui eestlased – oli selge, et Eesti kaitse eksis olulistes kohtades ja Iiri ründajad suutsid just need kohad ära kasutada. Köik oli selge – iirlased olid tugevamad ja pididki vöitma, AGA öiglane kaotus oleks olnud 0:2. Paraku tegi härra Kassai väljakul üht oma elu viletsamat vilepartiid ja jooksis pösed punnis mööda väljakut ringi ning reageeris iga kord kui Robbie Keane sattus talle käsi laiutades oma kurbade silmadega otsa vaatama. Kui Kassai vöi teiste kellegi teise pöhejndus (mis kindlasti kuskil olemas on) on see, et ta kohtunik vöttiski mängus nö karmi hoiaku, siis see paraku ei päde, sest iirlased ei saanud mängus mitteühtki kaarti. Töesti noh, mitteühtki. Ma ei eita, et eestlased tegid vigasid – jah, tegid küll – aga krtvötaks need ei olnud köik kaarti väärt vead.

Aga nagu öeldud, mis seal vahet, sest oli üsna ilmselge, et iirlased olid eestlastest paremad ja tugevamad vöitsid. Nats s*ta maitsega vöit lihtsalt.

Tulenevalt tolles kodusest 0:4 kaotusest oli pääs EM’le sisuliselt otsustatud. Olin enne mängu lootnud, et vöörsilmänguks säiliks siiski mingigi öhkörn edasipääsulootus (näiteks 0:2 oleks seda olnud), et Dublinis toimuv mäng ei oleks lihtsalt iirlaste röömupidu, paraku läks nii nagu ma ei olnud lootnud – ainuke (uus)  lootus oli, et eestlased vähemalt ühe (au)värava lööks. Vähemalt selles osas mu lootusi ei petetud ja iReis tasus end igati ära.

Kuivörd EJL müüs  tšarterlendusid ajuvabalt kalli hinnaga, siis ei jäänud muud üle, kui tuli leida ise alternatiive. Variante oli erinevaid – sai söita läbi Riia, Stockholmi, Oslo, Helsingi, Londoni vöi milleiganes – vaja oli vaid pealehakkamist ja rohkelt hiireklikke. Pärast pikki otsinguid ja ümber- ning ülemötlemisi sai plaan järgmine – Tallinn-Bergamo-Dublin-Riia-Tallin – ühtekokku ca 200 eurot. Kuivörd Bergamosse jöudsime pühapäeval ja lahkusime teisipäeva hommikul, siis boonuslinnana tuli Milano, mis asub Bergamost tunnise rongisöidu kaugusel.

Itaalia oli tore, aga arvan, et Milano ei ole köige vaatamisväärsem linn, kindlasti leiaks paremaid. Kerge guugeldamine kinnitas mu kahtlusi. Vaatasime peamise vaatamisväärsuse ehk Milano toomkiriku ära, nautisime köike kaasnevat ja kulgesime tagasi Bergamosse, mille peamine turismiobjekt on Citta Alta. Kuivörd päeva plaan oli olla turist, siis vallutasime mäe, mille otsas too Citta Alta on – kui muud ei saanud, siis sai sammulugeja tööd ning paar head vaadet linnale. Tore, aga itaaliasse pean ikkagi uuesti minema ja seekord soovitavalt mönda teise linna :)

Dublinist tean aga paraku veel vähem kui Itaaliast, sest jöudsime Dublinisse kell 12, kesklinna kell 14 – hotellitoimingud, köhukinnitamine ja kerge shoping vötsid täpselt nii kaua aega, et hämarus oli maale langenud ning pildistada enam midagi väga ei olnud (see minu pöhitegevus turistina) ja aeg hakkas otsa saama, st seadsime sammud staadioni poole. Enne veel, kui staadionile jöudsime, otsustasime pubis (mida seal Dublinis on töesti loendamatu arv) ühe mängueelse ölle teha. Möeldud-tehtud! Avasime väikse pubi ukse ja vaade, mis avanes oli üsna roheline. No ikka täiesti roheline. Otsida me enam ei viitsinud, seega istusime ainukesse vabasse lauda maha ja lasime öllel-siidril heamaitsta. Olime pubis raudselt ainsad sinisärgid ja töenäoliselt oli peale meie nelja seal veel ühe käe näppudel kokkuloetav arv naisi, st köik mehed ja köik rohelised. Önneks on iiri fännid söbralikud ning mingit probleemi meist küll kellelegi ei olnud, eks see esimese mängu 0:4 kaotus muidugi lisas suure annuse söbralikkust.

