GPS


2018-02-17_Rahum2e_metsMa arvan, et ma olen seal Rahumäe metsas vähemalt n+1 korda jooksnud, st mitte otseselt päevakul käinud, aga olen seal o-trenni teinud, jooksnud, suusatanud ja rattaga söitnud töesti lugematu arv kordi. Seetöttu vöibki ehk tunduda veider, et ma sinna veelkord raha eest jooksma läksin, aga nagu korduvalt ennegi tödenud olen, siis kaardiga metsas joosta on kordi huvitavam kui mööda teid uhada. Kuigi jah, seekord oli see otse jooksmine ikka paganama raske ja selles on süüdi lumi. Linna-O päevakud on muidu olnud toredad majade vahel jooksmised, aga nüüd löpuks tuli metsa minna. Metsa selles möttes, et pidi otse jooksma ja teate, see lumes jooksmine on umbes nagu kergelt liivasel teel jooksmine. …ja niimoodi 2/3 rajast. Väsitav, aga ikkagi tore.

Dan, kaotasin sulle rohkem kui 15 minutit. Vöid endale ölle osta! :)

Advertisements

Ma polnudki vist kunagi sinna Löwenruh parki orienteeruma sattunud. Oli tagumine aeg.

Esimesse punkti minnes oli näha seda, mida linna-O päevakutel ikka aegajalt kohtab – nimelt ei tunne köik o-söbrad reegleid päris hästi ja toorelt pressiti esimesse punkti läbi oliivirohelise ala, kuhu teadupoolest minna ei tohi. Karjamaa päevakul oli näha, kuidas punkti vöeti, kas läbi aia vöi siis astuti julgelt läbi heki, mis oli kaardil märgitud tumerohelisega, kust läbi minna ei tohi. Ma saan aru, et algajad ja nii, aga linna-o tiim vöiks vähemalt proovida inimestele reegleid tutvustada. Kasvöi mingi suure 2018-02-10_Löwenruhposter/plakatiga igal päevakul. Ehk kellelgi jääb silma. Ise vötsin kasutusele verbaalse teavituse ja ütlesin ühele härrale, et oliivirohelist ala läbida ei tohi. Ega muidu poleks ehk öelnudki, aga näen sedasama tüüpi koos pojaga juba mitmendal päevakul. Vähemalt lapsi vöiks ju öigesti öpetada. Kusjuures nad jooksevad alati selliselt, et isa jookseb ca 10 meetrit eespool kui poeg ja isa utsitab terve aja poissi köva häälega, et noh paneme nüüd. Ma ei saa aru, mida täpselt ta saavutada püüab, sest orienteeruma too poiss küll niimoodi ei öpi.

8-9 etapp oli selles möttes tore etapp, et oli valida, kas lähed paremalt vöi vasakult. Mul on tunne, et enamu valis pigem vasakult mineku, ma läksin paremalt. Ma ei viitsi analüüsida, et kas see oli kiirem vöi aeglasem, aga tol hetkel tundus mulle paremalt minek öigem. Silmaga vaadates tundub, et suurt vahet ei ole. Vist.

Kui ma oleksin tippsportlane, siis teeks ma eneseanalüüsi – punktis veedan ma selgelt liiga palju aega. Vötan pidevalt punkti läbimisega endale puhkust. Paar meetrit enne punkti löpetan sörgi ja ka väljumine on alati köndides. Nii need kaotussekundid löpuks minutiteks kogunevadki. Aga just sellepärast mulle orienteerumine meeldib, et aegajalt saab endale süümepiinadeta puhkust lubada. Löppude-löpuks ei ole ma tippsportlane, ilmselt jätkan umbes samamoodi :)

Ülivinge, jooksin kodunt pisut üle kilomeetri päevaku starti ja pärast samapalju tagasi. Iga päevak vöiks kodule nii lähedal olla :) Muidu oli tavaline majadevaheline rapsimine. Mul oli kella aku tühjaks saanud ja seega haarasin telefoni kaasa GPS-tracki salvestamiseks. Kui aga endomondos on vaikimisi sätitud nii, et peatudes seiskuks ka aeg, siis on see GPS-joon pisut veidravöitu katkendlik, pidin seda päris korralikult väänama, et enam-vähem pilti ette saada. GKell on ikka orienteerujale parem abivahend kui telefon.

