TON Männiku

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

• 

• 

• 

• 

 

PelugrannaS-O

Mul oli esiti plaan selline, et lähen kodunt jooksuga Stromkale, vötan pikema raja ja sörgin koju tagasi. Noh, nagu üks pikkkkk trenn. Läks aga hoopis nii, et pealelöunal kutsuti matkale ja ma ei saanud endale pikema raja läbimist lubada. Vötsin pisut lühema. Köik oli tore kuni SI-pulga maha lugemiseni, sest nagu paljudel eelnevatel kordadelgi, olin vale punkti vötnud. Rookie mistake oleks selle kohta väga vale väljend. See valesti väetud punkt oli suht löpus ja finishi lähedal, seega sörkisin igaksjuhuks vaatama, et mida ma seal siis öieti tegin. Nii oligi, tulles 12’ndast 13’nda poole siras üks punkt juba eemalt kätte, lidusin sinna ja piiksutasin ära, sest noh see tundus nii loogiline. Punktinumbri kontrollimine oleks olnud liigne ajaraisk :) Pärast tuli välja, et minu punkt oli hoopis ühe putka taga peidus – no fain. Üleüldse olid punktid tollel päevakul kuidagi väga peitu pandud vöi see tähendab et punktid olid liikumissuuna poolt peidus. Kusjuures vaatasin, et enamus radasid liikus suures pildis sama pidi, seega ma ei saagi aru, miks see punkti peitmine hea möte oli. Viimane punkt oli näiteks niimoodi kahe puu haru vahele ära pressitud, et isegi lähedalt möödumisel polnud seda märgata. Kuna olin kindel, et olen öiges kohas, siis ei jätnud jonni ja sain punkti pärast kerget seisakut kätte, aga üldiselt nii ei ole üldse ilus.

Pärastlöunane matk oli tore. Nii palju on ikka külma olnud, et meri kalda lähedalt täitsa kannab, jalutasime siis Tabasalust kuni Tilgu sadamani. Muidu ju seda kallast selle poole pealt ei näe. Tagasi tulime läbi Muraste Rannamöisa – 4 km’i mööda asfalti. Törts igavavöitu, kui aus olla. Aga minge proovige ka kuskil ohutult jääl matkamist – ägä on!

 

2017 – 365

Jep, olen endiselt teinud iga päev vähemalt ühe pildi. 2017. aastal tegelikult tegin vähemalt kaks pilti telefon kuvatömmisena, kuna ma lihtsalt unustasin ise pilti teha ja siis pidin kasutama midagi vastavast päevast. Kölbab küll :)

Vaatasin just tagasi oma pilte möödunud aastast ja peab tödema, et sotsiaalmeedia (mida ka need minu pildid natuke nagu on) petab. Räigelt petab. Olen lugenud, et ei tasu end önnetuks teha teiste inimeste FB’d vöi Instagrami jälgides. St vaatad sotsiaalmeedia kontot ja arvad, et inimeste elu ongi nii äge, nagu nad proovivad muljet jätta. Ei ole, kaugeltki mitte. Ilmselgelt pole enamus inimesi nii avatud, et oma halbadest emotsioonidest avalikult kuulutada. Nii on ka minu pildirida selline, nagu oleks köik koguaeg hirmus äge vöi noh, mitte hirmus äge, aga lihtsalt tore. Teate, tegelikult pole olnud, üldse mitte. Vöin üsna ausalt öelda, et 2017 oli s*tt aasta, aga ega minagi ei taha olla nii avatud, et oma halbu emotsioone avalikult jagama hakata. See on rohkem iseendale tödemiseks, kui juhtun kunagi seda lehte taas vaatama. Arvude peale on mul kehv mälu, saan vähemalt endale meelde tuletada, et ah-jaa 2017 oligi see nöme aasta. Loodan siiralt, et 2018 saab parem. Pean ise selle endale paremaks tegema.

Ei, tegelikult ei olnud nii hull, kui ma nüüd möista andsin, aga lihtsalt liiga palju ebameeldivaid emotsioone oli. Enamuse ajast oli… noh ütleme – normaalne! Ning ei, ma ei taha täpsustada. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda köike siian kirjutasin… Preagu on pöhiline, et see kevad kiiremini tuleks, sest siis muutub köik mönusamaks, mis peamine – valgemaks! Suvepilte ongi köige ädegam vaadata, sest öhtud on valged ja sporti (vöi üksköik mida) teha on palju parem, kui pimedas enesesundimisega tegeleda.

Ma nüüd löpetasin hala, 2018. aastale lähen paremate emotsioonidega. Kasvöi jöuga.