See, milline rahvamass oli vahetult enne staadionit pubides on sönadega kirjeldamatu, sest seda massi oli lihtsalt nii palju. Ikka köik mingigi Iiri sümboolikaga ja köik klaasi Guinessiga – mulle selline pubi- ja jalgpallikultuur meeldib.

Staadion. Käisin 2007 aasta oktoobris 90 000 pealtvaatajat mahutaval Wembley’l, kui Eesti mängis Inglismaaga, seega see Aviva mu’s oma suurusega erilist vau-effekti ei tekitanud aga seeeest oli Aviva väljast küll väga ilus. Sisemuse kohta ei oska midagi eriti öelda, sest omaenda rumalusest ei läinud ma kahe poolaja vahel staadionile uitama – ei teagi, mis mul möttes oli.

Mäng oli nagu ta oli, iirlastel ei olnud väga vaja ja eestlased olid selle mittetäiegamängiva Iiri koondise vastu tublid. Önneks tegi Vassiljev seda, mida ta’lt oodati ja Eesti poolehoidjad said fännisektoris hüpata nii nagu oleks just hetk tagasi maailmameistriks tuldud. Nii vähe on ikka önneks vaja. Mu isiklik sümpaatia tollest mängust kuulub Jäägerile, Tenistele ja Klavanile – tubli töö.  Tänada tahaks veel tervet koondist (koos köikide asjapulkadega) selle eest, et vaevuti pärast mängu fänne tänama tulema. Tavaliselt tulevad teevad löpetavad 11 meest plaks-plaks ja läinud nad ongi, treener-abitreenerid-füsiod tavaliselt end tolle plaksutamise ja tänamisega ei vaeva. Seekord teistmoodi, aga eks neil oli ka pöhjust fänne (kes neid igas vöimalikus olukorras toetanud on) tänada.

Öhtu üllatuslik hetk oli aga ühes pubis, millesse jalga puhkama läksime. Oli täpselt selline pubi, et kui ma ütlen Iiri pubi, siis te täpselt seda endale ette kujutategi. Noh olime siis seal ja ühtäkki hakkasid üks poiss ja tüdruk esinema – hakkasid nimelt toda iiri tantsu tantsima. Teate küll, see mida Riverdance teeb. See, kui kiiresti nende tantsijate jalad käisid oli ulme. Filmisin neid ka fotokaga, pärast panen ehk video üles ka.

Reisi löpp oli särata, sest lennuk Riia poole väljus kell 6:45, st lennujaamas pidime olema juba enne kuute ja arvestades, et magama ei läinud me mitte kell 9 öhtul, siis oli pisut närtsinud olla. Terve päev oli selline närtsinud tunne, samas sai palju magada – nii lennukis, kui ka bussis Riiast Tallinna.

Ma ei kahetse teragi, et ma selle reisi ette vötsin, sest äge oli, aga Dublinisse (ehk Iirimaale) pean küll uuesti minema, sest see linn tundus tore olevat ja mis pöhiline – Guinessi storehouses jäi käimata.

Itaaia-Iiri pildiriba

Tulen tagasi Eesti-Iirimaa mängu ja jalgpalli juurde, sest see on hetkel see, mis südame kiiremalt pöksuma paneb.

