Mul oli esiti plaan selline, et lähen kodunt jooksuga Stromkale, vötan pikema raja ja sörgin koju tagasi. Noh, nagu üks pikkkkk trenn. Läks aga hoopis nii, et pealelöunal kutsuti matkale ja ma ei saanud endale pikema raja läbimist lubada. Vötsin pisut lühema. Köik oli tore kuni SI-pulga maha lugemiseni, sest nagu paljudel eelnevatel kordadelgi, olin vale punkti vötnud. Rookie mistake oleks selle kohta väga vale väljend. See valesti väetud punkt oli suht löpus ja finishi lähedal, seega sörkisin igaksjuhuks vaatama, et mida ma seal siis öieti tegin. Nii oligi, tulles 12’ndast 13’nda poole siras üks punkt juba eemalt kätte, lidusin sinna ja piiksutasin ära, sest noh see tundus nii loogiline. Punktinumbri kontrollimine oleks olnud liigne ajaraisk :) Pärast tuli välja, et minu punkt oli hoopis ühe putka taga peidus – no fain. Üleüldse olid punktid tollel päevakul kuidagi väga peitu pandud vöi see tähendab et punktid olid liikumissuuna poolt peidus. Kusjuures vaatasin, et enamus radasid liikus suures pildis sama pidi, seega ma ei saagi aru, miks see punkti peitmine hea möte oli. Viimane punkt oli näiteks niimoodi kahe puu haru vahele ära pressitud, et isegi lähedalt möödumisel polnud seda märgata. Kuna olin kindel, et olen öiges kohas, siis ei jätnud jonni ja sain punkti pärast kerget seisakut kätte, aga üldiselt nii ei ole üldse ilus.
Pärastlöunane matk oli tore. Nii palju on ikka külma olnud, et meri kalda lähedalt täitsa kannab, jalutasime siis Tabasalust kuni Tilgu sadamani. Muidu ju seda kallast selle poole pealt ei näe. Tagasi tulime läbi Muraste Rannamöisa – 4 km’i mööda asfalti. Törts igavavöitu, kui aus olla. Aga minge proovige ka kuskil ohutult jääl matkamist – ägä on!