GoogleMaps


Klubikaalased Mercuryst on käinud vist ca 10 aastat juba igal suvel mönel toredal Euroopa mitmepäevajooksul. Kuidagi on see siiani minust mööda läinud, möödunud aastal möllisin end löpuks kaasa. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et paganama tore oli – mäed, mida Eestis ei pakuta, on ikka nii ilusad. Jeps, jooksmiseks rasked, aga ilu korvab kogu selle raskuse.

2019-07-21Mina, Eli, Kirti, Eve ja Eve lapsed läksime suuremast kambast kolm-neli päeva varem kohale, et pisut tutvuda Viiniga (kus ma tegelikult juba ju käinud olin) ja meil kolmel (ehk minul, Elil ja Kirtil) oli plaanis teha veel enne teistega kohtumist ka üks kena mägimatk. Eve ja lapsed läksid pühapäeva öhtul koju ära. Önneks oli meil kambas Eli, kes selle asja orgunnimise enda peale vöttis. Hästi orgunnis, sest Bärenschützklamm’i matkarada oli lihtsalt imeline – hirrrrrrmus raske, aga paganama ilusate vaadetega. Peaaegu viis tundi ja 13.3 km’i hästi veedetud aega.

2019-07-22Nendesamade ridade kirjutamise hetkel tuli selline kurb uudis – Austria mägedes sai varingus kaks inimest surma ja seitse vigastada. Päris hirmus ju, lähed lihtsalt toredat päeva looduses veetma ja siis läheb niimodi. Pekki küll…

Igatahes pärast hästi veedetud päevi Austrias keerasime autonina Solveenia poole. Pisikese äparduse töttu navigeerimises läbisime ka Itaaliat, aga löpuks jöudsime siiski sihtpunkti Solveeniasse. Köik oli oivaline kuni päris majutuspaika jöudmiseni. Mina sellest kaardijälgimise asjast ei tea midagi, aga igaljuhul juhatasid nii Waze kui Goole Maps ja Maps Me meid igasugustele imelikele teedele, millel söitmine ei tundunud nagu päris öige asi, aga kuna seltskond koosnes pöhimötteliselt ainult orienteerujatest, siis ei saanud nagu kelleski kahelda ka ju. Löpuks igaljuhul kui 2019-07-23“koduni” oli kaardirakenduse järgi ca 10 minutit, söitsime mingile sellisele väikesele metsteele, mis löpuks täiesti kaduvväikseks ja läbimatuks muuts. Tuli ots ringi keerata ja tagasi minna – oot, keset ööd, täiesti pimedas (telefonid andsid valgust) ja ülikitsal teel. Mul oli adrekas juba nii körgel, et ma ei suutnud enam autot juhtida, käed-jalad värsisesid. Surusin Eli rooli, önneks oli tal köik kombes ja saime sealt vöpsikust tulema. Ning otseloomulikult viis meie majutuseni ka palju normaalsem tee – jah, mägitee, st väga järskude kurvidega, aga ikkagi kövakattega tee. 10-minutilisest kojusöidust sai märkamatult ca tunni ajane seiklus. Hea, et vähemalt soe oli.

2019-07-24Mul on igasugune süda-paha olukord väga kiire tulema, st ma ei saa väga laevaga vöi karuselliga söita ja ma ei saa ka käänulisel teel auto tagaistmel olla. Aitäh Elile, kes selles osas väga möistev oli ja mu rooli lasi. Nautisin olukorda täiega!

Igaljuhul see o-asi, mille pärast me ju sinna läksimegi oli ikka sigalahe. Ma ei teadnud üldse mida oodata, st mulle tunduski see mägedes orienteerumine suht ulmelise ettevõtmisena, aga ausalt – see ületas köik mu ootused. Oli nii äraütlemata äge. Öuuuuuudselt raske, sest noh 30 kraadises kuumuses on niigi raske, aga kui sa pead veel ka mägesid forsseerima, siis on see topelt rakse. Naljata – ma vahepeal istusin lihtsalt möne puu peal ja puhkasin hetke, nautisin vaadet ning läksin möne aja pärast edasi. Aeg/tulemus ei olnud oluline – oluline oli teekond stardist finišisse.

