flickr


Jep, olen endiselt teinud iga päev vähemalt ühe pildi. 2017. aastal tegelikult tegin vähemalt kaks pilti telefon kuvatömmisena, kuna ma lihtsalt unustasin ise pilti teha ja siis pidin kasutama midagi vastavast päevast. Kölbab küll :)

Vaatasin just tagasi oma pilte möödunud aastast ja peab tödema, et sotsiaalmeedia (mida ka need minu pildid natuke nagu on) petab. Räigelt petab. Olen lugenud, et ei tasu end önnetuks teha teiste inimeste FB’d vöi Instagrami jälgides. St vaatad sotsiaalmeedia kontot ja arvad, et inimeste elu ongi nii äge, nagu nad proovivad muljet jätta. Ei ole, kaugeltki mitte. Ilmselgelt pole enamus inimesi nii avatud, et oma halbadest emotsioonidest avalikult kuulutada. Nii on ka minu pildirida selline, nagu oleks köik koguaeg hirmus äge vöi noh, mitte hirmus äge, aga lihtsalt tore. Teate, tegelikult pole olnud, üldse mitte. Vöin üsna ausalt öelda, et 2017 oli s*tt aasta, aga ega minagi ei taha olla nii avatud, et oma halbu emotsioone avalikult jagama hakata. See on rohkem iseendale tödemiseks, kui juhtun kunagi seda lehte taas vaatama. Arvude peale on mul kehv mälu, saan vähemalt endale meelde tuletada, et ah-jaa 2017 oligi see nöme aasta. Loodan siiralt, et 2018 saab parem. Pean ise selle endale paremaks tegema.

Ei, tegelikult ei olnud nii hull, kui ma nüüd möista andsin, aga lihtsalt liiga palju ebameeldivaid emotsioone oli. Enamuse ajast oli… noh ütleme – normaalne! Ning ei, ma ei taha täpsustada. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda köike siian kirjutasin… Preagu on pöhiline, et see kevad kiiremini tuleks, sest siis muutub köik mönusamaks, mis peamine – valgemaks! Suvepilte ongi köige ädegam vaadata, sest öhtud on valged ja sporti (vöi üksköik mida) teha on palju parem, kui pimedas enesesundimisega tegeleda.

Ma nüüd löpetasin hala, 2018. aastale lähen paremate emotsioonidega. Kasvöi jöuga.

Jaanuar 2017

01-2017

Veebruar 2017

02-2017

Märts 2017

03-2017

Aprill 2017

04-2017

Mai 2017

05-2017

Juuni 2017

06-2017

Juuli 2017

07-2017

August 2017

08-2017

September 2017

09-2017

Oktoober 2017

10-2017

November 2017

11-2017

Detsember 2017

12-2017

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart StoppedJamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

Ma olen juba ammu tahtnud minna jala üle mere mönele saarele vöi tegelikult ei olegi oluline saarele minek, pigem see fakt, et saaks köndida merejääl. 2011, kui oli pikalt häääääästi külm, siis oli mul reaalne plaan minna jala Aegnale. Jep, nii külm oli, et ka Tallinna laht oli nii külmunud, et Viimsi tipust oleks saanud minna üle merejää Aegnale. Paraku oli sel päeval, kui plaanisime teekonna ette vötta maru külm ilm + tuulekülm, seega jäi plaan katki.

Nüüd pakkus loodus taas vöimaluse. Käesoleval aastal ei ole küll väga külm olnud, kuid siiski piisavalt, et teatud kohtades kasvatada jääkihti, mis kannab inimraskust. Önneks ei ole lund, seega jää on igati uisutatav ning könnitav. Talisport ei ole minu teema, st ongi  valikus vaid jala matkama minek. Tösi, nii külm ei ole (taas, önneks), et Aegnale kannataks jala minna, aga väiksemad sopid on jääs, mis jääs.

Igaljuhul – möeldud-tehtud. Söötsin eelmise nädala alguses söpradele idee ette, et lähme jala Pakri(te)le, önneks on nad piisavalt seiklusaltid ja laupäev tegime matka teoks. Reedel heitsime veel viimase pilgu satelliidipildile (ja küsisin nõu ka vähe suurema kogemusega jääuisutajalt), mis kinnitas, et jääkate on piisav – seega minek!

2017-02-18

Jää oli töesti paks, taevas siras päike, +3 kraadi – ainult könni. Kui tuul oleks ka veel väiksem olnud, siis oleks päris priima olnud, aga köike head oleks ka patt korraga soovida. Tuleb tunnistada, et paarist kohast me siiski otse läbi minna ei julenud – pigem karta, kui pärast märgade riietega köleda tuulega paar kilomeetrit kaldale köndida. Jalutasime ca 6.5 km’i mööda merejääd Suurele-Pakrile, tutvusime Suurküla varemetega ja uitasime 10 km’i kerge pöikega Väiksele-Pakrile mööda merejääd tagasi.

