foto


Oma O-hooaega alustasin tegelikult märtsis linnarogainiga. Olen tahtnud juba ka eelnevatel aastatel osaleda, aga kuidagi pole sobinud. Nüüd oli see meeldivalt öhtusele 2017-03-25_Linnarogainajale viidud, st sai oma päevased toimetused ära teha ning seejärel öhtul kvaliteetaega veeta. Ideaalne. Vötsin plaani. Erinevad teed viisid selleni, et osalesin linnarogainil koos Ragnari ja Miraga. Mira oli kotiga vaheldumisi seljas mul vöi Ragnaril, vb Ragnaril isegi rohkem kui mul. Tubli poiss see Ragnar.

Vötsime plaani, et ei jookse, vaid viidame mönusalt aega. Nii tegimegi, arvan, et esimese punkti vötsime köige viimasena. Kuna Ragnar tahtis rohkem Kadrioru poole minna, siis sinna poole suundusimegi, kuigi vanalinnas oleks vist isegi rohkem punkte saanud. Tühja neist punktidest…

2017-03-25.jpegIgaljuhul alustasime punktite noppimist ja vahepeal söitsime Narva maanteel paar peatust ka bussiga (sest keegi ütles, et tohtis – loodan, et ikka tohtis) kui ühtäkki avastasime, et oi – aeg hakkab otsa saama ja see tähenda seda, et löpus tuli ka kergelt sörkida. Paganama hea, et Ragnar jaksas Mira seljas joosta, sest mina küll poleks jaksanud. Mu meelest vöiks see pereklassi aeg olla vähemalt kolm tundi, sest kahe tunniga ei jöua jalutades suurt midagi ja pered ju peaks teoorias jalutama. Samas, vahet pole – tore oli ikka. Loodan, et ka Miral. Kui vöimalik, siis lähen ka järgmisel aastal.

ps sisse skännitud kaardi kvaliteet ei ole just köige parem, aga no ärge pange pahaks, sest see ei olegi tegelikult skännitud, vaid tegin lihtsalt pilti, sest mul ei ole nii suurt skännerit. Peate leppima :)

 

Advertisements

Olin esmaspäeval rattaga tööl, sel rattahooajal esimest korda. Tööle minek oli hirmus mönus – taganttuulega pole üldse muret. Kojuminek seevastu nii tore ei olnud, sest kui hommikul oli taganttuul, siis ilmselgelt oli pärast tööpäeva vasutuul. Sötkusin vaikselt kodupoole ja mölgutasin mötteid, et kas ma ikka tahan linna-o päevakule minna vöi ei. Aga nagu korduvalt ennegi on juhtunud, tödesin, et ega kodus niisama passimine ka mingi väärt tegevus ei ole – rallisin (autoga, muidugi) Liivale.

2017-06-19_Liiva.jpgKui lähed jooksma nii, et peas on liiga pealju segavaid mötteid, siis juhtub asju. Köigepealt juhtus kohe esimesse punkti minnes – panin mööda valet teed ajama ja unustasin ära fakti, et kaardi möökava on 1:6000 – köik tuli liiga kiiresti kätte. Önneks hammustasin selle üsna kiirelt läbi. Mis aga juhtus neljanda punkti juures, jääb mulle endale ka pisut arusaamauks. Tean, et kolmandast välja minnes mötlesin veel endamisi, et Liiva jaama juures on punkt, aga miks ma punkti juures seda ära ei vötnud – ei oska arvatagi. Töenäoliselt oli punkt pisut peidus ja mul oli töesti peas umbes sada häirivat mötet, millega tegeleda. Nii vöivad need apsud sisse tulla küll. seda, et mul neljas punn vötmata jäi, sain ma muidugi alles teada finišis. See selleks. Muidu oli selline tavaline linna-o päevak – ei olnud üleliia raske, ega ka kerge. Trenni eest kölbas küll.

Et päev ikka triatloni nimetuse auga välja teeniks, läksin öhtu löpetuseks ujuma. Vesi Raku järves/karjääris on täisa ujutav. Mulle sobib. Ujumine minu möistes on muidugi lihtsalt vees solberdamine, mitte meetrite tagaajamine, sest ma lihtsalt ei oska seda ujumise kunsti.

Tasus minna.

2017-06-19

 

 

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart StoppedJamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

img_2263

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.

Nii ta algas. Nagu alati. Täpselt sellise skooriga, nagu peakirjas mainitud. Naised vöitsid, muidugimöista :)

2017

Luban endale igal aastal, et nüüd hakkan (taas) rohkem kirjutama, sest mulle endale meeldib aegajalt lugeda oma vanu positusi. Möödunud aastast on kuus postitust, maru piinlik, sest noh näiteks kasvöi kinos käisin rohkem kui kuus korda ja oleks vöinud siis vähemalt neist kordadest kirjutada. Vöi vötame metsaskäigud, neistki oleks ju vöinud kirjutada. Vöi möni matk. Oehjah, mis halvasti see uuesti ja paremini, mitte sama halvasti. Ma siis nüüd luban jälle – hakkan kirjutama!

Aasta teine nädal on peaaegu, et löppemas ja mul on endiselt aasta esimene postitus tegemata. Parandan kohe vea. Teadagi on see esimene postitus juba seitse korda olnud samasugune. Teen siis kaheksandagi :)

20160101

vastlad-jaanid-j6ulud

Jep, me like!

Järgmine lehekülg »