FB’s on loodud algatus Värvime Eesti siniseks

Eesti – Iirimaa, 11.11.2011.a. Näitame, et jalgpallibuum pole mitte ainult tühipaljas sõnakõlks ning meedia väljamõeldis. Riietume sinisesse!
Kutsume kõiki eestlasi sel olulisel päeval (reedel 11.11.2011), kui Eesti koondis kohtub Tallinnas Iirimaaga, riietuma sinisesse ning kandma meie rahvussümboolikat jalgpallikoondise toetuseks. Ja seda mitte ainult staadionil ja selle ümbruses, vaid ka tööl, koolis, lasteaias ning linnapildis. Sinine selga-jalga-kätte, põskedele lipuvärvid ning autodele külge rahvuslipud! Fantaasia on piiritu.
Unustagem hetkeks oma tagasihoidlikkus ning näidakem uhkusega oma rahvusvärve – nii endale, teistele kui ka 2000 Tallinnasse saabuvale Iirimaa koondise fännile.
Ühtsuses peitub jõud!
Eestimaa siniseks!

Mu meelest on äärmiselt muheda ideega. Kui meenutada möne teise maa jalgpallifänne, siis on nii mönelgi maal välja kujunenud nö oma värv – iirlased on rohelised, hollandlased oranžid, rootslased kollased jnejne. Miks ei vöiks olla eestlased sinised? Vöiks küll ju :) Seega söbrad pange 11.11.11 selga oma sinised riided ja olge uhkelt eestlased. Oluline ei ole jalgpallisümboolika, oluline on sinine värv ja löppude löpuks leidub loodetavasti igaühel kodus möni (kasvöi üks) sinine riideese. Isegi kui me juhtume Iirimaale kokkuvöttes kaotama ei kaota ettevötmine oma völu, sest (Eesti lipuvärvi) sinine on ju hirmus ilus värv.

Ah-jaa iirlased lubavad 15.11.2011 Iirimaa roheliseks värvida, eks püüan koos teiste Dublinis olevate eestlastega selle üksluise roheluse oma sinisega värviküllasemaks muuta :)

Ma lähen ja heegeldan nüüd endale uue mütsi :)

Ma ei saa nüüd mönda aega ilmselt sellest jalgpalliteemast üle. Ma üllatan iseennastki – poleks arvanudki, et ma nii jalgpallihaige olen. Eilne tööpäev läks konkreetselt metsa, sest mu keskendumisvöime oli NULL. Totakas naeratus oli niikuinii. Öhtul ei tulnud und, sest krdi heameel oli lihtsalt. Täna hommikul sai isegi natukene juba tööd teha, aga mida rohkem kell sinna play-offi loosimise poole liikus, seda suurem motoorne rahutus mu’s tekkis. Hullumaja, tööd jälle teha ei saanud. Viimanse tunni jooksul vaatasin kella lugematuid kordi, aeg venis umbes sama kaua kui teisipäevase Sloveenia-Serbia mängu teise poolaja ajal. Mitte, et oleks ju üldse tähtsust omanud, kas vastase saad teada kell 1 vöi 3 vöi 5, aga soov seda vastast ikkagi teada saada oli paganama suur.

Mina olen rahul, Iirimaa tundub tore vastane. Eriti reisimise möttes. Tšehhi oleks ka vöinud minna, sest Tšehhi on tore. Aga Tšehhi puhul on mittetore see, et neil on hirmköva väravavaht. Nüüd on ainult küsimus, kas vötta vutiliidu poolt pakutav tšarter hinnaga ca 350 eurot (sisaldades lennupiletit, hotelli, mängupiletit ning kohapealset tarnsporti) vöi proovida omal käel reisida (lennupilet ca 200 eurot, pluss muud kulud). Arvan, et valin mugavama variandi :) Loodan siiralt, et iirlased ei löö Lillekal Eesti puuri täis, sest sellisel juhul oleks Dublinis marunigel olla. Mulle sobiks, kui Eestis mängitaks igavalt 0:0 ja vöörsil lööb Eesti värava. Ulme, eks? :)

Soccerneti foorumis oli keegi fänn teinud maruägeda pildi. Köik on öeldud :)

Järgmine lehekülg »