GPS


Koolis oli vabariig aastapäeva aktus ja tööpäev sai varem läbi kui tavaliselt, kasutasin siis valget aega kohe ära ja läksin jälle püsirajale, kuigi see oli paras enesületus, sest hommikul olid külmakraardid umbes miinus neliteist – hirmus külm, noh. Önneks oli päike. Läbisin taaskord enam-vähem punktikohti, päris hange ei tahtnud nagu ronida, sest jalad oleks läbimarjaks saanud ja tolle miinus vägapaljuga, oleks see lihtsalt ebameeldiv ja pisut haigekstegev. Pärast ei teagi, kas on kurguvalu märgadest jalgadest vöi on ligihiiliv koroona. Esimesed viisteist minutit oli nii külm, et sörmi pöhimötteliselt ei tundnudki, alles siis algas sulamine. Millal see suvi tulebki?

Einoh, vingun, mis ma vingun – tegelikult oli ikkagi jälle tore ja mis peamine, vöit iseenda üle, et ma käreda pakasega laiskusele alla ei andnud. See on pöhiline!

Need SRD püsirajad on natuke sellised enam-vähem punktikoha läbimise orienteerumised, sest seda lapakat ei ole alati üleliia kergelt näha ja töttöelda, ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsi – kui oma arvates olen öiges kohas, siis lepin sellega ja lähen edasi. Mönel juhul muidugi selgub, et ega ma ikka päris öiges kohas ei olnud, aga no tühja kah, siis ei olnud. Vöitja olen ikkagi mina, sest ma läksin jooksma.

Tolle Juhkentali püsiraja puhul jäi veel silma see, et möni punktitähis oli nii körgel, et silmade körgusel on see ainult Dima Švedil (ja nagu hiljem selgus, siis ka Överusel), köik teised peavad pea kuklasse ajama :)

Napilt oleksin pidanud endale DQ panema, sest peaaegu oleks tüüpilise ühel-sirgel-punktid situatsioonis jätnud läbimata 11. punkti. Önneks märkasin viga öigeaegselt.

Praegu seda GPS joont kaardile asetades vaatasin, et olen kuidagi veidralt läbinud etappi 12-13 – sellist viga ei teeks ju isegi algaja. Olin täitsa veendunud, et niimoodi see rada küll ei kulgenud, kui mina seal käisin. Kindlalt pidin enne vötma 14 punkti, siis 13 ja siis oli seal tänavanurgal puu juures ka punkt. Vaatasin siis kaarti, millega ma rajal käisin – nii oligi. Miks see kaardifail nüüd selline on SRD lehel, ei oska ma arvata. Igaljuhul ma ikkagi nii algaja viga ei teinud. Ausöna!

Nendel linna vahel orienteerumistel jooksen pigem tavalise tossu, kui o-jalatsiga, sest see mööda asfalti klöbistamine ei ole tore ja noh o-suss pole ka mu meelest liiga pehme tallaga, et tänaval joosta. Eniveis – 17. punkti (mul oli see tegelikult 18. puntk) juures mötlesin, et ründan mäge otse üles, sest no ma olen ikkagi orienteeruja ju. Üritasin, mis ma üritasin otse mäkke minna, aga kuna tossutallad on täiesti siledad, siis libisesin kolm korda selg ees mäest alla, enne kui märkasin, et on ka trepp. Tasub ikka kaarti vaadata. Punktitähist ma muidugi ei leidnud ja viimasesse punkti jätsin teadlikult minemata, sest pärast poleks jälle mäest üles saanud.

See rada oli tegelikult örienteerumise rada, aga kuna öösel (loe: pimedas) metsa ei jöudnud, siis läksin hoopis päeval. Kaadri küsisin Inksilt, sest ma ju ei teadnud, et see rada muutub hiljem püsirajaks, muidu oleks ise kaardi välja trükkinud. Kui ma muidu üldiselt valin nendel püsiradadel pikema raja, sest noh mul aega on ja metsa tasub ju nautida, kui juba sinna mindud on, aga kuna lund oli hirmus palju ja kiiremad poisid (no ikka väga kiired, st koondislased) olid öösel seda 7.4 km-st rada läbinud 51 minutit, siis loobusin, sest mina oleks seal ilmselt veetnud vähemalt 2 tundi. Arvestades, et ma nelja kilomeetrist rada läbisin 1:10, siis too pikk oleks olnud selgelt liiga suur amps. Ma muidugi tegin ka pilte rajal ja korra tegin ka kilomeetrise körvalepöike, et üks võrdluspilt teha. Mu meelest tuli välja küll.