2018-02-03_Karjamaa_12018-02-03_Karjamaa_2

Selle päevaku eelinfos andis rajameister teada, et “Reede õhtul oli maastikul seis selline, et lund metsa all ei ole. Radadel jääd ega kinnitallutud lund ei ole. Lund on vaid Nõmme lumepargiterritooriumil. Seega kokkuvõtvalt on tegu varakevadiste oludega. Joosta saab täiskiirusel.” – ma ei tea, kus see rajameister ringi uitas, aga metsa all – eriti kinnitallatud teeradadel – oli ikka rämedalt libe. Lund oli ka paljudes teistes kohtades peale Nõmme Lumepargi, näiteks see Mustamäe nölv, mida nii mönedki korrad vötma pidi oli lumine ja libe. Ma saan aru, et eesmärk oli inimesi metsa meelitada, aga töene info oleks siiski tore. Oleks o-jalatis jalga pannud ja vb paremini jalgel püsinud. Nagu mu isa tavaliselt ülteb, siis korra olin sunnitud ka pölvega pidurdama. Päris valus oli.

2018-01-27_HyppetornO-rada oli tegelikult tore. Seda Mustamäe nölva ei ole muidugi kunagi üleliia äge vötta, samas see ongi tolle Nömme metsa eripära – üks koht Tallinnas, kus tuleb neliveoga mäkke töusta. Arvestades, et ma olen Mustamäe metsas jooksnud kümneid, kui mitte sadu kordi, siis on ikka marupiinlik lugu, et tegin törts viga ka. Töttöelda muidugi ajas möötkava tsipa segadusse, aga see ei vabanda kuidagi seda peata olekut 10 punkti kandis. Hirmus piinlik.

Kaardi paremas servas oli mönevörra ohtlik, sest disc-golfi kettaga vastu pead saada oli täiesti reaalne oht. Samas tunnustan neid disc-golfareid, kel platsinägemine on vist päris hea, sest iga kord kui möni jooksja kuskilt metsa vahelt paistma hakkas, peatati oma mäng ning lasti jooksjal oma asju ajada. Mina isiklikult püüdsin nende rajale vöimalikult väheseks ajaks sattuda. Köik tervisesportlased peavad metsa alla ära mahtuma!

Mul oli esiti plaan selline, et lähen kodunt jooksuga Stromkale, vötan pikema raja ja sörgin koju tagasi. Noh, nagu üks pikkkkk trenn. Läks aga hoopis nii, et pealelöunal kutsuti matkale ja ma ei saanud endale pikema raja läbimist lubada. Vötsin pisut lühema. Köik oli tore kuni SI-pulga maha lugemiseni, sest nagu paljudel eelnevatel 2018-01-20_PelgurannaSkordadelgi, olin vale punkti vötnud. Rookie mistake oleks selle kohta väga vale väljend. See valesti väetud punkt oli suht löpus ja finishi lähedal, seega sörkisin igaksjuhuks vaatama, et mida ma seal siis öieti tegin. Nii oligi, tulles 12’ndast 13’nda poole siras üks punkt juba eemalt kätte, lidusin sinna ja piiksutasin ära, sest noh see tundus nii loogiline. Punktinumbri kontrollimine oleks olnud liigne ajaraisk :) Pärast tuli välja, et minu punkt oli hoopis ühe putka taga peidus – no fain. Üleüldse olid punktid tollel päevakul kuidagi väga peitu pandud vöi see tähendab et punktid olid liikumissuuna poolt peidus. Kusjuures vaatasin, et enamus radasid liikus suures pildis sama pidi, seega ma ei saagi aru, miks see punkti peitmine hea möte oli. Viimane punkt oli näiteks niimoodi kahe puu haru vahele ära pressitud, et isegi lähedalt möödumisel polnud seda märgata. Kuna olin kindel, et olen öiges kohas, siis ei jätnud jonni ja sain punkti pärast kerget seisakut kätte, aga üldiselt nii ei ole üldse ilus.