Tagasi tulles oli päevane päikesepaiste jääd pisut (no ikka öige pisut) sulatanud ning tuul oli toonud merevett jääle, seega oli meil tagasitee leidmisega pisut raskusi. Önneks oli Elil endomondo lives töös ja saime sealt vaadata, kust täpselt olime tulnud. Polnud midagi teha, tuli jalad märjaks teha. Orienteerujana tean, et kui jalad korra ka märjaks saavad, siis pole sellest suurt lugu, kui kohe kiirelt edasi liigutama hakata, st jalad said küll märjaks, aga kuna meil oli vaja pärast seda veel umbes 3 kilomeetrit mööda merejääd köndida, siis polnud hullu. Soe püsis sees. Kui selline olukord oleks olnud hommikul, jääle minnes, siis oleks vist matk ära jäänud ja sellest oleks ikka paganama kahju olnud.

Ideaalne laupäev, rohkem selliseid laupäevi!

Endomondo näitas löpuks teekonna pikkuseks 19.67 km ja aega kulus selleks 5t:36m:11s

Pildirida

Jep, ma teen endiselt iga päev vähemalt ühe foto ja nii juba neli aastat jutti. On päevi, kus ei ole pöhimötteliselt pildistada peaagu mittemidagi, samas on ka päevasid, kus ei oska valida, mis on just selle päeva pilt, sest möni päev on lihtsalt nii sündmusterohke.

Aasta 2013 TOP 10.

365-2013_1

Töö saalihoki Eesti naistekoondise teamleaderina. Ma päriselt ei kujutanud ilmselt seda tööd vastu vöttes ette, mida ma täpselt tegema pean, aga usun, et kokkuvöttes päris puusse ei pannud. Mul muidugi vedas, et MM’i kvalifikatsioon toimus Lätis ning mul on ka vedanud, et peatreener teeb endiselt väga suure töö ka ise ära. Loodan, et järgmine kvalifikatsiooniturniir önnestub paremini ning Eesti naiste koondis mängib 2015 aasta MM’l Tamperes. Mitte, et mu tööst see sinna pääs söltuks, aga püüan oma osa teha parimal vöimalikul moel.

365-2013_2

Sparta naiskonna höbemedal Eesti meistrivöistlustel. Olen küll ka koondise teamleader ja arvestades, et tegu on ikkagi rahvuskoondisega vöiks körvaltvaataja arvates see “töö” mulle ju palju tähtsam olla, aga ei ole – mu oma naiskond on mulle palju olulisem. Ma olen selle naiskonnaga tegelenud algusest peale ja see kvalitatiivne muutus, mis toimus eelmisel hooajal on lihtsalt nii äge. Ma olen töesti rahul ja uhke ning ajan oma naiskonna asju palju suurema kirega kui koondnaiskonna asju. Endiselt kiidan ja tänan ka treenereid ning naiskonda.

365-2013_3Jah, ma naudin rattasöitu. Kui mu arvutused mind ei peta, siis söitsin 2013 aastal rattaga 2467 km’i. Möne maanteehundi jaoks on see muidugi umbes 2-3 nädala kilometraaž, aga arvestades, et ma maanteed suveöhtutel möötmas ei käi ning lisaks rattasöidule proovin ka (O-)joosta, siis on ca 2500 km’i mu arvates täitsa mönus tulemus. Eelnevatel aastatel on olnud vastav number umbes 2oo0. +500 pole paha :)

365-2013_433 aastat ühes kodus sai läbi. Ausöna – natukene on kurb ka, aga elu on elu. See väljakolimine oli ikka tükk tegemist, sest suurel perel tekib 33 aasta jooksul nii mönigi asi ja nende asjade hulgast olulise ning mitteolulise eraldamine ei ole mitte köige kergemate killast töö. Kindlasti sai midagi olulist ära visatud ja midagi mitteolulist allesjäetud. Eks järgmise kolimisega (lahtipakkimisega) saab taas valikuid teha.

365-2013_5Suvi-suvi-suvi. Ma lihtsalt armastan suve, seetöttu on enamus pilte suvest. Näiteks suvine paaripäevane matk Soome oli lihtsalt hindamatu patareide laadimine. Seda tava peab jätkama. Mul selle matka kohta eraldi postitust ei olegi, aga mis siin ikka pikalt jahuda – mets, kaljud, järved, telk, puhkus – perfektne kombo. Suvi tule ruttu!