Metsas muidugi oli maruilus. Lund oli palju, mis andis vöimaluse lummavateks vaadeteks. Orienteerumisega oli nii, et kuna lumme olid öised sportlased trampinud meelivad jooksurajad, siis mööda neid tuligi minna. See muidugi ei takistanud mul ka vigasid tegemast.

Päeva boonus oli see, et isegi päikest sai näha!

Kuna Mustamäel pehmes lumes jooksmine ei olnudki nii hull, kui olin arvanud ja mul oli ometigi koolivaheaeg, siis oli vaja aega täita ja mis oleks meeldivam ajaviide kui värskes öhus liikumine, punktid metsa on ainult kirsiks tordil.

Endale tüüpiliselt jäin selle välja minemisega pisut hilja peale (sest no ma ärkan mittetööajal ca kl 11 ja pimedaks läheb jaanuari alguses juba umbes pool neli), siis võtsin metsa minnes ka pealambi kaas. Önneks mul seda vaja ei läinud, jöudsin enne metsast välja jalutada.

Panin lambi pähe, tossud jalga, telefoni (loe: fotoka) tasku ja asusin teele. Ma olen selles Männiku metsas käinud loendamatuid kordi, aga no ikka oli tore. Toredaks tegi selle metsaskäigu alla sadanud lumi, sest noh ilus oli ja nii möndagi punkti sai minna otse mööda sissejoostud radasid, tuli ainult öige loha valida. Umbes nagu treening Jukolaks :) Kulgesin rahulikult, st võtsin mobo-punkte, tegin pilti. Kokku läbisin 9.24 kilomeetrit ja aega kulus selleks 1:32:34. Hästi veedetud aeg.

Mulle need püsirajad meeldivad, jube mönna – saad minna ise, oma valitud ajal metsa. Kes soovib seikleb öösel, kes soovib, see päeval. Ideaalne.

3. jaanuari hommikul oli mul hea plaan – lähen lippan läbi tolle SRD poolt ette valmistatud Mustamäe püsiraja ja sealt otse naiskonna mängule (meistriliigal lubatakse ju mängida). Esimene üllatus oli see, et hommikuks oli lumi maha tulnud, see pidurdas pisut mu entusiasmi. Istusin hommikupudru kauss ees, suunasin pilgu aknast välja ja proovisin end igasuguste võtetega sundida lumme jooksma minna. See protsess vöttis nii kaua aega, et löpuks kui ma Mustamäele jöudsin, siis pidin rada pisut sirgemaks tömbama. Aga no tühja kah, ega see o-mönu vähendanud, nautisin seda, mida olin ise endale kätte mänginud.

SRD püsiradadel on üks miinus, need punktitähised on küll väga korralikud, aga neid valgeid 10×10 cm silte on puu küljes hirmus tobe otsida, lumega läheb valge silt veel rohkem peitu, seega kui ei viitsi just punkti piirkonnas ümber puude keerutada, siis kujuneb nende radade läbimine rohkem punktipiirkondade läbimiseks. Lisaks on neid näha vaid ühest suunast, st kui just otse punkti kümnesse ei jookse, siis on puude ümber tiirutamine paratamatus. Samas, arvestades, et needd SRD püsirajad on peamiselt linnas, siis on arusaadav, et rahvarohketesse kohtadesse punktitähiseid panna ei tahaks, sest kindlalt oleks kellelgi kodus seda puna-valget prismat vaja. Mitte, et ta (no see, kellel toda vaja oli) teaks mis see on, aga on on vaja. Aga jällegi – suva, mulle sobivad ka need väiksed sildid, vähemalt rada on ees.

