film


TombRaiderSöber kutsus kinno, 3D ja puha. Mingil pöhjusel läksingi. Filmiks oli Tomb Raider (imdb, wiki). Ma poleks ise vist kunagi seda kinno vaatama läinud, sest noh mulle on jäänud mulje, et see on mingi kerge ulmesugemetega teos, aga ei olnudki – oli hoopis meelelahutus selle köige ehedamal kujul. Koguaeg toimus midagi ja pönev oli ka. Mitte, et see hea oleks olnud, seda mitte, aga sai ennast välja lülitada ja ei pidanud filmi vaadates kogu maailma valu läbi elama. Samas, ma arvan, et ma kodus ei viitsiks seda vaadata, vähemalt üksi mitte, kuskil seltskonnas vb küll. Siis saab vähemalt samal ajal söpradega juttu ajada :) Proovisin seda 2001. aasta Angelina Joliega versiooni kodus vaatama hakata, aga ma paraku väga kaugele ei jöudnud. 

St kutsuge söbrad külla ja vaadake, noh kui soovite, et midagi ikka taustaks möirgaks :)

Lara (Croft) oli filmi algusepoole, kui ta ei olnud veel üksikule saarele isa otsima läinud, rattakuller. Sealt ka minu lemmikstseen (löpp muidugi mitte). Nautige!

Advertisements

TheMercyPäris huvitav on minna kinno nii, et pole örna aimugi, mis toimuma hakkab. Just nii mul tolle Halastusega (imdb, wiki) läks. Mul on söbrad, kes peavad nui-neljaks ära nägema köik Colin Firthi filmid. Ma olen kinosöber, seega olin lihtsalt äraräägitav – läksime kinno. Tuli välja, et täitsa tore film oli. Lugu oli biograafiline, st see köik oli päriselt toimunud. Colini osatäitja on amtöörpurjetaja, kes osales 1968 aastal vöistluselt Golden Globe Race, lootuses, et temast saab esimene inimene maailmas, kes on üksinda söitnud ümber maakera nii, et ei oleks kunagi peatunud. Tundub nagu seiklus, eks? Minekuga läks tal aga pisut kiireks ja sponsorid surusid takka, seega ei saanud paat kunagi päriselt valmis. Üks asi viis teiseni ja löppude löpuks ei jöudnudki ta Atlandi ooekanist välja. Kuivörd aga tol ajal ei olnud GPS’i ja muid moodsaid vidinaid, siis läks see vale köik üsna lihtsalt läbi. Colini tegelane aga oli südametunnistusega mees, vales elamine ei ole kerge – nagu öeldakse, töde on ainult üks, seega on lihtsam rääkida töde, kui möelda valesid välja.

Jep, hea film oli. Üsna etteaimatav, eriti siis kui oled looga kursis, aga siiski hea. Ilus pealekauba, rahulik meri on ju alati ilus :)

RedSparrowSpioonifilmid on alati toredad, kuid kui need lähevad liiga keerukaks, siis ma väsin lihtsalt filmi vaatamisest ära. Ma ei jaksa meeles pidada, kellel on kellega diil ja kes, keda petab. No ei jaksa noh. Pealekauba on mul harukordselt halb mälu nimede peale ja kui ma pean filmi ajal koguaeg nimesid meeles pidama, siis kaob pool filmi vaatamise mönust minu jaoks ära. Täpselt nii selle Punase varblasega (imdb, wiki) läks. Lugu oli pönev, aga no kui ma pean koguaeg enam-vähem vihikusse endale üles kirjutama, et kes on kes ja kes parajasti millise poole peal mängib, siis ma ei jaksa seda filmi vaadata. See köik muidugi ei tähenda, et oleks olnud halva filmiga – tavaline spioonifilmi manipulatsioonikunst oli viidud körgele tasemele. Samas, see et tavaliselt balleriinist vöib saada tippspioon ei köla väga usutavalt, aga paneme selle rubriiki – filmis (ja Venemaal) on köik vöimalik :)