365-2013_6Uue kodu valmimine. Mul olid enne suve sellised puhkuseplaanid, aga teadupoolest on plaanid muutmiseks. Andsin endast parima, st söitsin rattaga nii palju kui sain, aga paraku pidin seda tihtipeale tegema öhutpimeduses, sest uus kodu vöttis mu aja. Oleks tahtnud küll palju rohkem rattaga ringi söita, aga noh see suvi sedamoodi – hea kodu nimel :) Akendelt värvi maha kraapida väga enam ei tahaks, see oli selline tuim töö, mille tulemus oli küll kohe näha, aga see tulem oli nii aeglane tulema. Lae panemine on palju toredam töö, tulemus on kohe näha ja see ei ole nii paganama tüütu.

365-2013_7Tänavahoki kogub kuulsust :) St on populaarsem ja osalejatearv kasvab – see muidugi tekitab meile, organiseerijatele, olulisemat suuremat töömahtu, aga samas ega me ei kurda. Vaadake körvalolevat pilti – on ju uhke vaatepilt? Seesama pilt levis FB’s saalihokifännide hulgas üle maailma (jep, jagajaid oli nii Soomes kui Jaapanis), saades ilmselt tuhandeid klikke. Ei salga, korraldustiim on rahulolev!

365-2013_8Aasta tädi tiitel ei tule niisama, selleks peab ka vaeva nägema. Kinno pole ammu jöudnud, aga ega see kinosaalis istumine ei olegi nii äge kui rattaga söitmine vöi rabas matkamine. Mul on tunne, et “klientuur” on rahul ja seetöttu ei saa ka latti madalamaks lasta, tuleb uusi ideid välja möelda. Ükskord teen selle telkimise ka ära. Kunagi.

365-2013_9Tere Rainer, meil saab kindlasti tore olema :) Kuukordne tädi olla on maruäge. Ma püüan mitte olla selline ninnu-nännu tädi (st ei too igal kohtumisel kommi ja kingitusi), ma tahan olla see tädi, kellega koos tahetakse teha asju ja mul on tunne, et mul on see önnestunud. Mu tööpöld aasta tädina ei vähene ja mul ei ole sellest üldse kahju, otse vastupidi. Pean varsti öe- ja vennalastega väljasöitudeks bussi rentima :D Samas jällegi lähevad vanusevahed juba nii suureks, et niikuinii köiki asju koos teha ei anna. Peab gruppe moodustama hakkama :) Poisid-tüdrukud, vanemad-noored, üks pere-teine pere – valikuid on.

365-2013_10Kvaliteetaeg spordiga ja seda igas vöimalikus vötmes – matkates, rattaga söites, O-sporti tehes, Xdreamides – you name it! Sport, suvi ja värske öhk on nii hindamatud asjad, et ma ei oska seda sönadesse pannagi. See paganama talv ja pime aeg tuleb lihtsalt ära kannatada. Ma armastan Eestima suve ja söpradega sportimist. Hakkasin taas ka ise saalihokit mängima, see on ikka tore sport ja pealekauba pakub see minusugusele talvepölgurile natukenegi lohutust. Ah-jaa, tiimisport on ikka palju lahedam kui individuaalala. O-sport ei lähe individuaalalan arvesse, sest see on lühidalt öeldes äge.

Kogu 2013 aasta valik. Jätkan käesoleval aastal, st olge valmis :)

if_it_aint_broke_dont_fix_itJah, päriselt – kui asjad töötavad piisavalt hästi, siis ei ole vaja neid “parandama” ja “kaasajastama” hakata. Mitte, et ma praegu maailma peale vihane oleks ja ega tollesse uuendusse midagi enam parata saagi, nii lihtsalt on, aga ikka on ju tore eestlaslikult natukene vinguda.

Flickr nimelt tegi eile oma lehel uuendused, mis mu meelest on pehmelt öeldes koledad. Ja mitte ainult mu meelest, vaid flickri foorum kihab üsna negatiivsest vastukajast. Flickri tiim ise on muidugi oma uuendustega marurahul, aga no krt flickr oligi sellepärast äge, et pildid olid esilehel täpselt paraja suurusega, mitte sellised suured lahmakad nagu praegu. Statistika oli kohe pildi all, kohe pildi all oli ka näha, kas keegi on pilti kommenteerinud, teatud sündmuste albumid olid esilehel viimaste piltide körval jnejnejne – mönus ja köikehölmav. Nüüd on…. noh selline kohmakas.

Foorumis nöutakse endise oleku taastamist. On üsna ilmselge, et seda ei tule, st peab uue pildiga harjuma, aga no flickri tiim vöiks vähemalt anda pro juuseritele vöimaluse vötta tagasi vanamoeline pilt. S*ta asja eest ei tahaks ju maksta. Kui keegi oskab mulle soovitada mönd teist paremat kohta, kuhu igapäevaselt pilte üles laadida, siis ma olen ettepanekutele avatud.

