ilm


Jep, täna ehk 29. septembri hommikul oli tööle jöudes auto termomeetri näit +3 kraadi. Vähe, paganama vähe.

Advertisements

Ma ei tea mille eest mind karma karistab, aga kui hakkaksin oma äpardusi kokku lugema, siis saaksin vist igasse päeva märke teha. Absurdihuumor.

Näiteks olen lähema paari kuu jooksul käega katki löönud kaks lambipirni (jep, mul on hiigeljöuga käsi) ja kukutanud maha panni kaane. Klaasist muidugi.

Ükspäev löikasin sörme nii, et verd tuli jupp aega. Vöib öelda, et löikasin peaaegu, et tüki välja.

2014-02-24

Möödunud nädalal läksin vennalaste sünnipäevale teadmisega, et sünnipäev algas kl 16. Tegelikult algas see alles kl 17. Olin eelmiselt ürituselt ära kiirustanud, et päris tund aega mitte hiljaks jääda. Jöudsin siis hoopis 20 minutit varem.

Täna kasutasin ära erakordselt sooja 24. veebruarit ja läksin rattaga söitma. Natukene oli tegelikult kahtlus hinges, et mis siis saab kui ma kukun vöi et kui ma ikkagi ei saa rattaga väljas söita – önneks olid need kahtlused asjatud, sest rattasöit oli endiselt vääga äge ja köik toimis. Kuigi näiteks sadulast püsti ei julenud ma kordagi töusta, sest ma ei ole kindel kuidas mu pölv sellele reageeriks, st et köik töusud (nii palju kui meil neid siin on) vötsin sadulas istudes. Planeerisin omaarvates ringi kavalalt, et esimese poole söidan vastu tuult ning teise poole saan mönusalt allatullt koduni purjetada. See vastutuule osa realiseerus enam kui oleksin soovinud, Lasnmaäe nölval oli selline tuul, et tahtis pikali lükata. Väntasin, mis jaksasin, aga keskmine kiirus oli umbes 14-15 km/h. Nojah, eksju söitsin siis Lauluväljaku mäest alla ja pöörasin rattanina kodupoole. Kuni Piritani oli köik titi-miti, sest taganttuulega söitmine ei olgi nagu söitmine, see on niisama ratta seljas istumine. Pirital, spordikeskuse juures tundsin kuidas ühtäkki ei taha ratas enam edasi liikuda, arvestades mu treenitust ma muidugi selle üle väga ei imestanud, aga no see raske liikumine oli ikka natuke liiga üle völli. Pilk tagumisele rattale töi välja töe – kumm oli töss, mis töss. Einoh, palju önne, muidu äkki oleksingi end üle treeninud… Lükkasin siis ratta bussipeatusesse ja söitsin bussiga koju. Aitäh bussijuhile, kes rattaga bussi lasi. Nii palju siis mönusa taganttuulega koju söitmisest. Karma vöiks lasta mul vähemalt rattaga söita.

Lugupeetud karma, mul on sulle sönum!

karma

yheksajapoolNii, nagu körvalolevalt pildilt näha, vöib juhtuda, kui satud törts hiljem koju tulema ja öues on miinus seitseteist. Kombo teeb perfektseks see, et elad soojustamata majas. Ega mul ei ole kütmise vastu midagi, aga krt varvastel on külm ja müts peas on kah toas istuda tegelikult nats veider. Jep – mulle kütmine täitsa meeldib, ainult, et mitmeks päevaks kodunt ära minema küll hetkel väga ei kipu.

See pakane vöiks nüüd tagasi tömmata. Olen valmis leppima talvega, aga palun natuke pehmemaid külmakraade.

ps nüüd tund aega hiljem on juba 17.4 kraadi, st tund veel ja juba kannatab elada

Käisin üleeile jooksmas ja jube palav hakkas. Kohtasin teepeal mönda jalgratturit, kellel ei tundunud üleliia soe olevat, aga selle pöhjuseks vöis olla ka see, et nad olid end mönusalt sisse pakkinud. Vaatamata tollele veits-jahe-oleku faktile otsustasin, et kui ilm vähegi kannatab (st ei saja), siis tuleb ka ratas kuurist välja ajada.