Arvestades, et pealinlastele oli tegemist pöhimötteliselt esimese lumise päevaga, siis olid Vanaka nölvale vist köik mustamäelased ja nömmekad kogunenud, et liiva lumesegustel nölvadel viimast vötta. Kes teab, millal jälle saab….

See lumes jooksmine oli tegelikult isegi täitsa tore ja öhtu löpuks vöitis naiskond EMÜ’t 5:2, st kordaläinud pühapäev.

Mötlesin, et ma vähemalt proovin 2021 uuesti seda kirjutamise asja. Ei luba, et mul kannatust kauaks jagub :)

Kuna koroonaolud on nagu nad on, siis sel aastal ma 1. jaanuaril jalkat ei mänginud. Minu südametunnistus ütles, et pigem seekord ei mängi – tuleb teha valikud, vahel ka vastikult raskeid. Mis seal ikka, järgmine kord jälle. Loodetavasti!

Käisime Ave perege hoopiski Pirgu terviserajal jalutamas, kraapisime pisukese lume kokku ja pidasime maha ka umbes 20 sekundit kestnud lumesöja. Aasta alguseks kölbas küll.

2. jaanuaril öhtul (vöi noh tegelikult ei ole kl 3 veel öhtu, aga kuna on pime, siis nimetan seda öhtuks) panin autole hääled sisse ja söitsin Keila-Joale, et pimedas metsas puude küljest helkurribasid otsida. Hea on, et pimedas läksin, sest kuulu järgi ei olnud neid silte valges üldse näha – pimedas seevastu särasid need kaugelt kätte ära, mis nii viga punne läbida. Köik punktid, välja arvatud 21. sain kätte. Tegelikult sain üsna punkti lähedal juba aru, et ma olen möödas, aga ma lihtsalt ei viitsinud tagasi minna, nats hakkas nendest punktidest juba kopp ette saama. Ühtegi jooksusammu ei teinud – kokku matkasin 9 km’i ja aega kulus selleks 2:26:03 – hästi veedetud öhtupoolik.

Pildi näppasin siit

Alustama pean sellest, et tegelikult pidin ma 14. juulil istuma lennukisse ja söitma üle Atlandi, et seal mönusalt kuu aega veeta, aga noh, kuna koroona juhib hetkel meie elusid rohkem, kui me ise, siis jäi see plaan ära. See tegi mind nii paganama önnetuks, et valasin ka möned pisarad. Ma ei ole teab, mis suur reisisell ja siis ükskord kui olen oma suve ära planeerinud, tuleb mingi loll viirus ja ajab köik vussi. Ja ega need ameeriklased ei ole just üleliia teravad kriidid, et selle viirusega enam-vähem edukalt hakkama saada, pigem vastupidi – lihtsalt ja lühidalt vöiks öelda, et nad on lihtsalt rumalad. See selleks, mis siin ikka jahuda teema ümber, mille osas ise mittemidagi teha ei saa, tuleb lihtsalt oodata, millal see öudus otsa saab.

Kuna see Ameerika jäi ära, siis tuli uus plaan leida, sest olla kuu aega suht samas režiimis nagu olen olnud altes 15. märtsist tundus kuidagi nürivöitu. Ei mäletagi millal ja kuidas sattusin kellegi Peraküla-Ähijärve matkatee blogisse. Tol hetkel tekkis möte, et – näe, peaks ka selle ette võtma. Jätsin selle suve plaan B’ks, mille täitumisele sel suvel siiski ei lootnud. Läks teisiti. Pärast seda, kui sain teada, et lend Frankfurt-Wahsington on tühistatud, tuli plaan B jälle meelde. Pikka planeerimist ei olnud, tuli minna.

