GPS


Keila-Joa teisipäevak oli OK Nõmme / Orioni päevak oma parimas mahlas. Mul tekkis pärast seda päevakut juba kerge sportlik huvi teisipäevakutel käia, et näha millega o-söpru taaskord üllatatakse, sest need korraldajad ikka oskavad.

Näiteks ühel päevakul olla peakorraldaja vastus märkusele, et ühes punktis SI-jaam ei tööta olnud, et “ma pöhimötteliselt ei vaheta seal jaama ära, las inimesed öpivad, et siis peab komposteerima”. Oot, misasja? Ütle aitäh ja proovi teha nii, et sulle sissetoovatel o-söpradel oleks hea meel ja nad tahavad ka edaspidi tulla, mitte ära hakka rääkima kui rumalad on metsajooksjad. Sellist klienditeenindust näen küll esimest korda. Samas näed, inimesed ikka käivad.

Ma ei ole siiamaani päris täpselt aru saanud, mis häda on teisipäevakutel nende jooksupunktide ära peitmisega. Pöhimötteliselt on kaks varianti: 1) vötad joostes ratta-o punkti, see tähendab seda, et punkt on küll legendi järgi augus, aga reaalselt on see augu serval tee peal; 2) vötad joostes jooksu-o punkti, siis pead otsima seda punkti augus pöhjast ja vöimalusel pöösa alt, sest muidu oleks ju liiga lihtne. Mis oleks kui jooksjad ei peaks läbima ratta-o punkte ja jooksjad saaksid punkte vötta ilma, et peaksid kuskilt puutüve alt neid norguvajunud punktitäihiseid otsima.

2017-06-20-Keila-JoaKeila-Joal oli veel üks “tore” lugu. Start oli toredasti lähedal, aga finiš see-eest oli viidud üle jöe sinna Keila-Joa pargi parklasse. Löpetasin oma jooksu ära ja olin hetkeks hämmingus, et mis nüüd siis saab, sest ühkti viita ei olnud, et kuhu minema peab ja kus saab ajad maha lugeda? Ka enne starti ei jäänud kuskilt silma märget, et finišist tuleb tulla keskusesse, kus on mahalugemine. Oleks palju loota, et see info oleks üleval juba eelnevalt kodulehel, sest oknomme.ee koduleht on tehtud vöimalikult primitiivseks. Kohalesöiduskeem on tavaliselt selline, et pead tükk aega pead murdma, aru saamaks millist kaardifragmenti püütakse kuvada. Google mapsi link on ilmselt liiga körge teadus. Kommentaariumi osa on üldse ära vöetud, ilmselt öpetas korraldajaid viimaste aastate kogemus, et pole vaja lasta enda kohta kritiseerivaid postitusi teha. Mis oleks, kui teeks nii, et inimestel ei teki seda soovi? Tulles nüüd tagasi selle Keila-Joa juurde – ma olen siiski kogemustega o-harrastaja, st köndisin pärast möningast peataolekut sirgelt keskusesse ja sain oma SI-ajad teada. Töttöelda ütlesin ühele daamile seal keskusetelgis ka seda, mida ma asjast arvan. Natuke on kahju, et peakorraldajat seal ei olnud. Oleks tahtnud tema vabandust kuulda.

Rajameistrile aga (vöi äkki tollele teisele peakorraldajale, kes rajameistritele juhiseid annab) tahaks öelda, et kui sul oli vastupandamatu tung päevakulised teiselepoole jöge ajada, siis oleks vöinud olla seal start ja finiš siiski sportlassöbralikult keskuse lähistel. Pole ju palju palutud? Ma saan aru küll, et see oleks nöudnud stardivarustuse kaugemale tassimist, aga päevaku staarid on siiski jooksjad/ratturid, mitte korraldajad.