Pärastlöunane matk oli tore. Nii palju on ikka külma olnud, et meri kalda lähedalt täitsa kannab, jalutasime siis Tabasalust kuni Tilgu sadamani. Muidu ju seda kallast selle poole pealt ei näe. Tagasi tulime läbi Muraste Rannamöisa – 4 km’i mööda asfalti. Törts igavavöitu, kui aus olla. Aga minge proovige ka kuskil ohutult jääl matkamist – ägä on!

20180120

Nii mönelegi oli möödunud aasta tähtsaim vöistlus MM. Mulle ilmselgelt mitte, mul ei olnudki tähtsaimat starti, harrastussportlase privileeg.

Minusuguse harrastussportlase röömuks jäi MM’le kaasaelamine, mis oli väga äge ja osalmine TOW’l, mis 2017 aastal oli rohkem nagu EOW. Alustatagu algusest.

EOW, 1. päev – Tartu

Sellel maastikul tuli kindlalt kasuks saalihokikogemus, sest olen seal EMÜ spordihoone ümber nii mönegi ringi pidanud jooksma. Sisuliselt oli vaja ainult kiireid jalgu, pilk kaardile ja minek. Vähemalt esimesed 10 punkti kindlasti, sealt edasi sattusin paikadesse, 2017-07-01_Tartukuhu ma enne sattunud ei olnud, aga see ei teinud asja väga palju keerukamaks, pidi lihtsalt tähelepanelik olema. Sain neli minutit enne mind startinud Heidi kätte kuskil 11 punkti juures vist (või oli see teel 16’ndasse? ei mäleta ju ka enam..) ja olin endaga marurahul, aga see löppes kiirelt, panin hooga 16’ndast punktist mööda, sest seal kuhu ma suundusin oli ka üks punkt. Hea, et punktinumbrit kontrollisin, muidu oleks kohe MP kätte saanud. Igaljuhul vöttis Heidi galaantselt mööda alleed tulles 16. punkti enne mind. Jama, pidin jälle eest ära jooksma hakkama. Niivörd kuivörd sellega kuni löpuni tegelesingi. Neli minutit kaotust Inxile oli selgelt liiga palju.