Möeldud-tehtud!

Eile lükkasin pisut tühjade kummidega pärast BikeXdreami önnetult kuuris seisnud ratta öue ja asusin nautlema. Tösiselt, erinevalt jooksmisest, oli esimesest sekundist alates köik ülimönus! Üliväga. Ma töden juba tuhandemat korda, aga ma ikkagi armastan rattasöitu. Riietumisega oli muidugi raske, sest ca 4-5 kraadiga rattasöit ei ole kaugeltki sama, mis jooksmine ehk et pärast 10.minutit hakkab niikuinii palav. Tagantjärele targana töden, et ega ma millegagi mööda ei pannudki – selles möttes, et söites oli 2013-12-26tuulevaiksetel kohtadel törts isegi palavavöitu, aga kui jöudsin Viimsi kanti ja mere äärde, siis läks päris tuuliseks ja köik selgapandud riided öigustasid end täielikult.  Toetudes eelnevale kogemusele, kartsin köige rohkem oma käte/näppude ja jalgade/varvaste pärast.

Kätega polnud üldse probleemi, Salomoni kindad töötasid nii nagu pidi, kordagi polnud külm. Panin teised kindad igaksjuhuks tasku, juhuks kui külm hakkab, aga need vötsin sama targalt kodus jälle taskust välja.

Jalgadega oli nats teine lugu, sest jalgadel oli mul pmst algusest peale külm, aga önneks mitte talumatult külm, poolteist tundi kannatas ära söita küll. Jalga panin Lorpeni Trekking & Expedition Polartec sokid ja sinna peale veel ühed öhukesed sokid (paksemad lihtsalt poleks mahtunud) ja no ikka oli viludavöitu. Samas ega ma selle üle väga ei imesta ka, sest mul on ka vahel suvel varvastel külm, st lootusetu juhtum. Isegi hea, et nii kaua vastu pidasin.

Lisaks muidugi üleüldisele riietusele buff ja müts ja kiiver (mis muide hoiab jube hästi sooja).

Üldiselt pikk jutt lühidalt – 1:33 ja 26 km’i (jep, kiirus ei ole teab mis suur, aga see ei olnudki eesmärk) puhast kvaliteetaega. Minupoolest vöiks see talv taeva jäädagi.

2013-05-04 ratas

On ju üsna tavaline, et eestlast vöib tunda sellest, et kurtma ollakse meistrid, aga kiitmise osas pigem kitsid. Püüan nüüd müüti murda.

Olen terve talve kurtnud kui nöme see lumi on, mittemidagi ei saa teha – üks suur nutt ja hala. Olen olnud aus, sest talisport ei ole ikka üldse minu rida. Ja olen ka nüüd maruaus – need ilmad, mis on olnud terve viimase nädala, on tervisespordiks ideaalsed (ja noh tegelikult mitte ainult spordi tegemiseks)! Super-super-super! Niimoodi vöiks nüüd minna kuni vähemalt septembri löpuni.

2013-05-06 rulluiskÖhtul rattaga söites ei taha kuidagi koju jöuda, sest ilm on nii ilus, et kodus istumine tundub täieliku raiskamisena. Ega peagi niiväga sporti tegema, ka lihtsalt kulgemine on äge. Vöi näiteks – ükspäev rulluisutades jäin mötlema, et tegu on ju suht sama liigutusega kui suusatades, aga erinevalt suusatamisest, rulluisutada mulle meeldib. Pöhjus on siis ikkagi lumes :)

Vöi jooksmine vöi siis kasvöi niisama köndimine – mul ei ole sönu, nii paganama mönus on! Isegi jooksmine, vaatamata sellele, et see mul endiselt veel natukene raske on, on tore . Ilm lihtsalt kompenseerib köik.

Palun jätkata!

Oktoobris peaks olems kuldne sügis. Öigupoolest pole sel aastal vist sügist öieti olnudki. Selle postituse möte ei ole tegelikult kurtmine, tahtsin kirjeldada tänast absurdliiklusega päeva, peamiselt pärasttööpäevast kojutulekut.