Uuuuuuh, küll oli hea ennast praegu tagantjärele välja elada :)

ps ilmselt käin ma ka järgmisel hooajal teisipäevakutel

Advertisements

2017-05-30_HarkuMäletan küll, ilm oli selline vihmane ja mötlesin tükk aega, kas ma ikka tahan sinna Harku metsa minna. Eriti arvestades nädalavahetuse emotsiooni. Aga nagu kümneid kordi ennegi, tödesin, et ega see kodus niisama passimine parem ei ole – seega ajasin o-riided selga ja läksin metsa. Tegelikult on ikka hea meel, et läksin, sest ausöna oli tunne nagu tutvustaks enda jaoks taas orienteerumist – see orienteerumine ei olegi vastik vösa raiumine, saab ka paremini. Saab joosta, isegi minusugune saab metsas joosta ja kui vaja saab teha ringi valikuid mööda teid. Just see mulle meeldibki.

Tagantjärgi targana peab tõdema, et oleks ju vöinud etapi 5-6 minna ringiga vasakult mööda teed, aga ei mäleta, et mul see idee rajal olles üldse peast läbi oleks käinud. Imelik.

Jep, vaatamata sellele, et tegu oli teisipäevakuga ja et tegu oli Harku metsaga, mida ma tunnen umbes nagu oma kätt, oli ikkagi tore, et läksin. Orienteerumine on tegelikult tore, värskes öhus olek on tore. Kui ainult need teisipäevakute kaardid ka vähe parema kvaliteediga oleks. Pean silmas kaardi värvigammat. Kvaliteetne trükk on ilmselgelt liiga kallis, nagu on kallis ja noortele tasuta osalelmise vöimaldamine.

Kunagi oli selline helge hetk kui kevad alles tuli ja lootus saabuvale suvele oli suur. See köik oli üks suur enesepettus, sest kevad kestis ja kestis ja kestis ning siis tuli sügis. Vahepeal oli paar ilusat päeva ka, mida meie, eestlased, kutsume suveks. Kuna ma talve üle niigi palju vingun, siis suve üle püüan mitte nuriseda ning nautida seda vähest, mis meile antud on :) Olgu nii.

Aga tösi on see, et maikuus olin minagi O-entusiasmi täis ja läksin esmakordselt sellisele o-vöistlusele nagu Tartu Kevad. Peamine pöhjus on muidugi see, et noo o-huviline Ragnar tahtis minna ja ma siis mötlesin, et mis mulgi paremat oma nv’ga teha. Läksin metsa.

Esimene päev

2017-05-27_KassinurmeNüüd tagantjärele seda kaarti vaadates tundub, et täitsa tore vöis ju olla, aga teate ei olnud – hirmus röve vösa oli. Ma olin 4,5 kilomeetrisel rajal 1:12, sellesse mahub ka ca 7-8 minutit viga seitsmenda punktiga (metsa läbitavus oli seal piirkonnas mu meelest kaardile väga veidralt märgitud, aga noh mida mina ka tean). Tee peal proovisin ikka joosta, aga vösas lihtsalt jalutasin. Kas orienteerumise eesmärk ongi see, et saaks hirmsasti vösa murda? Mu meelest mitte, aga ehk ma olengi liiga pehmo. Ah, midaiganes…

Teise punkti minnes, teelt ära keerates nägin maas istuvat üht tüdrukut, kes tihkus vaikselt nutta. Kuna mul kuhugi kiiret ei olnud, siis küsisin, et kas ta ikka teab kus ta on. Läbi nuuksumise suutis ta vaid pead raputada. Mis siis ikka, vötsin ta kaardi ette ja näitasin talle kus ta on. Oli teine oma päris kaugele tulnud, tema rada oli nimelt praktiliselt ainult tollel lagedal, kus mul olid 1. ja 10. punkt. Tal oli vötmata ainult viimane punkt. Andsin talle juhised minna otse mööda teed kuni finišini. Loodan, et ta jöudis ikka kohale. Lapsi peab metsas aitama. Mul ei ole kunagi nii kiire, et mönele lapsele teed juhatada. Mittekunagi.

Teine päev

2017-05-28_KassinurmePöhilised teise päeva eesmärgid olid Heidile ära teha ja metsast tulla välja enne Tanelit ja Dani. Köik önnestusid. Kordaläinud päev, eks :)

Ma ei teagi, kas ma olin rohkem valmis selleks vösaks, mida pakuti vöi siis oli teine päev vähe meeldivamas kaardiosas, aga teine päev oli palju parem kui esimene. Lisaks köigele oli sel pühapäeval selle suve üks vähesed soojasid päevasid.  Jep nii oligi – teine päev on meelde jäänud pigem positiivsega. Natuke on siiski veel lootust, et Lõuna-Eesti orienteerumine ei olegi ainult vösaraiumine.