EOW, 2. päev – Viljandi

Köigepealt olime Viljandis punktikohtunikeks, mis oli natuke naljanumber, aga sellest hilem (vöibolla). Mulle üldse ei meeldi olukord, kus möni konkurent stardib otse minu selja taga, st kõik oma klassi jooksjad on konkurendid, aga enamikest on mul suva. Seekord tuli Heidi 2 minutit pärast mind ja see ajas mind jubedalt närvi. Köik, mis kiiva 2017-07-02_Viljandikiskuda sai, seda ka tegi. Köigepealt kinnitasin käele stardis vale legendi ja esimese punkti juures jooksin ümber selle önnetu puukuuri nagu pisut opakas, löpuks taipasin ka kaardi pealt punkti numbrit vaadata ja oh imet, olin öige punkti juures tiirutanud. Heidit veel ei paistnud. Teise punktiga, aga panin topelt :) Ma ei saagi aru, kuidas ma seda kaarti täpselt lugesin, aga ma igaljuhul lugesin seda hirmus valesti. Tahtsin vägisi sealt lääne poolt sellele punktile läheneda, aga mingi lollakas aed oli ees. Ja niimoodi mitu korda :) Löpuks tuli taas Heidi oma elegaantse rahuliku sammuga ja pörutas otse punkti. Ajas ikka närvi küll. Vötsin siis ka pea norus punkti ära ja proovisin uuesti eest ära joosta. Nii palju kui seal Viljandi lossimägedes joosta sai muidugi. Neljandale punktile söna otseses mötte komistasin otsa, ta lihtsalt oli seal ühtäkki. 5-6-7 olid OK ja siis kaheksandaga tegin taaskord midagi arusaamatut, st otsisin punkti täiesti valest kohast. Lasin end teistel segada. Asja teeb eriti naeruväärseks see, et tegelikult on ma sealsamas lossivaremetes päeval olnud punktivalvuriks ja oleks ju tunde pealt öigesse punkti pidanud minema. Nojah… Igatahes oli selle pulli peale taas Heidi mulle järele jöudnud. Panin üheksanda poole ajama ja tagantjärgi targana tuleb tödeda, et oleks pidanud jooksma suure ringiga vasakult mööda teed, mitte ukerdama seal töusudel. Viga! 11-12 etapil ei osanud ma välja lugeda seda, et ka kollasel tohib joosta ja panin mööda tänavaid ringi. Kohtasin taas Heidit. Siis polnud enam muud, kui tuli lihtsalt täiega löpupoole punuda. Selle, et 15-16 tuleb otse joosta, mitte ringi üle silla ja mööda tänavat, olin enne juba visuaalse vaatluse pöhjal selgeks teinud. Heidile kaotasin 1:26 ja Inksile pöhimötteliselt kalendriga. Piinlik sooritus.

EOW, 3. päev – Röuge

Linnajooksudega oli nüüd köik, algas päris orienteerumine. Tagantjärgi, noo nii poole aastase hilinemisega ei tundugi see rada ja kaart nii koledad, aga uskuge mind – illge porr oli. Vöi noh, mulle selline rooma-roni-pressi orienteerumine ei meeldi, mulle meeldib kui metsa all saab joosta ka. Seal väga ei saanud. Igaljuhul suundusin Röuge 2017-07-04_R6ugemetsade vahele. Seekord oli önneks klubikaaslastest konkurentidega stardiajad nii palju erinevad, et lootust neid metsas näha oli pea olematu. Veetaset sain tunda kohe etapil 1-2, plaanisin nimelt otse minekut, aga see koht kus ma plaanisin rünnata seda väga ei soosinud – vesi ulatus pisut liiga kõrgele. Ma ei olnud päris kindel ka, et kui kaua see veel kõik sügavamaks läheb ja millal see köik otsa saab, keerasin otsa ringi, proovisin kümmekond meetrit eemalt – sama seis. Selgepilt, tuleb ringi minna, aga aega olin kaotanud juba ilmselgelt liiga palju. Kaotasin Inksile sellel etapil 10 minutit. Pole paha! Edasi kulgesin lihtsalt ettevaatlikult. Tagantjärgi targana vöib öelda, et liiga ettevaatlikult. Oleks vöinud natuke ikka end liigutada ka. Ei mäleta, et see füüsiliselt niiväga raske oleks olnud. Kokkuvöttes endaga üleliia rahul küll ei saa olla.