Hakkas ikka kergem küll :)

Sel ajal kui kestab saalihokihooaeg on vabade nädalavahetustega kitsas käes vöi tegelikult ei olegi nii väga kitsas, sest üks nädalavahetuse päevadest on ikka vaba, lihtsalt enda kättevötmisega tihtipeale puseriti. Harv pole juhus kui istun terve päeva kodus ja töttöelda ei kahetse ma üldjuhul ka neid päevi, sest aegajalt on ka selliseid päevi vaja. Samas jällegi tuleb ette neid päevi, kus end löpuks kodunt välja ajan ja ka seda mitte kraadivördki ei kahetse, eriti kümnesse läheb see väljaminek siis, kui öues on päikesepaisteline ilm nagu üle-eelmisel laupäeval ja sellel  pühapäeval.

Möödunud laupäeval tomus juba 10. korda Presidendimatk, mis on on nime saanud nii presidentide Pätsu kui ka Rüütli järgi (keda täpsemalt huvitab klikib eelpool oleval lingil ja loeb ise, eksju). President Rüütel väidetavalt on isiklikult osalenud ka köigil kümnel matkal. Vöib nii olla küll. Küllap osaleks ehk ka Päts, kui vaid saaks, eks.  Perekond on 2013-03-02 presidendimatk_1mul tollel toredal matkal osalenud korduvalt, minust on see kuidagi mööda läinud. Osalt ehk seetöttu, et ilmselt on mul olnud tavaliselt sel ajal mäng vöi siis olen ma lihtsalt püüdnud endale kohaselt suusatamist vältida. Seekord andsin juba kuskil jaanuaris lubaduse, et lähen ka matkale – eriti kannustas mind minema see, et 11-aastased õe- ja vennalapsed olid valmis minema. Ma ei saanud ju kehvem olla. Kokkuvõttes tuli vaid Johanna, aga mulle piisas sellestki. Ses möttes, et esimesel poolel rajast söitis Johanna mul lihtsalt eest ära. See käis pisut mu au pihta, aga samas sporti tegev laps peabki kiirem olema kui ta mitteniisportiv tädi. Raja teisel poolel, kus töuse pöhimötteliselt ei olnud suutsin ka mina söita, sest ma ei salli silmaotsastki mäkke ronimist, st kulgesime koos löpuni. Töttöelda on seal Jänedal maruägedad rajad, mulle hakkas see pea 11 km’i pikk presidendirada täitsa meeldima. Kui see mul kodunt nii kaugel ei oleks, siis läheks ja söidaks äkki möni teinekordki. Igaljuhul ilusam ja mönusam kui Harkus nühkides. Neljapäeval proovisin taaskord ka Harku rada, aga see oli üks katsumusterada, aga eks omajagu rolli mängis ka see, et rada oli igasugu jama (peamiselt puuoksi) täis ja see tegi söitmise maruebamugavaks.

Üldiselt oli see Presidendimatk üks väärt üritus. Keegi ei punninud, keegi ei olnu kellegi peale kuri – inimesed nautisid sporti ja ilusat ilma. Ilm kusjuures oli laupäeval imeline, päeval istusime isa ja Johannaga Nelijärvel päikesepaistel ning nautisime köike seda, mida ühel märtsipäikesel pakkuda on. Hea, et tuisk otsustas öhtuni oodata ja alles siis pööraseks läks, sest tuisus suusatades poleks mälestus kindlasti nii hea jäänud.

Pean tolle Presidendimatka vist ikka traditsiooniks muutma!

Presidendimatk_2013

Täissuuruses pilti vaata http://www.presidendirada.ee

Paar minu pilti Presidendimatkalt ja siin korraldajate pildid.

Sellel pühapäevaga oli aga nii, et mötlesin juba laupäeval Tartust kodupoole söites, et pühapäeva kodus veetmine oleks kindel viga, sest kerge miinus ja päikesepaiste on ju parimad ilmad matkamiseks. Kuna see möte mul väga äkki tuli, siis ei osanud kohe kedagi eriti seltsi ka kaubelda, seega läksin üksi uitama. Enam-vähem kondikava oli mul peas olemas, et kuhupoole minema hakkan, aga edasine söltus juba sellest, kus paremini köndida sai. Eesmärk oli minna Männiku karjääride vahele ja sealt edasi juba vaadata jooksvalt, et 2013-03-10 Raku_karj22rkuhu edasi. Plaan oli rünnata otse Raku poole, aga mitte väga suure ringiga. Pöhimötteliselt nii nagu plaanitud oli, nii läkski. Kui ma suusataks, siis oleks Männiku-Raku karjääride peal ideaalne treenimiskoht – lumekiht ei ole üleliia kohev ja vaba välja suusatamiseks on rohkem kui arvatagi oskaks. Olime kunagi (ca 22-23 aastat tagasi?) perega seal karjääridel kunagi käinud. Sellest ajast on siiani head mälestused ja ka fantastilised fotojäädvustused (kui viitsin siis otsin kodus üles ja esitlen). Mul on ikka maruägedad vanemad, et nad on viitsinud meiega tegeleda. Näiteks meenus mulle seal pühapäeval lonkides, et käisime kunagi ka perega laupäeva/pühapäeva öhtuti mingis spordisaalis aega veetmas – lihtsalt vaid oma pere. Maruäge noh! Spordisaal oli mingi (Silikaadi) tehase oma ja asus kuskil katlamajas vöi mingis sellises kohas, aga see ei olegi oluline, oluline on fakt, et me käisime koos aega veetmas. Ideaalne, eks? :)