Hommikul ärgates oli mul täielik filmilik moment – ärkasin üles, viskasin pilgu korra aknast välja ja asusin justkui toimetama, siis seisatasin korra, panin prillid ette ja vaatasin uuesti. WTF? Oktoober ju.

Önneks ei ole mul tarvidust ilmtingimata autoga söita ja oli üsna aimatav, et liikluses on kaos. Normaalselt söidavad ehk trammid. Läksin siis jala Tondile, et sealt trammiga tööle minna. Tammsaare ja Pärnu mnt ristmikul nägin, kuidas üks jalakäija, kes ilmselgelt ei viitsinud vöi ei osanud arvestada sellega, et auto pidurdusteekond on kordades pikem kui kuivade ilmaoludega, astus lihtsalt ülekäigukohal teele. Esimene auto sai pidama täitsa ilusti, aga selle järel tulev kaubik söitis lihtsalt ohutussaarele, sest muidu oleks ta sellele esimesele naturaalselt otsa söitnud ja ilmselt oleks ka jalakäija oma osa saanud. Loodan, et see jalakäija oskab vähemalt loogilisi järeldusi teha ning on edaspidi mönevörra ettevaatlikum. Sellistes ilmaoludega ei pea olema tähelepanelik ainult autojuht, vaid ka jalakäia peab kaasa mötlema.

Eniveis, rohkem ekstreemolukordi tööle minnes ette ei tulnud. Kui muidugi mitte arvestada seda, et ilmselgelt oli see talv liiga ühäkki tulnud, sest sügis ei olnud veel kuhugi läinud. Terve maa oli värvilisi lehti täis. Ma loodan, et selle lahingu kuni vähemalt detsembrini vöidab sügis!

Löuna ajal tegin ühe kerge jalutuskäigu ja olukord tundus selline… noh talutav. Kaugel ägedast muidugi :)

Kuskil kella kolme aeg vöi nats enne seda läks asi päris pööraseks. Üle Vabaduse väljaku pmst ei näinud, sest sadu oli niivörd tihe. Arvestades, et ilmselt vähemalt 60-70% autodest oli veel all suverehvid, siis oli üsna ilmselge, et liikluses valitseb kordades hullem kaos kui hommikul.

… ja ma ei eksinud :) Kojuminek oli töeline elamusretk ja ma ei pea niiväga silmas seda, mida ma ise tunda sain, vaid seda, mida näha sai.

Köigepealt pidi Vabaduse väljaku ristmikul rohelise tule süttides autode vahelt endale koha leidma, et teed ületada, sest mul on tunne, et foorid olid niisama tuledemänguks tööle pandud. Isegi kui sa tahtsid rohelisega üle söita, siis osutus see vöimatuks, sest keegi oli end keset ristmiku parkinud. Eriti meeldis see tegevus bussidele. Üks buss keris meeletu aeglusega end ristmikult Nömme poole ja loomulikult ristuva tee autod ihtsalt seisid. Keset teed teadpoolest on trammitee ja trammitee muutub vahel ka lihtsa vihmaga üsna libedaks – selgesee, et lumega oli ta kordades libedam ja see omakorda tähendas seda, et seal ukerdas omajagu autosid. Mis aga pani ukerdama ka ntks bussid oli see, et Pärnu mnt läheb suunal Nömme poole kuni Tõnismäeni natukene ülesmäge ja no proovi sa suverehvidega mäest üles söita, kui oled kuhugi eriti libeda koha peale seisma jäänud – ega ikka ei söida küll. Ja libedaid kohti seal teel jagus, sest mu meelest olid köik teed nagu kehva kvaliteediga uisuväljakud. Päevaga kinni söidetud lumi ja kerge veekirme – väiksed hokipoisid oleks seal kindlasti heameelega litrit taga ajanud.