EOW, 4. päev – Röuge

Nüüd sai päris Röuget tunda, st sai Ööbikuorgu vötta. Nunnu. Vaatan, et mu rada ei ole A4 peale ära mahtunud, st osa on skännimisel kaduma läinud, aga ega seal midagi üleliia huvitavat ei olegi – palju töuse ja palju raskesti läbitavat metsa. Ei, mets ei olnudki niiväga tihe, aga jube risune oli. Päris muljetavaldav oli vaadata, mismoodi maailma tipud seal metsas jooksid. Kuidas nad seda teevad? Ma arvan, et ega ma väga palju 2017-07-05_R6ugejooksusamme raja alguses ei teinudki, löpus tee peal vähemalt proovisin. Raja pönevam osa oli etapp 5-6. Kui ma öigesti mäletan, siis tahtsin Ööbikuorust läbi minna sealt punasest joonest pisut altpoolt, sest seal tundusid olevad mingid purded, aga läksin sootuks sooriba köige laiemast osast. Ja seal hakkas juhtuma, alguses astusin julge orienteeruja kombel pölvini vette, et mis see vesi ikka teeb. Seejärel kippus olukord pisut ebameeldivamaks, sügavamaks nimelt – hüppasin siis mättalt mättale, kuniks jöudsin kraavini ja seal jäin üsna nöutult seisma, sest nii vöimekas ma ka ei ole, et hoota kaugust töukega mättalt suudaksin paar meetrit hüpata. Seisin siis seal mönda aega ja pidasin sisemonoloogi, et kuidas edasi. Ühtäkki oli mu körval üks Soome härra, kes paistis sama nöutu olevat. Arutasime omavahel olukorda pisut ja otsustasime, et tuleb minna. Läksimegi. Köigepealt hüppas härra plärtsti vette ja vaatas siis minu poole, et tule ka, ma tömban su välja. Sukeldusin kraavi ja olin hetkega rinnuni vees, tegin paar ujumisliigutust ja haarasin abivalmi Soome härra käest, kes mind veest välja sikutas. Sellist orienteerumist nägin küll esimest korda :) Olles läbimärg, kraapisin end sellest tohutult järsust töusust üles, saamata ise üldse aru, kus ma olen. Läksin umbes, suunaga. Nägin mingit punkti ja olin üsna veendunud, et minu punkt see küll ei ole, aga millegipärast läksin ikka punktinumbrit kontrollima – oligi minu punkt. Kae röömu! Edasi sai isegi natuke joosta. Vähemalt neli daami olid mu’st kauem metsa. Hea seegi…

EOW, 5. päev – Vitipalu

Pärast puhkepäeva pääsesime önneks sellest koledast Röuge metsast, kus kuulu järgi pidi olema sel aastal Ilves 3. Ma ei näe ühtki pöhjust, miks ma peaksin sinna uuesti minema. 2017-07-07_VitipaluKui siis ainult seltskonna pärast. Rada oli jöhkralt tehniline, no ikka raju. Ma ei saa aru, kuidas need tipud suudavad sellelt kiiruselt, mida nad seal metsas aretavad, veel ka ülitäpselt vigadeta orienteeruda. Ulme. Ma teadsin ju küll, et tuleb minna marurahulikult ja lugeda hoolega kaarti – aga kas ma sellest ka öppust vötsin? Tühjagi :) Esimesse punkti läksin 14 minutit. Edasi nagu vist otseselt viga ei teinud, aga liikusin ikka üliaeglaselt ja niimoodi aeglaselt liikudes oli sellest kaardist vöimalik isegi aru saada. Kokkuvöttes, esmakordselt sel nädalal olen isegi Heidit vöitnud. Selge areng ju. Kahju, et see nädal nii kiirelt otsa sai :)

EOW, 6. päev – Vitipalu

No läksin taas teadmisega, et tuleb olla rahulik. Kas ma olin? Loomulikult mitte. Ei mäletagi enam täpselt, et miks ja kuidas, aga nii esimese kui teise punkti ümber olen 2017-07-08_Vitipaluveidralt ringi tömmelnud. Eriti arusaamatu on etapi 1-2 rajavalik. Kindlasti oleks veel suurema ringiga saanud. Need poognad igaljuhul tähendasid seda, et 4 minutit hiljem startinud Heidi oli mind taaskord kinni nabinud. Kuni kuuenda punktini isegi vist proovisin ta’lt eest ära joosta, aga siis loobusin, sest ikka ja alati olime punktis koos. Sealt edasi hakkasime koos matkama, jah – päriselt – matkama. Meenusid paremad palad Jukolalt, kus aegajalt ikka daamid grupis seisatavad ja kövahäälselt arutlevad, et kus nad parasjagu on. Tegime sama. Seisatama päris küll ei jäänud, aga erinevad pinnavormid arutlesime omavahel läbi. Niimoodi tasa ja targu me sealt metsas ka välja tulime. Oli tore, aga hea, et läbi sai.