2:45:17 ja 15,2 kilomeetrit – absoluutne kvaliteetaeg. Hommikused pannkoogid ja öhtune ölle tegid sellest pühapäevast pöhimötteliselt kvaliteetpühapäeva, ideaalist jäi puudu vaid soe saun. Kahju, et mul pole aimugi, millal taas sellise veeta saan…

ideaalpyhap2ev

Pühapäevane pildiriba.

 

Mul on söbrad, kes on käinud juba vähemalt neli viimast aastat jaanuaris Åres suusapuhkusel. Ma olen kuulnud lugusid neist reisidest ja möelnud nii mönelgi korral, et no krt, spordiprojektidmiks ma siis siin kodus passin. Tegelikult ma tean küll, miks – mul on detsembrist kuni märtsini tööl nii kiire, et ei ole hoobil ega löögil vahet. Pidev andmine ühesönaga. Mitte, et see aasta oleks olnud erand, kaugeltki mitte, aga mötlesin, et kui jäängi oma tööd puhkusele pidevalt ettekäändeks tooma, siis ei ole asi päris öige. Töö peab vahel ootama. Maksan selle eest nüüd muidugi kuhjaga löivu, sest tööd on kuhjunud enneolematus koguses ja seitsme-kaheksani kestvad tööpäevad ei ole enam erand vaid halb reegel, aga no kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab :) Peab saama.

Aga aitab tööjutust.

poosetaja

Niisiis läksin söpradega Åresse. Kuna ma paar korda olin Otepääl lumelauda proovinud, siis laenasin varustuse ja olin oma arvates valmis. Olin ma jee…. Esimesel päeval läksin röömsalt mäele. Köik oli maruilus kuni sinnamaani, kus pidin mäest üles saama. Minge metsa, lauaga mäest üles saamine on pöhimötteliselt vöimatu vöi heaküll, mitte vöimatu aga selgelt liiga suurt (vaimu)jöudu nöudev tegevus, et sellest kuidagi mönu saaks tunda. Köigepealt läksin ühest väiksemast künkast jala üles, lootes, et teistsuguse töstukiga on mäest üles saamine kergem. Oli ta jee… umbes viiendiku mäest sain üles ja siis kukkusin ikka maha. F**k! Vötsin siis laua alt ära ja kömpisin mäest üles. Pisarad tikkusid silma, sest endast oli kahju ja samal ajal oli natuke nagu naljakas ka, sest noh kuidas saab nii äpu olla. Lubasin endal, et ma ei anna alla. Arvake, kas ma andsin? Tegin mäeotsas paar poosetamispilti ja kobisin koju ära. Muud ei jäänud üle, kui olukord huumoriks ära pöörata, sest mossitamine ei vii ju kuhugi.

Järgmisel päeval oli önneks ilm marukehv, st sula ja kergelt uduvihmane, st mul polnud vaja vabandust kaugelt otsida – mägi oli jäine ja ma eriti sinna jää peale oma olematute oskustega ei kippunud. Läksin niisama fotokaga hängima. Mulle meeldib selline matkamine palju rohkem. Kahju, et seal rohkem matkaradasid pole. Suusakeskus ikkagi, eks.

Kolmandal päeval vötsin julguse kokku ja proovisin suuski. Olin elus esimest korda slallisuuskadel. Ei saa öelda, et ma end üleliia kindlalt tundnud oleksin, pigem vastupidi. Mul on isegi pildid sellest, kui ma esimest korda (laste) mäest alla tulen – nii suuskkeskendunud olekuga pole ma ammu olnud. Suusatamine tundus palju toredam kui lauatamine ja mis peamine – suuskadega mäest üles minek on lapsemäng. Körge viis suusatamisele lauatamise ees. Mis muidugi ei tähenda, et mulle see oleks väga
meeldinud. Ikkagi krdi raske oli, jalad kiskusid krampi ja hoog läks suureks ja mu fantaasia kukkumiste kohapealt oli liiga lennukas – see köik ei olnud hea kompekt. Paar söitu pidasin vastu, siis pandi önneks mägi kinni :)

Neljandal päeval vötsin südame rindu ja läksin  kohe hommikul suuskadega mäele. Söbrad kutsusid muidugi mindki nendele mägedele, kuhu nad ise läksid, sellistele körgematele ja järsematele, aga ma ei tahtnud neile otseseks piduriks olla ja ega ma eriti ei julenud ka. Endast oli jälle natuke hale, aga vähemalt nii palju jonni mul jagus, et läksin üksi mitmeks tunniks mäele, et see suusatamine selgeks saada. Selgeks ma seda muidugi ei saanud, aga vähemalt ei kukkunud kordagi ja veetsin värskes öhus kolm kasulikku tundi.