Mis mind selle filmi alguses pisut häiris oli see, et Moskvat näidati eriti trööstitu kohana. Ameeriklased vöiks siiski teada, et aeg on edasi liikunud ka Moskvas, päris 90’ndate alguses enam ei elata. Peasosatäitja oli nimelt alguses (enne kui ta’st sai spioon) balleriin, kui öigesti mäletan, siis esiballeriin. Venemaal teadupoolest on see balleti teema väga körgelt hinnatud, ma küll ei saa olla päris kindel, aga eeldan, et Moskva balletiteater (mis ta täpne nimetus on, ma muidugi ei tea) on viimasepeal ehitis ja üsnagi kaasaegse sisustusega. Seal filmis aga oli näiteks riietusruum umbes selline nagu oli Tallinna 54. keskkooli (numbri valisin suvaliselt) tüdrukute riietusruum kuskil 80’ndate löpus 90’ndate alguses. Värv kukkus seinalt ja niiskus tilkus laest. Sama keskkond oli ka haiglas, kuhu teatri priimaballeriin pärast vigastust viidi. No töesti, ma palun – ka USA kinokülastaja vöiks siiski teada, et aeg on siiski külma söja ajast edasi liikunud ja esiballeriini ei viida kuhugi Venemaa äärepiirkonna külahaiglasse, vaid siiski riigi pealinna parimasse haiglasse ning seal on tipptasemel tehnika. Kas töesti arvavadki ameeriklased, et venelased elavad seisva ajaga?

Aga tegelikult oli täitsa tore ajaviide. Vaadake ikka, kui teile spioonifilmid meeldivad.

TheFloridaProject.jpgÜhel (arvatavasti) ilusal päeval käisin kinos Florida Porjekti vaatamas (imdb, wiki). Treiler oli hea, selline, et kui esimest korda nägin, siis oli kohe otsustatud – lähen kinno! Nojah, vaadake filmis ei olnud eriti tolle täiskasvanud peaosatäitja “näitlemist” väga presenteeritud, röhk oli rohkem lastele pandud ja needki löigud väga väiksed ning ühelauselised. Sellisena tundus see köik väga äge. Tegelikkus aga erines treilerist. Pöhimötteliselt oli seal filmis üks näitleja – Willem Dafoe, köik ülejäänud olid mingid amatöörid ja see oli jube häiriv. Peaosatäitja olla leitud instagramist ning nende laste puhul oligi väidetavalt eelistatud just neid, kes ei olnud varem üheski filmis osalenud. See köik on ju tore, katse-eksituse meetod vöi nii, aga mu meelest tingis see tohutut ülenäitlemist ja see oli löpuks nii häiriv, et ma ootasin töesti pikisilmi filmi löppemist. Ma ei saa aru, miks see köik vajalik oli. Pean juba ei-tea-mitmendat-korda tödema, et ma ei tea vist ikka filmikunstist midagi. Hea vähemalt, et sellele filmile Oscarit ei tahetud anda. Ainuke kandidatuur oli Willem Dafoe ja nagu öeldud, siis ta oli ka ainus element, mis selles filmis OK oli.

Filmi lugu on tegelikult kurb vöi noh traagiline. Ilmselt ongi olemas terve hulk inimesi, kes elavad vaid riiklikust toetusest, püüdes sellega toimetades ellu jääda. Kurb kui inimesed elule nii alla annavad. Olles ise siiski tööjöus noored inimesed, peaks igaüks suutma mingisugust tööd tegema, aga küllap on lihtsam elada toetustest. Heaoluriigi probleem – toetused on nii suured, et nendega on vöimalik hea tahtmise korral ka ära elada. Nii kasvavadki välja terved ühiskonnagrupid, kes ainult nöuavad riigilt, ise midagi vastu andmata. Aga see jutt läks juba filmist natuke kaugele…

Ärge seda filmi küll vaadake, kui te just ei taha vaadata korraga liiga palju halba (üle)näitlemist.

TheShapeOfWaterSiis kui ma seda Vee puudutust (imdb, wiki) vaatamas käisin, siis ma ju ei teadnud, et tegemist on USA filmiakadeemia arvates 2017. aasta parima filmiga. Tol hetkel oli see lihtsalt nomineeritud film. Ma ei teagi, kas mulle meeldis see film või siis ei. Noh “ei meeldinud” on vöib-olla natuke liiga järsk statement, aga ma ei saa öelda, et see mulle ka tohutult meeldinud oleks või et ma selle oleks möödunud aasta parimaks filmiks valinud. Oli selline meeh – heaküll, vaatasin filmi ära, oli tore, aga liigume edasi.

Püüan praegu meenutada, mis tundega ma kinost väljusin. Üldse ei meenu. Hea filmi (st film, mis mulle väga meeldiks) puhul suudan ka hiljem filmi meenutada. Muidugi oli teistmoodi kui muidu, tegelased olid köik hästi välja mängitud, lugu oli ilus, aga no minu jaoks jäi miskit puudu. Kokkuvöttes oligi lugu muidugi väga ilus, sest peamine on ikka tingimusteta armastus ja noh teistmoodi oli see igaljuhul, aegajalt on hea ka selliseid filme vaadata.