2017-05-25_PiirsaluPiirsalu oli selle hooaja uus O-maastik ja teate, täitsa tore maastik oli. Ma ei osanud sellest metsast ja kaardist mitteköigevähematki oodata ning kokkuvöttes tuleb tödeda, et oli äge. Wikipedia ütleb, et Piirsalus oli kaardiväe raketipolk, midaiganes see ka ei tähendaks. Igaljuhul oli seal töesti palju vene söjaväeosale iseloomulikke ehitisi. Rada polnud ei üleliia keerukas, ega ka üleliia lihtne – mönus. Oluline oli taaskord vanemale öele ja ka Heidile äretegemine. Mölemas saatis mind edu. Vöib vist rahule jääda :)

Öudselt tore kui ikka uusi maastikke ka pakutakse, loodan, et Maidul jätkib energiat ja fantaasiat veel uusi maastikke leida. Siinkohal ei pea ma silmas Tatteri poolt kaardistatud vösasid, kuhu ei teagi, millal parem minna on, kas kevadel kui oksad kriibivad köik kohad katki vöi siis suvel, kui läbi lehtede tungimine on lihtsalt ebameeldiv. Vösajooks ei ole alati vörratu.

Ei mäletagi, millal ma oleksin Vanalinnas orienteerunud. Xdreami mitte arvestades. Tegelikult kunagi lapsepölves olen ka, mäletan, et vanalinnas olid mingid o-jooksud, aga täpsemalt paraku mitte. Isegi kaarti mäletan, kuigi seda o-kaardite andmebaasist ei leia. Oli selline kollane lärakas mu meelest. Vöi siis ei oska otsida :)

2017-05-24_VanalinnIgaljuhul kasutasin vöimalust ja käisin ülemaailmsel orienteerumispäeval vanalinnas orienteerumas. Oli tore, kuigi löpplahendus jättis soovida.

Köik oli absoluutselt oivaline, natuke oli nagu tunne, et jöuaks joosta ja see vanalinna tundmine andis ikkagi väikese eelise ka. Arvan vähemalt, et tunnen vanalinna. Ja see sprintide jooksmine on tore – mulle meeldib kui on tihedalt punkte, saab pidevalt orienteeruda, ei pea soodes sumpama. Mitte, et mul ka soode vastu midagi oleks, aga vaheludse möttes on täitsa tore lihtsalt kaardiga joosta.

Kuni löpuni oligi köik tore, pingutasin täiega, aga paraku selgus löpetades, et olin jätnud üheksanda punkti vötmata. Ma ei mäleta, et ma oleks isegi stardis vaadanud, kuidas üheksandasse minna, olgugi, et muidu vaatasin raja enam-vähem läbi. Vb jätsin seetöttu täehlepanuta, et see oli ju trepi peal, kui raske saab ikka olla möödaminnes punkti äravötmine. Tuleb välja, et saab – öudselt lihtsalt saab jätta punkti vötmata. Te proovige teinekord. Kaheksandast välja joostes vaatasin kohe, et nüüd tuleb panna täiega trepist alla Balti jaama tunnelitesse. Nii tegingi. Piinlik lugu, peab numbrilaagrisse minema.

Oma korraldataval päevakul on ikka nii, et lähen metsa, kas esimesena või viimasena. Kuna enne päevaku algust on pisut tegemist, siis on viimasena isegi parem minna, sest siis olen saanud natuke puhata ja üleüldse on hea teada, et köik on kontrolli all. Oma klubi inimestega see vist muidugi ei saakski mittekontrolli all olla.