Olen küll eelnevalt käinud heade söpradega rattamatkal, aga see on kestnud maksimaalselt 3 päeva ja koos kaaslastega (st pagas on vähe ühtlasemalt jagunenud). Nüüd aga ootas ees ca 2 nädalat üksi reisimist. Üksi olemist ma ei pelga, kaks nädalat rattaga tundus tore. Etteruttavalt olgu öeldud, et koos kaaslastega on toredam – jah, ise oled oma aja ja tempo juhtija, aga siiski kaaslastega koos saab vahetult emotsioone jagada. Küllap oleks see retk koos kaaslastega ka aega võtnud rohkem, sest üksi ei viitsi nii palju kultuuriga tegeleda, sest tagant sunnib soov lihtsalt edasi minna.

Minu teekond algusega Valgast ja löpuga Tallinnas

Lugesin läbi matkapäevikuid, mis loodusekoos.ee lehel leida oli ja köik tundus nii tore. Plaan oli läbida matkatee vöimalikult täpselt mööda joont. Etteruttavalt olgu öeldud, et rajal teeb reaalsus omad korrektiivid. Kokkuvõtvalt sai sellest matk Ähijärve-Peraküla matkateel, mis sai tollest matkateest küll inspiratsiooni, aga ei olnud 100% matkatee läbimine. Umbes nagu filmid „based on true stroy“, osasid etappe tegin endale meeldivamaks ning mölemasse otsa lisandusid kohale- ja kojusöit. Kui nüüd keegi arvab, et see ei ole ju päris ja arvab, et ma olen pehmo, siis vöin olla ka, aga hinnanguid palun siiski neilt inimestelt, kes ise selle 100% läbi teevad. Räägime siis.

Matkatee mitte täielik läbimine tuli puhtalt sellest, et mu meelest on ratas siiski söitmiseks, mitte käekörval lükkamiseks, rääkimata sellest, et seal rajal on kohti, kus ma ilmselt oleksin jäänud füüsiliselt hätta – ma lihtsalt ei oleks olnud vöimeline oma umbes 100 kilo kaaluvat ratast töstma vöi mäest üles vinnama. RMK’l on siinkohal vaja ikka hoolega möned kohad kriitiliselt üle vaadata. No ja möne koha peal muidugi lihtsalt tüdimusest metsateede osas.

Igaljuhul. Käisin siis esmaspäevasel päeval poes, et köik vajaminev kraam valmis osta, teisipäeva vötsin pakkimiseks ja puhverpäevaks (noh, et kui midagi ikkagi unustasin osta) ja kolmapäeva hommikul oli minek.

Plaan oli söita rongiga Valka, sealt rattaga Ähijärvele (ca 35 km), seejärel matkarada Ähijärve-Peraküla, Perakülast Seljakülla heale söbrale külla ja viimasel päeval kojusöit. Arvasin kokku saavat ca 1000 km’i, mis oleks vist olnud ka üsna töenäoline, kui oleksin kogu raja läbi söitnud. Vb oleks pisut puudu jäänud. Ma isegi ei plaaninud seda rada teistpidi söita, mis on vist n-ö originaalis ette nähtud. Esiteks tundus möistlikum söita kodu poole, teiseks ei piiraks mind matka löpus Valga-Tallinna rongi väljumisaeg ja kolmandaks (vaat, et oluliseim punkt) söitsin mägedest lamedale maale, st raskem osa enne ja lihtsam pärast – loogiline ju. Samas arvestades seda, et treenitus tekib möne aja möödudes, siis oleks vöib L-Eestis lihtsam matka teises pooles, sest teatav treenitus on juba olemas. Mine vötta kinni, kus see töde on.

Tagantjärele targana tegin ka ilma mõttes õigesti – selles mõttes, et sadu hakkasin saama alles lauskmaal olles, Lõuna-Eesti mägiteedel vihmaga vöitlemine ei tundu väga lahe väljakutse. St esimese vihmasabina sain alles Ahjas, kus mägisem osa matkast olid selgelt selja taga.

Juba enne matka oli mul kindel plaan ööbida venna ja öe juures, st Ravilas ja Aespal, aga kokkuvöttes läks nii, et kaheteistkümnest ööst kuuel magasin voodis, linade vahel. Eriti tihedaks läks see pärast Jõgevat, kus tuli järjest neli ööd voodis, siis üks Vihterpalus telgis ja siis taas voodis. Tore, kui sul on söpru/peret üle Eesti ja nad öömaja pakuvad.