Ah-jaa MM 

MM pealtvaatajana – super, töesti super. Orienteerumine on tehtud vägagi telekast vaadatavaks vöi siis kohapeal lives jälgitavaks ja see on o-söbrale ainult üks suur rööm. Ma olen kunagi ca 15 aastat tagasi ühel MM’l käinud ja neid kahte MM’i võrrelda ei saa, aga mulle tundub, et eestlased said selle asjaga (väliselt) väga hästi hakkama.

MM vabatahtlikuna – sellega oli pisut veidralt. Meie klubi sai endale peamiselt rolli Viljandi keskus üles ehitada ning seejärel olla punktivalves. Kõigepealt helistati meile Viljandi etapi eelneval öhtul ja paluti kl 11 üks rekka tühjaks laadida. Emmmm, kuulge meil on siin saun ja teate küll, ölled ja nii. Kuna olin kaine, siis lükati mind rooli. Muidu hästi läbi möeldud plaan korraldajatelt, a mis oleks olnud siis, kui me poleks saanud minna?

Punktivalvega läks ka vähe imelikult – pmst oli nii palju inimesi kokku aetud, et osad meie klubi liikmed mu meelest ei saanudki endale kandvat rolli, olid rohkem niisama pealtvaataja seisuses. Meie seisime punkti juures näiteks kolmekesi. Puhas tööjöuressursi raiskamine. Arvestades, et eelnevalt oli üldse juttu, et me teeme siiski mingit pisut olulisemat tööd kui punktivalve. Mitte, et see oleks vähem olulisem, aga… ah suva.

ps tervitan oma kolmandat püsilugejat Heidit

Kes aasta löpus Xdreami jöulurada läbi ei tee, see on loll! NALI!!!

2017-12-24_Xdream_jouluradaOsalesin Xdreamil viimati 2015 aastal, täpsemalt BikeXdreamil Keilas. Öudselt tore oli. N-ö päris Xdreamil oli veel kunagi varem, no ei tömba enam see mudas ja sopas rapsimine, kuigi ära kunagi ütle mittekunagi. Kes teab, ehk lähen millalgi jälle. Igaljuhul, pärast seda 2014’ndat olen käinud vaid Xdreami jöuluradadel ja möödunud aastal ka esmakordselt olnud lihavötterajal. Need on toredad, ajavötuta sportimised. Mulle meeldib.

2017 aasta jöulurada oli Stroomi metsas, st mönus kodulähedane üritus. Erinevaid aegasid klapitades läksime Merliga sinna jöululapäeva ennelöunal, enne suurt söömist on vaja ju köht pisut tühjaks joosta. St ideaalne ajastus. Ilm oli hirmus tuuline, seega tuli kiirelt see ranna osa ära joosta, et metsavahele sooja saada. Kolmanda punkti poole sörkides plaanisime esialgu minna otse läbi metsa, aga oht, et jalad saavad märjaks, hoidis meid siiski teedel. Pigem ringiga, aga kuiva jalaga. Loodan, et ka tuleval laupäeval tahab linna-O päevaku rajameister endast head muljet jätta ja säästab päevakulisi sellest vesisest metsast. Ei tahaks haigeks jääda. Aga tulles tagasi selle jöuluraja juurde, siis sörkisime, jalutamisega vaheldumisi selle kergelt vesteldes löpuni. 5 kilomeetrit ja 40 minutit puhast kvaliteetaega!

Tore, et oli tehtud rada, mida sai kuiva jalaga läbida ja erinevalt lihavötterajast ei pidanud kuskil roomama vöi mudas plätserdama. Jään ootama aprilli.

ps ei tea, millal Xdreami poisid selle loosimise läbi viivad, mida nad välja on kuulutanud?

Järgmine lehekülg »