2019-07-24_OOCup, 1Esimesel päeval olin kohe nagu vasikas kevadisel heinamaal. Jehuuuuu….! Kuna esimese punkti sain kuidagi eriti hästi kätte, siis läksin kohe ülbeks ja mötlesin, et nii kerge ongi vöi. Oli ta jeee…. Teise puntkiga tegin 12-13 minutit viga ja vötsin tõusumeetreid liiga palju rohkem kui vaja, viienda juures tiirutasin pisut lisaks. Edasi kulgesin vähe täpsemalt, aga maruaeglaselt. Äge oli :)

2019-07-25_OOCup, 2Teisel päeval olin oma arvates natuke targem. No enam-vähem önnestus ka, viiendaga tegin pisut viga, aga see on OK. Kaheksandasse oleks saanud ka lihtsamalt, aga ma ronisin ikka üle körgeima mäe, sest ….ma isegi ei tea miks :) Poole mäe pea istusin, vaatasin ümbrust ja puhkasin jalga. Ilus oli!

2019-07-26_OOCup, 3Kolmas päev viidi mägedest nats eemale, oli vähe eestlaslikum maastik. Lameda maa orienteerujale meeltmööda. Nii paljude lohkudega kaarti pole ma enne näinud, pöhimötteliselt seal ainult lohud olidki. Oli lihtsam ja kuumem kui eelmistel päevalde, aga ikka oli tore. Samas on mul hea meel, et köik päevad sellises metsas polnud – pole nagu pointi nii kaugele söita, et joosta aukudega kaunistatud lehtmetsas. Mäed on toredamad.

2019-07-27_OOCup, 4Neljandal päeval sai tagasi mägedesse. Jess! Kohe esimese punktiga tegin pöhivea ära, möödusin punktist valelt poolt kaljut (st ülalt) ja enne kui arugi sain, et punktist möödas olin, nägin neli minutit hiljem startinud Heidit, kes elegaantse rahuga lihtsalt pukti jalutas. Kuidas ta seda teeb? Peaaegu kuni löpuni kulges normaalselt, kuid pöhiviga tuli 14. punktiga – vötsin selgelt liiga palju töusu. Pidin taas vahepeal puhkama. Seal mägedes on vea tegemine eriti kriitiline, sest seal pole see nagu Kuusalu metsas, et jooksed natuke siia-sinna, seisatad, paned end paika ja vötad punkti. Ei, seal ronid mäest üles, saamata täpselt aru, kus oled, siis näed mingit valet punkti, lähed igaks juhuks sinna, seejärel selgub, et oled mitukümmend meetrit tühja roninud – no ikka täielik ikaldus. Aga selline ikaldus, millele lööd lihtsalt käega ja oled rahul sellega, et sa ei ole tippsportlane ning küll kunagi ikka finišisse ka jöuab.

2019-07-28_OOCup, 5Viimane ehk viies päev oli eriti äge formaat – metsasprint. Rada oli pisut üle kahe kilomeetri, aga punkte oli 23 – raju värk. Kuni seitsmenda punktini oli köik superluks, siis läksin (taas) ülbeks ja mötlesin, et köik oli kenasti kätte tulnud, et nüüd edasi on juba vormistamise küsimus. Juhtus see, mis juhtub alati, siis kui sellised mötted pähe tulevad – isopummi! Oma arvates nagu vaatasin kompassi ja maastik nagu ka klappis mingi hetkeni vöi noh sinnani, kus ta enam ei klappinud. Mittemidagi ei klappinud. Ma ajaliselt isegi ei tea (ei viitsi otsida ka), kaua ma seda etappi läbisin, aga selgelt kulus sinna liiga palju aega. Hea, et löpuks ikka punkti kätte sain. Sealt edasi läks stabiilselt. Mingil hetkel jöudis Inks mulle järele, vötsin konksu ja kulgesin löpuni. Ahj-aa – mainimata jäi see, et terve selle aja oli õues umbes 15 kraadi sooja ja tihe vihm.

See oli üks väärt välisreis, kindlalt lähen mönel korral veel, sest noh orienteerumine on äge ja kui reisiklaaslased on ka ägedad, eriti kui su eest veel köik sisuliselt ära korraldatakse, siis mis viga reisida :)

Ei tea, millega Olevist kirik google poolt sellise suhtumise ära on teeninud?

Tegin eile ühe pikema rattaringi vöi noh 43 kilomeetrit on mönele muidugi köki-möki, aga minu jaoks on üle kahe tunni väntamist päris arvestatav trenn. Kuigi kui arvestada seda, et ma polnud peale toda söitu öieti väsinudki, siis vöibolla ikka polnud. Ilmselt peaks midagi muutma, aga ei tea mida – möistlik oleks muuta ilmselt kas trassi, kiirust vöi kilometraaži.

Olen koguaeg arvanud, et rattaga mööda suure tee äärt kilomeetreid nühkida on igav ja tüütu, aga teate polegi väga. St natukene on, aga selle 2009-08-02 ratasvastu aitavad körvaklappid ja mp3 mängija ning köva häälega kaasa laulmine. Kaasa aitavad muidugi ka hea ratas, suurepärane ilm ning soovitavalt tuuletu vöi siis pärituulega ilm.