See ukerdamine tähendas, aga vaid üht – autod lihtsalt seisid. Näiteks Tönismäe tänava künkal seisis niimönigi masin, mida siis tagapool sabas seisvate autode juhid edasi püüdsid nügida. Nügisid oma 50 meetrit ära, kobisid oma sooja atuosse, lootes, et see lükatu sai hoo sisse ja saab omal jöul edasi, aga tühja ta sai. Möne aja pärast oli see nügitud masin sama nöutult ohutulede vilkudes mäe peal seismas. Kordus sama, mis ennegi. Visad mehed!

Eriti veidraks läks olukord Hendriksoni küüru juures. Küür ise oli autodest peaaegu tühi, aga küüru jalamid olid mölemad poolt palistatud autodest. Kui suverehvidega auto roolis sattus olema ülikogenematu juht, siis tähendas see vaid üht – see auto lihtsalt seisis vöi siis noh tegelikult ei seisnud, ta proovis ikka mäest üles söita, aga see toimus ülimalt vaevaliselt vöi kellegi abikäe toel. Mönest naisterahvast oli peaeegu, et kahjugi. Ma ei imesat, kui ma ise oleks sarnane abitu autojuht. Üle viadukti köndides oli tunda “mönusat” siduri ja kummi kärsakat. Autokaupmehed peaks rahul olema.

Edasi läks igavamaks, sest noh autod seisid ja ma liikusin endiselt kiiremini kui autod :) Seisid nad aga seepärast, et enne Tammsaare pikendust on taaskord väikene töusunukk ja paar bemmi (+ veel keegi) olid end teele risti parkinud ja keeldusid edasi liikumast. Mulle meenusid kohe need “toredad” ajad kui ma oma bemmiga Koplis maja ettegi ei saanud söita. Tagaratta veoga ja suverehviga masin pidi olema küll tänase päeva halvim kokteil.

Tammsaare tundus olevat üsna autodetühi, kui mitte arvestada neid mahasöite, mis taaskord on ju vöikse töusuga. Täna olid köik väiksed töusud nagu mäed. Tallinnast oli saanud töeliste mägede linn. Ega ma muidu ei olegi sellele väga möelnud, aga köigile, kes tulevad Öismäelt vöi Mustamäelt ja tahavad, kas mööda linnast välja söita, jääb ette üks suurem vöi väiksem mägi. Ja täna oli see mägi töeliseks pinnuks silmaks köigile. Paldiski mnt – mägi, Kadaka tee – mägi, Ehitajate tee – mägi, Tammsaare – mägi, Endla tn – mägi, Tartu mnt – mägi, Narva mnt – mägi – keeruliseks osutub see linnast välja söit niimoodi. Köige muu jama körval, mida kommunaalamet täna välja puistas oli üks lause päris tabav – täna on tõusudeks muutunud ka sellised kohad, nagu draamateatri esine Pärnu maanteel. Seal foori taga peatunud sõidukid ei saa enam liikuma. Täpselt nii oligi.

Järve Keskuseni jöudes oli mu imestus suur, kui nägin keskuse parklat – see oli umbes 2/3 ulatuses autodest tühi. Reedeti kell 18:20 on see tavaliselt autodest punnis. Täna ei olnud autod ilmselgelt veel Selverini jöudnud, ummikud nöudsid oma. Kadak Selveris oli sama seis olnud. Ka näiteks keskuse parklas olevas Rehvitakso rehvivahetuspunktis oli mu meelest üks koht täiesti vaba – oleks rehvid olemas olnud, oleks lasknud need ehk allagi panna.

Ah-jaa – kogu kojutuleku jooksul nägin ÜHTE soolapuisturit. Hea töö!

Kokku tulin koju ca 1:20, sealjuures ma vahepeal seisin olude vaatamiseks ja pildi tegemiseks – usun, et jöudsin linnast koju kaugelt kiiremini kui autod. Elamusterohke jalutuskäik oli.

Vahet ei ole, kas autol olid juba talverehvid all vöi ei, pea köik autojuhid nöusutuvad, vist eelmise postituse klassikuga – lunta sataa ja kaikkia vituttaa.

Tösilugu. See vend ei eksi kunagi.

Järgmine lehekülg »