Sellelt lingilt peaks avanema matkatee kaart ka google mapsis. Punasega on minu läbitud rada, sinisega ametlik matkarada ning helesinisega ametlikud rattaga ringi söitmise teed. Punased ja rohelised mummud on RMK *.gpx failiga kaasatulnud tähised, kuusepuu ja jalgarrataga tähised on minu päeva algus vöi löpp.

TON’i päevakud said läbi, st tuli leppida kolme linna-O’ga.

13.10 – Pelguranna, linna-O. Punane rada 5.3 km

2019-10-13_PelgurannaPüüdsin endale meenutada midagi seoses selle päevakuga, mittemidagi seoses orienteerumisega ei meenu. Kaardi pealt GPS-joont vaadates selgub, et etapil 23-24 olen end sölme jooksnud. Nii juhtub kui hetkeks ei seisata ja mötlen, et vot-nüüd-panen – paningi, lukku. Arvan, et mötlesin ka reeglite rikkumisele, aga hea-mina vöitis. Olen üsna veendunud, et oli päevakulisi, kes tömbasid sealt rahumeeli tökkejooksu tehes otse. Päevakuliste normkäitumine.

Ah-jaa, etapil 25. punkti kohtasin Kairit, keda polnudki peale emakssaamits kohanud, embasime kiirelt ja lippasin edasi. Pöhilised asjad köigepealt, eksju. Mötlen siinkohal önnesoovimist. Sarnaselt önnitlesin kunagi ka Harku metsas Monikat, orienteerujad teevad seda ikka o-rajal :)

20.10 – Pirita TOP, linna-O. Oranž rada 3.7 km

Huvitav, miks ma olen oranži raja valinud, sest üldjuhul lä2019-10-20_PiritaTOPbin nendel linna-O päevakutel ikka punase raja. Ju mul oli siis mingi väga möjuv pöhjus. Ma iseenesest möistan rajameistri soovi panna jooksjaid kaarti lugema ja mitte läbima keelatud alasid (st näiteks hekke), aga päevakul see paraku ei tööta, sest 6. ja 7. punkti juures joosti ikka otse läbi hekkide ja seega ka otse üle haljasala, kust ilmselt oligi rajameistri soov jooksjaid ümber suunata. Ehk, et see ümbersuunamine ei töötanud – pigem oli sellel vastupidine möju, kui punkt on ikka ca 5 meetri kaugusel heki taga, siis ei hakka suurem mass ringi jooksma, et punkti jöuda ja nii tekitatakse haljasalale tahtmatult kahju. Sama käib Pirita kloostri kohta, seal pandi ikka toorelt üle müüride, kuigi ilmselgelt ei ole see lubatud.

Köiki neid ülalkirjeldatud reeglite rikkumisi eirasin täitsa teadlikult, aga nagu pärast finišit selgus, siis olen 16-17 etapil ise otse üle punase viirutuse jooksnud. Miks ma seda tegin, jään vastuse völgu. Palun vabandust.

27.10 – Lehola, linna-O. Punane rada 4.5 km

2019-10-27_LeholaKodunt väljaminek oli rohkem vaimu, kui füüsise proovile panek, sest öues oli maru – vihma kallas vahetpidamata ja selle kokteili veel rammusamaks vingelt puhuv tuul. O-söbra vaim pandi tugevalt proovile. Etteruttavalt olgu öeldud, et kokkuvöttes oli ikka mönus, vihmaga jooksmine mulle ju meeldib. Ma olen nende linna-O päevakutel ikka nagu käinud, aga see Mustamäe rajoon oli mul veel o-kaardiga läbi jooksmata, ilmselt oli see üks pöhjustest, miks ma end välja ajasin. 

Ja-jah – tore oli. Tuleb teinekordki oma möttele kindlaks jääda ja end ikka (o-) jooksma sundida.