88s8oit

Viies päev oli puhkepäev. Möni läks ikkagi öhtul ka söitma ja kasutasin vöimalust, et ööst pilti teha ja pressisin end kaasa, möistagi suuskadeta, pilti tegema, sest öised pildid on toredad. Käisin ka ühe eriti järsu mäe veerel (see on see MK etapi rajaga mägi) ja ma ei saa siiani aru, kuidas sealt on vöimalik suuskadega alla tulla. Käsitlematu.

Kuues päev oli mönele veel viimane vöimalus mäele minna, mina nautisin taaskord jalgsi liiklemist, sest ilm oli piisavalt külm ja niisams tühja mäe peal seista ei olnud kindlasti mötet. Neli tundi kvaliteeti :)

Ma nüüd ei teagi, kas ma olen puhkusega rahul vöi mitte. Ühest küljest on mittetöötamine ju tore, sest pea puhkab ja seltskond oli väga hea, teisalt, aga kui suusapuhkusele minna, siis vöiks ikka ju tegeleda sellega, milleks sinna mindud. Kuna 6htuka pödemine ja tusatsemine ei vii kokkuvöttes kuhugi ning on täiesti raisatud tegevused, siis olen ikkagi pigem rahul. Öhtud olid köik toredad, no alates sellest kui sai avada esimese löögastusölle :)

Tulles nüüd aga postituse pealkirja juurde, siis ma ei saa ikkagi aru, kuidas ma peaksin seda talisporti nautima. Suusatamiseks (ka murdmaasuusatamiseks) peab alati kuhugi minema, selleks on vaja varustust ja suuskade määrimist, mis on kah selline körgem kunst, mida igaüks ei valda – tüütu ju. Jooksmisega on eriti kerge – tömbad tossud jalga ja kukud punuma, vaja on  vaid mugavustsoonist väljumist. Rattaga on vahel ilm segavaks teguriks, aga üldiselt on ka kerge – hooldab ratast paar korda aastas spetsialist, sinu asi on vaid ratas välja lükata ja uhama hakata. Miks ma peaksin talisporti armastama?

Åre pildirada

Mu projekt iga-päev-üks-pilt jätkub endiselt, mul on juba harjumuseks saanud see üks pilt ikka ära teha, kuigi sellest aastast on puudu koguni kaks pilti. Üks on kuskilt oktoobrist, kui tulin töölt löunast koju ja kukkusin lihtsalt voodisse ning magasin hetkega – olin vähe töbine. Teine pilt on puudu 28. detsembrist ja mul ei olegi loogilist seletust, miks sellest päevast pilt puudu on, ilmselt lihtsalt unustasin. Nojah siis.

2012 piltides on olnud umbes midagi sellist.

Ei viitsi nii pikalt kirjutada, kui eelmisel aastal – panen TOP 5 pilti, mis esimese hetkega silma jäid ja millel pildistatud tegevusega ma tagasivaadates üsna rahul olen.

Järjekord on aasta kulgemise järgi, mitte tähtsuse järgi.

-28_viru_raba

Käisin -28 kraadiga rabas pildistamas. Hindamatu!

rattas6idud

Selle pildiga pean silmas köiki oma rattasöite, sest noh paaritunnine kulgemine on lihtsalt hindamatu pärast pikka tööpäeva.

soome_seljakotimatk

Puhkus Nuuksio kaljudel, taaskord – hindamatu! Lisan siia ka ammuplaanitud rattamatka söpradega.

18_tunnine_t88p2ev

18-tunnine tööpäev Vabaka tänavahoki etapiga seoses. Osalejate rahulolu oli korraldajate rööm!

sparta_rebased

Naiskonna edukas hooaja algus ja üleüldse asjade palju parem kulgemine. On ikka vaks vahet, kas pead köik asjad ise ära tegema vöi on abiks väga hea treeneritepaar ning hea söber. Like! :)

Lisaks vöiksin siia lisada hulga pilte perekonnast, aga perekond teab niigi, et nad on parimad ja ega ma ei oskakski neist köikidest ägedatest piltidest mönd välja valida. Kuid siiski, üks mu lemmikutest :)

k6ik_mu_lemmikud

Jätkan ka sel aastal, seega söber – ära pane pahaks, kui ma su’st pilti teen, osaled sellega mu “projektis” vöi siis ära pane pahaks, kui jään mönel veidral hetkel pilti tegema, mul on seda vaja – ikka “projektiga” seoses.