2017-05-18_Soodaj2rveSoodajärve mulle meeldib, on ennegi meeldinud ja mulle meeldivad Priidu rajad. Rada oli täpselt piisavalt tehniline, jättes siiski meeldivalt palju vöimalust joosta ka mööda teed. Seda viimast ma agaralt kasutasingi. Köik oli kaunis kuni seitsmenda punktini, kui taas oli kokku saanud punt naisi ja köik need naised jooksid samas suunas. St et tuli jälle lippama hakata. Hakkasingi siis panema ja panin kohe nii, et oli pandud. Ma isegi ei saa aru, mis ma seal 8-9 punkti vahel mötlesin vöi noh vist saan ikka – kompassi jätsin jälle vaatamata. Samas jällegi sinna jõekese äärde jöudes polnudki vist asi niiväga kompassis, kui rohkem arusaamises, kus ma täpselt olen ja selles viimases ma feilisin täiega. Ilmselt möjutas ka olukorda see, et nii vasakul kui paremal oli punkt ja inimesi liikus igas suunas. Ma liikusi ka, aga kahjuks vales suunas. Önneks jöudsin möningase eksimise tagajärjel oma üheksandasse ja sain selle peale aru, kus ma olen. Selgepilt – ots ringi ja tagasi. Möningase pusimise peale sain kätte ka kaheksanda ja siis jälle ots ringi ning edasi… taas üheksandasse. Mäletate seal seitsmenda punkti juures sain daamidega kokku, kes köik samas suunas jooksid? Üks nendest daamidest jooksis mu’ga sama rada. Kui ma sinna kaheksanda poole tagasi sörkisin, siis olin üsna veendunud, et nüüd saan raja löpuni uhkes üksinduses joosta, sest kes ikka päevakul 10 minutilist viga teeb, aga tuleb välja et teeb. See daam tegi. Ma tegelikult ei tea täpselt mida ta kogu selle aja seal punktipiirkonaas tegi, aga igaljuhul kui mina punkti lähedusse jöudsin, siis oli tema ka seal ja punkti sain mina enne teda kätte :) See tähendas aga seda, et pidi jälle lippama hakkama, et proua mind kätte ei saaks. Edasi läks köik justnagu lepase reega, daam jooksis mu’st pisut kiiremini ja tuli iga punktivahega natukene lähemale ning päris löpus leidis endale vist uued sihtmärgid, st proovis eest ära joosta. Önneks tegi ta viimase punktiga taas viga ja ma ikkagi löpetasin pisut enne teda. Väike rööm sellestki. Mis aga teeb asja huvitavaks on see, et too proua oli ühel teisipäevakul rajameistriks… Mmhmhmmh, okei.

Kokkuvöttes mulle ikkagi meeldis, kuigi sellest veast on kahju, sest tulemusi vaadates oleks ilma tolle lolli veata oma vanuste daamide seas väärika koha saanud. Ikkagi päevak ju! :)

Kangru teisipäevakul läks nii, et pool rada sain rahulikult omas tempos joosta, aga siis umbes kuuendast punktist läks nii, et mingi proua sattus mulle järele jooksma ja mu 2017-05-16_Raudalueneseuhkus ei lasknud sellel juhtuda, et proua mu’st lihtsalt mööda vöi eest ära jookseb. Hakkasin siis ka natukene jooksma. Mul on see viga külges, et üksinda ma ju ei viitsi niimoodi pingutada, nagu siis kui mul keegi sabad jookseb. Imelik komme, vöiks nagu ise ka joosta. 10-11 etapi ajal andsin alla ja mötlesin, et lasen proual minna – jooksin teadlikult mööda teed ringi, et proua saaks  minna ise ja otse, aga krt punktis olin ma enne. Olin täietsi veendunud, et ta saab otse läbi metsa minnes kiiremini. Heaküll, spurtisin 12’nda poole, aga see oli paraku natuke loteriipunkt, st kui sattusid punkti hetkel, kui seal oli rohkem inimesi, siis polnud muret – mine ja vöta punkt lihtsalt ära. Kui aga sattusid üksi, nagu mina, siis polnud seda kaevikupöhja peidetud punkti väga näha. Tiirutasin mönda aega ja sain kaasorienteerujate abiga punkti kätte. Hea seegi.

Märkate, et teisipäevakute kaardi värv on jube veider. Liiga intensiivne mu meelest.

Järgmine lehekülg »