Panin kodunt Nömmele poole ajama – oletasin, et lähen sealt Kakumäele ja Tabasallu, aga hoog oli mönus ja laupäev oli olnud selline vesisevöitu, siis mötlesin, et punnin hoopis mööda maanteed. Alguses oli see punnimine, pärast juba puhas löbu. Panin hooga mööda Tähetorni tänavat Harkusse, sealt mööda Keila mnt’d (!!!) Hüürust nati edasi. Sealt läheb üks marulahe tee otse Sauele, paningi sinna – krt küll oli mönus :) Hea, et Vanamöisas oli Saue valla kaart, sain kiirelt kaardi pähe öppida ja vältida Tallinna ringteed, sest plaan oli minna Jälgimäe kaudu kodupoole. Saue “tagant” leidsin mingi tee (need jönksud seal kaardil on puhtalt sellest, et otsisin öiget teeotsa), mis viis Pärnu mnt’le ja sealt edasi Jälgimäele. Jälgimäelt kojusöit läbi Pääsküla ja Hiiu oli juba puhas lödvestus. Oleks veel söitnud, aga polnud nagu väga kuhugi poole minna. Möni teinekord siis.

Täna aga panin hoopis hullu. Tegin mittevägaaeroobset trenni – mul oli tunne nagu mingil sportlasel. Pole üldse minu moodi. Vanusega kipuvad igasugused veidrused ligi tulema.

Paneks oma rattasöidust GPS-trackiga maruägeda suurendatava pildi ka üles, aga ma ei oska. Puhta piinlik – olen juba mitu tundi guugeldanud, aga kuskilt teen ma ikkagi midagi valesti. Tahaks nii nagu Heiti on pannud, ma oskan vaid jpg’d üles panna. Andke abi :)


26,09 km – 1:52:24

Tegelikult plaanisin seda söitu eile öhtupoolikuks, aga eile oli ilm siuke imelik ja koju jöudes polnud nagu tunnet ning üleüldse…. vahetpole :) Plaanisin sellist mönusat asfaldiväntamist, aga tegin enne söitma minekut kolm otsustavat viga ja kokkuvöttes see söit nüüd väga nauding ei olnudki. Samas ei hullu, parem ikka kui jöusaal.

Esimene viga – trenniriideid selga pannes tegin mingi imeliku liigutuse ja ühtäkki käis röve valu parema abaluu (loodan, et ma nüüd ei eksi terminiga) juurest läbi. Selline vastik närvivalu, mis vahel tekib kui magada valesti vöi tuul läbi tömbab vms – vastik noh. Mötlesin, et ei hullu, proovin ikka. Esimesed hetked ratta seljas olid ikka rövedalt valusad, paremale poole vaatamine ja pööramine oli ainult koos toore valuga. Ülemiste keskuse juures plaanisin juba koju tagasi kulgemist, sest otse öeldes oli s*tt olla. Teadupoolest aga peab inimene ennast sundima – nii minagi ja panin aga edasi. Tegelikult hea oli, et edasi söitsin, sest mida aeg edasi, seda paremaks läks. Ilmselt sai närv/lihas/vöimisiganes soojaks ja ei teinud enam nii palju valu. Önneks ei pea söidutee ääres väga palju paremale üle öla vaatama (pigem ikka üle vasaku öla) ja kannatas söita küll.

Teine viga – avastasin selle üsna pea kui olin välja jöudnud – läätsed unustasin silma panna. Koju tagasi enam tulla ei viitsind ja noh ega rattasöidul polegi midagi niiväga vaja vaadata, seega söitsin ilma. Möni nägu jäi ilmselt vaatamata, aga ega köike polegi vaja vaadata. Ja pilti sain ikka teha, nii palju ma ju ometigi näen :)

Kolmas viga – liiga palju riideid. Kraadiklaas näitas ca 9 soojakraadi, arvasin et jubekülm vöinii, aga polnd külm midagi, päris OK oli. Oli ilmselge viga panna selga rohkem riideid kui teisipäeval raba vahel söites. Päikesepaiste kütab isegi meie sügise soojaks :)

Tegelikult oli veel üks viga – tuul. Nö minnes polnud taganttuulel midagi viga, otse vastupidi – mönus oli. Küll aga oli koju söites vastutuul ja see polnd üldse ägä.

Keeruline on igakord midagi uut välja möelda, aga ma proovin. Endal ka pönevam.
Xdreami lähenedes on huvitav tähelepanek see, et metsa all on kohata jalgrattureid kolmekesi pundis söitmas, paaril juhul on nad riietatud ka sarnasesse spordiröivastusse. Sihipärane treening, mismuud.