Jaanuar 2017

Veebruar 2017

Märts 2017

Aprill 2017

Mai 2017

Juuni 2017

Juuli 2017

August 2017

September 2017

Oktoober 2017

November 2017

Detsember 2017

 

Juubelijalgpall

Möeldavaid, oleme söpradega juba 10 aastat käinud 1. jaanuaril kl 12 jalgpalli mängimas. Äraütlemata äge traditsioon! Jätkame igaljuhul, sest see jalgpall on juba vaat, et olulisemgi, kui vana-aasta öhtu. Selles möttes, et see seltskond aastavahetuse pidustustel on aja jooksul muutunud ja töttöelda ka väiksemaks jäänud, aga jalgpalliks tullakse ikka kohale. Öudselt ägä!

 

Linnarogain Kadriorus ja kesklinnas

Oma O-hooaega alustasin tegelikult märtsis linnarogainiga. Olen tahtnud juba ka eelnevatel aastatel osaleda, aga kuidagi pole sobinud. Nüüd oli see meeldivalt öhtusele ajale viidud, st sai oma päevased toimetused ära teha ning seejärel öhtul kvaliteetaega veeta. Ideaalne. Vötsin plaani. Erinevad teed viisid selleni, et osalesin linnarogainil koos Ragnari ja Miraga. Mira oli kotiga vaheldumisi seljas mul vöi Ragnaril, vb Ragnaril isegi rohkem kui mul. Tubli poiss see Ragnar.

Vötsime plaani, et ei jookse, vaid viidame mönusalt aega. Nii tegimegi, arvan, et esimese punkti vötsime köige viimasena. Kuna Ragnar tahtis rohkem Kadrioru poole minna, siis sinna poole suundusimegi, kuigi vanalinnas oleks vist isegi rohkem punkte saanud. Tühja neist punktidest…

Igaljuhul alustasime punktite noppimist ja vahepeal söitsime Narva maanteel paar peatust ka bussiga (sest keegi ütles, et tohtis – loodan, et ikka tohtis) kui ühtäkki avastasime, et oi – aeg hakkab otsa saama ja see tähenda seda, et löpus tuli ka kergelt sörkida. Paganama hea, et Ragnar jaksas Mira seljas joosta, sest mina küll poleks jaksanud. Mu meelest vöiks see pereklassi aeg olla vähemalt kolm tundi, sest kahe tunniga ei jöua jalutades suurt midagi ja pered ju peaks teoorias jalutama. Samas, vahet pole – tore oli ikka. Loodan, et ka Miral. Kui vöimalik, siis lähen ka järgmisel aastal.

ps sisse skännitud kaardi kvaliteet ei ole just köige parem, aga no ärge pange pahaks, sest see ei olegi tegelikult skännitud, vaid tegin lihtsalt pilti, sest mul ei ole nii suurt skännerit. Peate leppima :)

 

 

Triatloni-O Liival

Olin esmaspäeval rattaga tööl, sel rattahooajal esimest korda. Tööle minek oli hirmus mönus – taganttuulega pole üldse muret. Kojuminek seevastu nii tore ei olnud, sest kui hommikul oli taganttuul, siis ilmselgelt oli pärast tööpäeva vasutuul. Sötkusin vaikselt kodupoole ja mölgutasin mötteid, et kas ma ikka tahan linna-o päevakule minna vöi ei. Aga nagu korduvalt ennegi on juhtunud, tödesin, et ega kodus niisama passimine ka mingi väärt tegevus ei ole – rallisin (autoga, muidugi) Liivale.

Kui lähed jooksma nii, et peas on liiga pealju segavaid mötteid, siis juhtub asju. Köigepealt juhtus kohe esimesse punkti minnes – panin mööda valet teed ajama ja unustasin ära fakti, et kaardi möökava on 1:6000 – köik tuli liiga kiiresti kätte. Önneks hammustasin selle üsna kiirelt läbi. Mis aga juhtus neljanda punkti juures, jääb mulle endale ka pisut arusaamauks. Tean, et kolmandast välja minnes mötlesin veel endamisi, et Liiva jaama juures on punkt, aga miks ma punkti juures seda ära ei vötnud – ei oska arvatagi. Töenäoliselt oli punkt pisut peidus ja mul oli töesti peas umbes sada häirivat mötet, millega tegeleda. Nii vöivad need apsud sisse tulla küll. seda, et mul neljas punn vötmata jäi, sain ma muidugi alles teada finišis. See selleks. Muidu oli selline tavaline linna-o päevak – ei olnud üleliia raske, ega ka kerge. Trenni eest kölbas küll.

Et päev ikka triatloni nimetuse auga välja teeniks, läksin öhtu löpetuseks ujuma. Vesi Raku järves/karjääris on täisa ujutav. Mulle sobib. Ujumine minu möistes on muidugi lihtsalt vees solberdamine, mitte meetrite tagaajamine, sest ma lihtsalt ei oska seda ujumise kunsti.

Tasus minna.