September: kaks linna-O’d, kaks TON’i

2.09 – Saue, linna-O. Oranž rada, 4.4 km / 23 kp

2019-09-02_SaueTol hetkel ei olnud Saue veel mu kodulinn, selleni läks veel kask ja pool nädalat aega. Tükk aega mötlesin, kas üldse lähen, sest vihmasadu oli lakkamatu, non-stop sadu ja tugev tuul, normaalne inimene on sellise ilmaga toas ja joob teed, aga tavaline päevakuline ei olegi vist päris normaalne, väike kiiks käib asja juurde. Lakkamatu vihm tegi metsaaluse “meeldivalt” hämaraks, kuna ma prillid jätsin juba targu autosse, siis ei saa öelda, et ma köike ümbritsevat üleliia täpselt oleks näinud. Pigem mitte. Punktid 4-5-6-7-8 olid põhimõtteliselt suvalised kohad Saue vösas disc-golfi raja vahel. Hea, et vihmase ilmaga neid disc-golfareid rajal ei olnud, ei pidanud pidevalt ringi vaatama, et kas tuleb möni ketas vastu pead vöi ei. A mis ma ikka kurdan, ise ma selle valiku ju tegin. Kokkuvöttes oli ikka rahulolu, sest noh olin end sundinud.

5.09 – Laulasmaa, TON. N40:  38-39-42-44-47-52-53-56-57-59-65-64-62-100 / 4.7 km

2019-09-05_LaulasmaaHooaja eelviimane päevak oli meie klubi korraldada, kuna päeval pidin tärkavale noorsoole juhiseid jagama, siis olin n-ö öhtuses vahetuses, mis piltlikult tähendab seda, et lähed kohale, oled pisut aega seltskondlik, siis küsid luba metsa minna (mille ka üldjuhul saab), jooksed ära ja siis ootad kannatamatult päevaku löppu, et hakata telke jms maha vötma. Kambakesti käib see önneks üsna kiirelt. Seejärel oled natuke aega veel seltskondlik ja loed öhtu löppenuks.

Päevakule mitteomaselt oli seekord start keskusest tükk maad eemal, aga see on täitsa OK lahendus, eriti sellise kitsa ribaga kaardi puhul, nagu seda on Laulasmaa. Arvestades seda kui palju on kaardil violetset ala, sai rajameister oma tööga hästi hakkama, ei ole kerge niimoodi osavalt köik rajad ühest pilust läbi juhendada. Jah, see tähendab ka teejooksu, aga on oluline vahe, kas teejooks on olukorrast vöi rajameistri mugavusest sunnitud.

Enda jooksu kohta olen endomondosse kirjutand napilt “enam-vähem” – ju siis oligi nii :)

9.09 – TalTech, linna-O. Oranž rada, 3.5 km / 25 kp

2019-09-09_TalTechPärast tööpäeva teha üks mönus o-jooks on hea päeva stsenaariumisse sisse kirjutatud. Kuna öhtul oli vaja veel vutti vaatama jöuda, siis polnud aega punast rada joosta, pidin keskmisega leppima ja noh ega see Tehnopoli tagune parkla teab, mis pönev koht jooksmiseks ei ole ka :) Punase ja oranži raja vahe tunduski olevat too tagumine suur parkla, sest ülejäänud aja oli üks suur rivisjooksmine. Rajameister (ma ei viitsi vaadata, kes see oli) oli pisut lati alt läbi köndinud, üsna sirge seljaga sealjuures. Alates umbes sealt 15. punktist olid punane ja oranž rada identsed. Mu meelest oli punkte metsas piisavalt, st oleks saanud ju teises järjekorras läbimist rakendada. Igav.

Öhtul kaotas Eesti 0:4 Hollandile, aga no see oli üsna oodatav tulemus. Ei mingit üllatust.

12.09 – Vabaõhumuuseum, TON. N40: 55-46-54-43-40-38-37-59-39-58-41-42-57-35-36-34-33-32-56-47-50-49-48-51-60 / 5.1 km

2019-09-12_Vaba6humuuseumPidin kiirelt lippama, sest kell 19 algas Keilas teater. Ega see kiiruse asi veres ei ole, aga ma vähemalt proovisin. Olulist viga ka ei teinud, lihtsalt kulgesin algusest löpuni. Punkti nr 42 ümber käisin vist kaks ringi ümber pöösa, sest punkt oli nii pöösa sisse ära peidetud, et minu kiiruse juures jäi see kuidagi märkatama. Süüdistaks nägemist, aga ei saa, prillid olid ju ees. Vb ei peaks päevakul niimoodi punkte peitma, aga eks see on see sprindi-O völu, alati pole neid punktitähiseid kuhugi kinnitada ja nii need pöösasügavusse satuvadki.