Kodupoole sealt Pääskülast söitsin juba tugevalt peale seitset, kippus pimedaks minema. Kui ma poleks teadnud, et mönes kohas on tee peal puu vöi kivi, siis oleks vöinud ka meeldiva libastumise (loe: rämeda kukkumise) osaliseks saada. Hea on kui tead oma spordiradasid peast, aastatepikkune kogemus ikka maksab midagi.

Ühes kohas Pääsküla rabas proovisin pilti ka teha, aga välja väga ei tulnud – oli suht pime juba. Aga tegelikult oli kaunis vaade. Ausalt.

Laupäeva ennelõuna oli täpselt öige aeg ja ilm, et teha üks tagasihoidlik rattaring. Ühendasin kasuliku meeldivaga ning hüppasin korra töölt läbi, et vötta Üks Asi. Kesklinnast panin edasi Sõlesse ja sealt Stroomi randa, sealt läbi/mööda ning Kakumäele. Otsustasin ära käia ka Kakumäe kaugemais otsas, möeldud-tehtud. Tagasi poolsaare nö algusesse ma mööda teed enam minna ei viitsind ja ukerdasin nii kilomeetri jagu vöi tsipa rohkem metsavahel – mönus nauding peale pikka asfaldil söitmist. Kuna rattaspidomeeter veel mingeid erilisi numbreid ei näidanud, siis otsustasin kuskile poole veel söita. Olin just lugenud Heiti ja Maare blogist, kuidas nad Tabasalus ratastega söömas käisid ja seega oli mul kuskil ajusopis teadmine, et Harku järve taga peab olema mingi tee, mida mööda saab Paldiski maantele. Olin juba ammu möelnud, et peaks sinnakanti uitama minema. Proovisingi. Leidsin ka ühe tee, mida mööda ma Paldiski maantee poole pöörasin, aga nagu hiljem selgus, siis oli see way vara ja nö ümber Harku järve ma ei söitnudki. Tagantjärgi Heiti poolt üles märgitud GoogleMapsi teekonda vaadates on ju üsna ilmselge, miks ma jöudsin sinna Öismäe poole järve – sest ma ma keerasin Rannamöisa teelt absoluutselt valest kohast ära. Oleks pidanud rohkem Tabasalu poole hoidma, aga küllap too Tabasalu töus takistas mu mötlemisvöimet :)

Olin aga enda jaoks juba otsustanud, et koju söidan läbi Harku ja seega polnud mul valikut, tuli Paldiski mnt töus vötta. See töus, mille peal ma olen välja söitnud rattaga oma kiirusrekordi. Allasöites muidugi. Tagantjärgi möeldes polnudki see töus nii hull, kui olin arvanud. Mööda maanteed tühi nühkimine oli palju nüridam kui too töus. Harkus oli juba lihtne – Eksperimentaalbiloogia Instituudi (jah, selline instituut on Harku möisa peahoones) juurest suusaradadele ja sealt juba teada-tundud teid mööda kodupoole. Köik oli veel hästi…

Uhasin mönuga ja pilk spidokale kinnitas, et tuleb mönus 50 km’ne ring. No tuligi …peaaegu ja seda köike ei söitnud ma paraku rattaga. Jöudnud Nõmme sillale tundsin ühtäkki, et ratas nö ei veere. Pilk kummidele ja oh imet, esikumm oli tühi, mis tühi. Ma ei teagi kus ta täpselt katki oli läinud… aga tõenäoliselt ma väga pikalt ikka tühja kummiga ei sõitnud, sest see tühi kumm on kohe tunda. Missiisikka, ratas käekörvale ja koju. Hetkel kui ratta seljast maha astusin näitas spidokas 46.27 km ja söitnud olin 2:19 – koduni oli ca 2-2.5 km’i. Päris 50-km’i poleks täis tulnud, aga peaaegu loeb ju ka :) Sain kinnitust sellele, et rattakingades köndimine ei ole ikka üldse mugav. Önneks on igal asjal ka positiivne külg – noh näiteks see, et kumm otsustas iseloomu näidata alles Nõmme sillal, mitte kuskil Harku vöi Kakumäe metsavahel. Hea seegi, eksju. Teinekord teen tolle 50 km’i ka ära!

Proovisin GoogleMaps’iga ka rada kaardile joonistada, päris hästi ei önnestunud, aga noh põhipildi saab kätte. Seal Harku metsa vahel vöib olla ka midagi valesti, kuid tühja kah – need on detailid. Ja paraku ei önnestu mul seda kaarti nö interaktiivselt (klikitavalt) siia üles riputada, nagu Heiti teekond on.