Estonian Airil oli suvel kampaania nimega Spontaansus rokib vms, st äkki ikka ei rokkinud, äkki tegi midagi muud – ei mäleta praegu. Mötlesin, et väljun rutiinist ja olen ka endale mitteomaselt spontaanne ja lähen söidan mönda kaunisse Euroopa suurlinna. Valikus oli erinevaid (kindlasti) kauneid kohti, aga mu löplikuks valikuks jäid Viin ja Veneetsia. Pärast möningast arutlemist vanema öega valisin Viini. Ausöna, ise ka ei tea miks. Eks sinna Veneetsiasse saab teine kord minna. Eniveis, see kampaania oli marulühike ja ma jäin oma otsustamisega nii hilja peale, et mul oli aega umbes 8 minutit, st otsustama pidi sisuliselt kohe. Kuna mul augustis kenasti puhkust veel oli ja olin ammu plaaninud, et vöiks ju kasutada erinevaid sooduspakkumisi maailmaga tutvumiseks just nädalavahetuse jagu päevaega, siis Viin  tundus alustuseks hea valik. Selgepilt, ostsin pileti :) Köik oli maruäge kuni sinnani, kui pileti välja trükkisin ja seda täpsemalt uurima hakkasin – ilmselgelt liigspontaanne olles ostnud pileti Vilniusesse. See tegi mind veits murelikuks ja nöutuks, sest Vilnius ei olnud see Euroopa pealinn, kuhu minna olin plaaninud. Vötsin kiirelt Estonian Airi klienditoega ühendust ja kurtsin oma siirast muret, hääletoonist oli aimata, et see mure tegi tütarlapsele teises toru otsas pisut nalja (no eks see oligi selline dragikoomiline olukord), aga önneks oli tütarlaps väga koostöö aldis – tegi mu reisiplaanides väiksed muudatused ja nii ma siis saingi ikkagi Vilniuse asemel Viini minna. Sealjuures oli Viini pilet tegelikult 4 eurot odavam, kui see ostetud ja makstud Vilniuse pilet, aga kuna ma olin nii önnelik üldse selle üle, et mul önnestus see önnetu pilet ümber vahetada, siis sponsoreerisin seda pankroti äärel olevat lennufirmat tervelt 4 euroga. Loodan, et Tero Taskila röömustab, sest kuskilt peab see 30 000 eurone kuupalk tulema :) 7 500 minusugust tuulepead ja ongi ühe kuu palk käes. Lihtne.

Ilmselgelt on selle reisijutu sissejuhatus liiga pikk olnud, aga ehk ei panda pahaks, sest noh nii tobedat eksimust annab teha vaid liigspontaanne olles :)

Aga Viin ise. Viin on nagu suur Praha, selles mõttes, et sõda on sealt kuidagi mööda läinud ja on säilinud vanad majad, st vanalinn ei ole vaid vanalinn, vaid Viin ongi Vana Linn. Prahas on täpselt sama seis ja Praha mulle meeldib. Viinis on pöhimötteliselt vist köik majad nagu lossid, turist vöib end lihtsalt oimetuks pildistada. Samas enamus pilte on sellised “oh-see-on-nii-äge-maja” pildid, mis pildistamishetkel tunduvad maruägedad – hiljem üle vaadates ei saa isegi enam täpselt aru, mida pildistada olen soovinud.

Läksin Viini nii, et ma peaaegu, et ei teadnudki, mida ma seal väga tegema hakkan. Nii palju teadsin, et seal on Schönbrunni loss, kuulus ooperiteater, kahe torniga kirik  ja noh palju Mozartit – köik need teadmised vastasid töele :)

Schönbrunni lossiaias veetsin põhimõtteliselt terve päeva ja ma ei külastanud lossi ennast ning sellest aiastki köndisin läbi suht väikese osa – selle ilusama ikka :)

Ooperiteatris käisin ekskursioonil, sest kontertipilet sinna maksis umbes 50 eurot ja pidasin seda mönevörra kalliks. Kulla ja karraga pole seal majas kokku hoitud ja hinnatase on maailmaklass. Viini Ooperi Balli odavamaid piletid maksavad ca 250 eurot ja kui tahad eraldi boxi, siis peab välja käima umbes 16 00 eurot. Tundub möistlik investeering, eks? Selle Ooperi Balli ajal pidi olema tavaline vaade, et öhtukleitides daamid ja frakkides mehed söövad teatri körval hot dogi, sest teatris sees on köik nii kallis, et seda ei kipu pärast üüratult kalli pileti ostmist enam eriti ostma.