Keilas käisin Kirssu juures umbes kahe minutiga pesus ja siis teatrisse vöi noh stand-up pole vb päris teater, aga saate aru küll ju. Stand-Upi tegid Kait Kall, Mattias Naan ja Argo Aadli. Ma vist läksin liiga suurte ootustega, aga ei olnud nagu NII naljakas, oli naljakas, aga ma ootasin enamat. Ajaviitena käis kah.

16.09 – Karjamaa, linna-O. Oranž rada, 3.3 km / 20 kp

2019-09-16Ilm ei olnud taaskord maailma mönusaim, vihma tuli vahelduva eduga, kord tugevamalt ja siis oli jälle päikesepaiste. Pidin end taas sundima rohkem kui tavaliselt, aga nagu ikka – löpuks oli mönna.

Kuna päevaku starti oli ca kilomeeter, siis läksin kerge sörgiga sinna, valisin oranži raja ja sörkisin koju tagasi. Punast rada ei hakanud vötma, sest tulenevalt tollest muutlikust ilmast, tegin minekuotsuse köige viimasel minutil ja et säästa korraldajaid (kes niigi külmetasid) enda ootamisest, siis läksin pisut lühemale rajale.

Einoh tore oli, rohkem septembris orienteeruma ei jöudnudki, ju siis oli muud tegemist. Näiteks kolimine…

Saldo: üks linna-O, neli TON’i

1.08 – Loksa, TON. N40: 31-32-36-33-34-35-56-38-57-50-52-54-48-49 / 5.1 km

Pärast Sloveeniat oli see Loksa mets nagu parkmets – tore oli kohe joosta, kui ei pidanud koguaeg mäkke ronima. Rada tundus ka kuidagi lihtsavöitu :) Samal ajal päevakuga toimus ka TOW, kes startisid ühisstardist. Mul önnestus neist viis minutit enne metsa saada. St eesmärki polnud raske sead – tollest kambast vöiks enne välja saada. Nii ma arvasingi, et läks…. seniks kuniks finišis Inksi istumas nägin. Tunduski kuidagi liiga hea möelda, et ma oleks sellest rivis jooksvast kambast kiirem olnud. Aga kus krt nad mu’st mööda said. Selgus, et etapil 56-38, kus ma endale mitteomaselt otsustasin otse minna, olid TOWlased mööda teed ringi pannud ja üsna ilmselgelt liikusid nad ka kiiremini. Imelik, et ma neid isegi seal rannas luidete vahel ei näinud.

Linnavahele jöudnuna tundsin, et pagan, ma ei näe enam kaarti. Pidin lausa seisma jääma ja prillid eest vötma, et täpselt aru saada, kust vöib minna ja kust mitte. Ega see lugemisprillikandmiseiga kerge ei ole :) Seal muidugi panid päevakulised ka toorelt läbi oliivirohelise…

8.08 – Aegna, TON. N40: 31-48-63-65-64-61-59-56-58-53-54-52-50-44-45-40-37-33- 32-100 / 5.3 km

Kuna Tallinna kesklinnas oli taevas tume-tume sinine, siis oli see päevakule minek veel tunnike enne minekut kahtluse all, sest no üldse ei tahtnud märjaks saada. Muidu, autoga minnes ju vöiks, aga no pärast märga jooksu veel paadiga kodupoole söita ja muud jutud ei tundunud üldse tore perspektiiv. Uurisin-puurisin radaripilti ja küsisin lausa Triinalt, et kuidas Aegnal olud ning otsustasime ikka minna. Hea on, et läksime, sest mingit vihma ei tulnud. Otse vastupidi – ainult päikesepaiste.