Üks tore fun fact ka: Michael Shannon was in a Chicago bar, Old Town Ale House, the moment the film won Best Picture at the 90th Academy Awards. The bar’s owner waited until after the ceremony was over to post a photo to Twitter of Shannon nonchalantly sitting at the bar alone with a pint of beer while watching the broadcast on the overhead TV set – jep, sellest on ka pilt

Arvestades, et tegu on väidetavalt 2017. aasta parim film, siis vaadake ikka. Aga ma olen teid hoiatanud!

LadyBirdSellest on küll juba jupp aega möödas, aga ühel ilusal päeval läksin kinno Oscari nominanti Lady Bird’i (imdb, wiki) vaatama. Juba kinos olles mötlesin, et ooooot – misasi see nüüd on. No kuidagi ei andnud välja seda möötu, et seda nimetada üheks 2017. aasta parimaks filmiks. Nüüd, kaks kuud hiljem olen endiselt sellel arvamusel. Jube nöme on minna kinno suurte ootustega (noh, tol hetkel oli see ikkagi võimalik 2017. aasta parim film) ja siis väljuda kinosaalist mida-ma-just-vaatasin tundega. Ma töesti ei möista, miks on vaja teha filmi teismelisest tüdrukust, kus nagu ei olnudki pointi. Ma ei saa siiani aru, mida selle filmiga öelda taheti. See, et teismelise elu on keerukas ja täis eneses kahtlemist ning maailma avastamist, ei ole midagi uut. Pigem tehke neid filme siis juba noortekomöödiatena, saab vähemalt naerda. Tavalisemast veel veidrama teismelise elu kinos vaadata ei ole üldse tore. Eriti kui vist on tahetud teha kunsti…

Väike osa oli tolles ka Timothée Chalamet‘l, kes mängis peaosa ka üsna alles vaadatud filmis “Kutsu mind oma nimega“. Kui tolles “Kutsu mind oma nimega” oli ta karakter väga suurepärane noor poiss, siis selles “Lady Birdis” oli ta lihtsalt mölakas ja teate, jube raske oli teda selles osas vaadata. Iga kord kui ta ekraanile ilmus, ootasin ma pikisilmi seda, et see stseen juba läbi saaks, sest miks ma peaks tahtma vaadata mingit mölakat, kui mul on temast meeles palju suurepärasem esitus.

Löppkokkuvöttes peab önnelik olema, et ei läinud läbi selline kole lugu: “According to director Greta Gerwig, the first draft of her script was 350 pages long, which would equate to a movie nearly six hours long.” Need kuus tundi oleks olnud piinarikkamad kui igav kaheksa tunnine tööpäev.

Üldiselt ärge te seda filmi vaadake, kindlalt on olemas terve hulk palju paremaid viise aja tapmiseks.

Avastasin ükspäev, et mul on olemas film Lone Survivor (imdb, wiki) – no ja kui ta olemas on, siis vaatasin ta ka ajaviiteks ära. Täpselt nagu tolle Megan Leavey‘ga, siis nöretas see patriotismist. Kohati on see päris väsitav.

Lone_Survivor.jpgTegelikult oli ikkagi raisatud aeg, sest täna ca kaks nädalat pärast filmi vaatamist, pidin guugeldama endale filmi postri silmade ette, et meenutada, millest too film oli.

Leidsin mingi suvalise blogispostituse – nii näeb seda köike ameeriklane. Pöhiline, mis sellest läbi kumab see, et “meie poisid” on alati kangelased. Kuivörd tegu on töestisündinud looga, siis küllap on selles omajagu tödegi, aga see ameeriklaste patriotism on pisut veidravöitu.

Based on a true story lugu sellest kuidas neli ameeriklast jäävad hirmsa Talibani tule alla. Kolm saavad hukka, üks pääseb. Tee nende kolme surmani oli muidugi äärmiselt piinarikas, filmi jooksul jöudsin korduvalt möelda, et kuidas see vöimalik on, aga no küllap siis oli, kui ellujääja nii kirjeldas. Samas pisut hollywoodi käib asja juurde. Ilmselgelt ei tule sellistel filmidel veel nii pea löppu, sest ainest ju jagub. Ega söjad maailmast otsa ei saa ja iga söjaga käivad kaasas kangelased, seega teemat jagub.

Ilmselt jätkan ka edaspidi selliste filmide vaatamist. Ise ka ei tea miks.

Järgmine lehekülg »