Kahe torniga kirikus käisin, käisin ka Viini suurimas surnuaias, kuhu on väga käepäraselt ühte kohta maetud nii Beethoven kui ka Mozart, ei pidanud pikalt otsima. Kohtasin seal ühte Jaapani poissi, kes palus mul endast oma iPhonega pilti teha, ise kordas muudkui “this is so exciting and this so special to me” – mul oli kohe hea meel ta üle :) Tollest surnuaiast käisin ma veel vähem läbi kui Schönbrunni aiast, sest noh see oli üüratu ja mul oli kiire. Kiirustasin nimelt kontserdile, ühele sellistest, mida seal Viinis ilmselt igal õhtul kümneid on, selline turistidele mõeldud, sest dresscode oli casual ja see tähendas seda, et vöis minna tavalises turistiriietes. Läksingi ja oli täitsa ilus, sest klassikalise muusika hitid ongi ilusad. Väike stiilinäide telefoniga filmituna :)


Hotelliks oli mingi suvaline guugeldades leitud öömaja nimega Hotel Arpi. Olles päris aus, siis teistele ma seda ei soovitaks. Põhimõtteliselt sain magatud, polnud hullu midagi, aga noh oleks tahtnud ikkagi natuke rohkemat, st mugavamat voodit. Ikkagi väidetavalt kolm tärni. Piltidelt vaadatuna tundub, et kahestes tubades on ikka normaalsed voodid, selles üheses, kus mina olin, oli voodiks pigem mingi diivan, mis on paganama ebamugav. Magasin ühe öö pöhimötteliselt pörandal, sest teate – seal oli mugavam. Päriselt ka! :)

Pika ja ilmselgelt ka üsna segase jutu kokkuvötteks soovitan teilgi korra Viinis ära käia, sest seal on ilus. Lihtsalt ilus. Estonian Airil on hetkel ka kampaania Viinikuu ehk, et vötke plaani ja olge spontaansed.

Viini pildiriba

Teine katse Vormsile minna oli edukam kui esimene, st sain käidud :) Möte, et minna tuli mul iseenesestmöistetavalt äkki ja seetöttu oli ka kodunt lahkumine ünsa rutakas. Hea, et jöudsin veel vöikud kaasa teha, sest nendeta oleks päris nukker olnud. Kuna kaheks päevaks polnud enam aega minna, siis tuli leppida ühe päevaga, aga töttöelda, ega seal saare peal kaks päeva polegi suurt midagi teha. Üks pikk päev on täpselt paras aeg saarel uitamiseks. Samas pean märkima, et ma liikusin suuremate pausideta ja jöudsin seetöttu söita läbi nö terve “kaheksa” – leppida vöib vabalt ka vaid lääne poolse paunaga, sest idapool on pöhimötteliselt vaid vösa :)

Päev ratta seljas oli apsoluutselt äge, 6 tundi ja 41 minutit ning läbitud 71 kilomeetrit olid kaunilt veedetud tunnid/kilomeetrid. Samas jällegi tunnistan, et ega seal saarel midagi väga pikalt vaadata ei ole. Vormsi surnuaed oma röngasristidega on vaatamisväärsus. Saxby majakas on ilus ja noh… see ongi :) Kusjuures infobülletäänides lubati, et turistid saavad ka majasse ronida, aga tühjagi sai – isegi aia olid majakale ümber ehitanud. Ülejäänud aja söitsin niisama vösa vahel. Jah, päriselt, seal on räigelt palju vösa.

Tegelikult ei olnud muidugi köik nii armetu nagu mu eelnevast jutust välja lugeda vöib. Oli ilusaid väikesaare külasid ja kaunist rannajoont jms ka muidugi, aga mu meelest ei ole vormsilased oma saare eksponeerimisega ülemäära palju vaeva näinud. Arvestades, et rannarootslaste järeltulijad oleks kindlasti üsna arvestatav turistidekogukond, siis vöiks ju midagi välja möelda küll. Nägin hommikul praami peal ja hiljem saarelgi inimesi, kes tulid saarele vaid päevaks. Päevase tripi tegijaid jaguks sinna küll ja veel… Infopunktki ei olnud mitte Hullo keskuses, vaid selleni jöudmiseks pidin poest nöu küsima.

Ma ei olnud päris kindel, kas jöuan ühe päevaga terve saare läbi söita, aga praami peal oli üks kohalik, kes kaarti uurivatele uudistajatele tasuta infotunni tegi. Mainis kuhu minna ja kust saab rattaga läbi. Hullult kasulik info. Seesama proua mainis ka, et saare “kaheksa” on kokku ca 30 km’i. See tegi mu meele röömsaks, sest see tähendaks, et jöuan saarele ringi peale teha küll. Läänepoolne kaar oli vähe pikem ja huvitavam, see tähendas aga seda, et idapoolse kaare läbimiseks kippus aeg nappima. Löpp läks üsna spordiks kätte ära.

Aga järgmisel suvel lähen Kihnu. Kes kampa lööb?

Üldiselt ikkagi on Hiiumaa kordades ägedam ja ilusam! :)

Vormsi pildiriba

Järgmine lehekülg »