Raja kohta sama häid sönu ei saa öelda, kui ilma kohta – tuli taaskord tödeda, et “üle 40’sed naised ei ole imbetsillid“. Tahaks orienteeruda ka, mitte ainult raja körvalt punkte vötta. 20’st punktist olid umbes 13-14 lihtsalt mööda teed jooksmine. Kusjuures tee pealt ei tulnud rohkem eemalduda kui maks 50 meetrit. Ainult fakt, et päevak toimub Aegnal (mis on üliäge) ei päästa halba rada.

Önneks sai öhtul pannkooki ja sauna.

12.08 – Raku, linna-O. Punane rada, 4.7 km / 27 kp

GPS-kella unustasin koju, seega pole mul jagada kaarti oma teekonnaga. Rada vöite vaadata linna-O lehelt. Rajast ei mäleta absoluutselt mittemidagi – süüdistan terve aja sadanud vihma. Önneks polnud vähemalt külm ja pärast sai Spartasse sauna.

22.08 – Paldiski, TON. N40: 58-43-32-33-34-35-64-36-61-45-46-47-48-38-39-40-57-62-60 / 4.6 km

Kui oled ikka pärast välismaal käimist lihtsalt luuslanki lasknud trenni tegemise osa, siis on raske loota, et ühtäkki päevakul mööda linnatänavaid jooks oleks mönus ja kerge – tead, ei ole – raske on. Juba vana indiaanlane teab, et kui terve suve pole jooksutrenni teinud, siis joosta ei jaksa. Töestatud, nii on!

Täiesti geniaalse  vea tegin etapil 61-45. Mingil seletamatul pöhjusel tahtsin enne keeluala vasakule keerata, olgugi, et mul polnud pöhjust ka pärast keeluala vasakule minna. Önneks sain sellest veast üsna kiirelt aru, aga see ei takistanud mul siiski pärast seda keeluala ikkagi vasakule keerata ja täiesti teadmata suunas joosta. Miks ma seda tegin jääb siiani möistatuseks, vahel kohe ei ole igale tegutsemisele loogilist seletust. Vöin end vaid lohutada sellega, et ma ei olnud ainus, kes seal keeluala löunapoolsel alal ringi uitas – ma önneks ei jöudnud seal väga palju kammida, tean mönda kellel see arusaamine vähe kauem aega vöttis. Imelik koht.

29.08 – Vasalemma, TON. N40: 31-33-43-46-48-40-32-36-49-55-60-61-51-53-50-62-100 / 4.8 km

Ma ei viitsi praegu välja otsida oma möödunud aasta Vasalemma kaarti, aga huvitav, kas päevakul olid need punktinumbrid sama halvasti loetavad, kui sellel kaardifailil, mis TON’i lehel väljas on. Kui jaa, siis ma ei saa aru, kuidas seal üldse hoo pealt kaarti sai vaadata? Lisatud hiljem: otsisin kaardi välja, önneks oli päebakukaart ikka loetavam, st kvaliteet ei ole teisipäebaku tasemel. Hea seegi. A üldiselt oli seal Vasalemmas mu meelest teist aastat järjest suht sama rada, ainult et ring oli teistpidi. Ega seal muidugi üleliia valikuid ei olegi, aga no siiski… tahan piriseda, eksju.

Öhtul läksime Nömme-Laagri-Saue auto-O’le, mis on algusaastatel oli pönevam, kui nüüd, aga ikkagi tore. Algusaastatel nimelt tuli natuke punktipiirkonnas vaeva näha, et vastuseid leida, aga nüüd on punktide läbimine natuke liiga lihtsaks läinud. Kusjuures mu meelest on see ka tore, kui vastuse saab välja guugeldada, aga punkti läbimiseks peab ikkagi punkti piirkonnas olema. Selliselt on läbimise edukus ka tiimitöö, mitte ainult see, kes-kui kiiresti julheb söita ja liiklusseadust hea tava piirides ületada. Hea, et ma roolis saan olla, sest tagapingil kaarti lugedes läheks mul raudselt süda pahaks.

Järgmine lehekülg »