 

 

 

Minu 365

Mehel nimega Jamie Livingston oli projekti – ta tegi iga päev ühe pildi. Alustas 31. märtsil 1979 ja lõpetas 25. oktoobril 1997, st ilmselt poleks ta lõpetanud, kui poleks ära surnud. Kahjuks. Ta projekt kestis 18 ja pool aastat. Väga äge. Eriti arvestades seda, et 1979 ei olnud digitaalset pildistamist, ei olnud mobiiltelefone, millel on kaamerad – olid tavalised kaamerad, tavalise filmiga. Respekt!

This Man Took a Picture of His Life Every Day Until the Moment His Heart Stopped / Jamie Livingston: some photos of that day

Mul on käsil sarnane tegevus, hetkel jookseb kaheksas aasta. Töttöelda ei alustanud ma seda projektina (ja ma arvan, et ka too Jamie tegi seda lihtsalt oma hobiks) teha midagi erilist ja ega see pole seda ka nüüd, mul on lihtsalt juba harjumuseks saanud teha iga päev (vähemalt) üks pilt. Esimene selline pilt sai teadlikult tehtud 1. jaanuaril 2010, kuigi arvan, et ka enne seda oli aegu, kus pildistasin pmst igapäevaselt. Tösi on ka see, et nende kaheksa aasta peale on möned päevad ka ununenud, aga arvan, et neid ei ole kokku rohkem kui kümme.  Mul on veel pikk maa minna, aga teen seda röömuga :) Seega söbrad, ärge pange pahaks kui ma teid pildistan – niimoodi saate osaks (minu) ajaloost!

Olen vahel möelnud, et hakkaks neid pilte siia igapäevaselt panema, aga tean juba ette, et  mul ei ole selleks püsivust. Ja pealekauba ei tegele ma nende piltidega igapäevaselt, on aegu, kus ma ei pane üles pea nädal aega ühtki pilti, kuigi tehtud on. Tahaks siiski operatiivsem olla. Parandamise ruumi on.

Nüüd on see koht, kus möni fotopood vöiks mind reklaami eesmärgil sponsoreerida ja kinkida mulle üks hea väike seebikas. Praegune on, nagu ta on…

365

 

Öömatk Vabariigi sünnipäeva auks

Meil on söpradega juba ammu olnud möte minna öömatkale, sest teadupoolest on öös asju. Nüüd, 23. veebruaril, jöudsime löpuks ideest teostuseni. Kuna ühel söpradest on Läänemaal metsamaja (jep, vöite seda rentida ja ise ka matkale minna), siis  see oli meil n-ö baasiks, st sealt alustasime ja seal ka löpetasime. Mul polnud matka ajal aimugi, kus ma olin vöi kuhu poole liikuda tuleb, önneks olid söbrad hulga teadlikumad kui ma ja abiks oli ka tehnika (ehk endomondo). Suund oli Leidissoo rabas olevale Soontaga rändrahnule, seal tegime pisikese pikniku ja tagasi “koju”. Bjuutiful :)

Keskööl, kui me oma matkamist alustasime, “heiskasime” ka lipu. Ikkagi 99. sünnipäev!

Meil vedas, et sattusime matkama selge ööga, sest tähistaevas oli ikka s*taks ilus. Minge öösel metsa, maru äge. Kui külma kardate, siis minge mönel ilusal augustiööl. Kuivörd mulle teadupoolest meeldib öine orienteerumine, siis öine matkamine on peaaaegu sama äge. Kuigi, minu jaoks pool matkamise mönust see, mida ümberringi näha on – öösel paraku pole peaaegu midagi näha. Aga tore oli ikka. Teinekord jälle :)

Endomondo ütleb, et käisime kolme tunniga 10 km’i. Öö kohta pole paha. Öösel pilte ma teha ei oska, seega neid ei jaga.

 

20:17

Nii ta algas. Nagu alati. Täpselt sellise skooriga, nagu peakirjas mainitud. Naised vöitsid, muidugimöista :)

Luban endale igal aastal, et nüüd hakkan (taas) rohkem kirjutama, sest mulle endale meeldib aegajalt lugeda oma vanu positusi. Möödunud aastast on kuus postitust, maru piinlik, sest noh näiteks kasvöi kinos käisin rohkem kui kuus korda ja oleks vöinud siis vähemalt neist kordadest kirjutada. Vöi vötame metsaskäigud, neistki oleks ju vöinud kirjutada. Vöi möni matk. Oehjah, mis halvasti see uuesti ja paremini, mitte sama halvasti. Ma siis nüüd luban jälle – hakkan kirjutama!

 

1.01.2016

Aasta teine nädal on peaaegu, et löppemas ja mul on endiselt aasta esimene postitus tegemata. Parandan kohe vea. Teadagi on see esimene postitus juba seitse korda olnud samasugune. Teen siis kaheksandagi :)