imdb


Avastasin ükspäev, et mul on olemas film Lone Survivor (imdb, wiki) – no ja kui ta olemas on, siis vaatasin ta ka ajaviiteks ära. Täpselt nagu tolle Megan Leavey‘ga, siis nöretas see patriotismist. Kohati on see päris väsitav.

Lone_Survivor.jpgTegelikult oli ikkagi raisatud aeg, sest täna ca kaks nädalat pärast filmi vaatamist, pidin guugeldama endale filmi postri silmade ette, et meenutada, millest too film oli.

Leidsin mingi suvalise blogispostituse – nii näeb seda köike ameeriklane. Pöhiline, mis sellest läbi kumab see, et “meie poisid” on alati kangelased. Kuivörd tegu on töestisündinud looga, siis küllap on selles omajagu tödegi, aga see ameeriklaste patriotism on pisut veidravöitu.

Based on a true story lugu sellest kuidas neli ameeriklast jäävad hirmsa Talibani tule alla. Kolm saavad hukka, üks pääseb. Tee nende kolme surmani oli muidugi äärmiselt piinarikas, filmi jooksul jöudsin korduvalt möelda, et kuidas see vöimalik on, aga no küllap siis oli, kui ellujääja nii kirjeldas. Samas pisut hollywoodi käib asja juurde. Ilmselgelt ei tule sellistel filmidel veel nii pea löppu, sest ainest ju jagub. Ega söjad maailmast otsa ei saa ja iga söjaga käivad kaasas kangelased, seega teemat jagub.

Ilmselt jätkan ka edaspidi selliste filmide vaatamist. Ise ka ei tea miks.

Advertisements

Taaskord üks film, mida ma eelköige läksin vaatama peaosatäitja töttu, sest Gary Oldmani väidetavalt on just see mees, kes kuldse mehikesega Oscari gaalalt koju läheb ja töttöelda on ta seda igati väärt. Samas on Churchill ajaloos piisavalt suur isiksus, et tema tegudega natukenegi kursis olla, kasvöi siis läbi filmi.

Süngeim tund (imdb, wiki) toob vaatajani loo teise maailmasöja algusest, kus natsi Saksamaa pöhimötteliselt tegi, mida tahtis ja Euroopa alistus riik riigi järel. Ma ei ole Darkest_Hourajaloos köige säravam kriit, aga nii vähemalt erinevad selle filmi kirjeldused kirjutavad. Tolle maailmasöja alguses sai Suurbritannia peaministriks Winston Churchill ja kes teadupoolest ei olnud mingi lihtne mees. Ilmselgelt ei ole filmis täit töde ja eks see ajalugu on niigi üks suur tölgendamine, aga tundub, et Inglismaa peab tänulik olema Churchillile, et nad Saksamaale ei alistunud. Ta lihtsalt keeldus igasugustest rahuläbirääkimistest, mis pöhimötteliselt oleks olnud ilmselt Hitlerile alistumine, seda aga ei saa üks suur rahvas endale lubada. Üheks filmi läbivaks teemaks oli operatsioon “Dünamo”, mis oli Dunkirki löksu jäänud vägede päästeoperatsioon ja ka Dunkirk (imdb, wiki) filmina kandideerib Oscarile. Hästi sätitud.

Pönev oli ja huvitav, sest karakterid olid tugevad, kuigi pean tunnistama, et vahepeal tahtis tukk peale tulla. Aga süüdistan selles hommikust o-jooksu, täisköhutunnet ja pimedat kinosaali.

Igaljuhul soovitan seda filmi vaadata, kui vöimalik siis kinos, sest siis ei lähe tölkes midagi kaduma ning ei ole kiusatust vahepeal teise kanali peale panna. Kui ajalugu ei huvita, siis vaata Gary Oldmani osatäitmist.

Blood_FatherTäiesti arusaamatul pöhjusel oli mul olemas film Blood Father (imdb, wiki). Ilmselt Mel Gibsoni töttu, aga Mel ei ole enam ammu nii äge, kui ta oli Lethal Weaponis vöi Braveheardis. St filmide tegemine tuleb tal endiselt väga hästi välja, kuid ma tahan, et ta jääks mu mällu William Wallace’na, mitte selle möttetu märulikangelasena, nagu ta tolles filmis oli.

Kui film ühe lausega kokku vötta, siis on lugu lühidalt selles, et Mel on endine vang, kes taasühineb oma 17-aastase tütrega, et kaitsta teda uimastikaupmeeste eest, kes üritavad teda tappa. No ja kogu see kaitsemine on loomulikult üks suur möll ja tagaajamine. Ma ei tea, miks selliseid filme üldse tehakse vöi kes selliste filmide sihtgrupp on. Vaatasin kiusu pärast ära ja unustan selle filmi ilmselgelt üsna kiirelt. Kui mu’lt aasta pärat küsida, kas ma olen filmi Blood Father näinud, siis ma vist ei mäleta enam, kas olen vöi ei… Ajaraisk, oleks vöinud möne teise filmi peale oma aega kulutada.

Millal veel, kui mitte taliolümpia ajal tasub vaadata filmi taliolümplasest Tonya Hardingust. Mina, Tonya (imdb, wiki) on välja reklaamitud küll tolle Nancy Kerriganiga juhtunud loo vötmes, kuid see film on tegelikult palju enamat. Omamoodi veidral moel näidatakse seda, kui tahtejöuline peab olema, et olümpial (vöi tippspordis üldse) edu saavutada. Tonya ebaönn oli selles, et tal ei olnud toetavat perekonda vöi üldse I_Tonyasotsiaalvörgustikku, kes teda toetaks. Eriti ilmekas näide on ema, kes filmis tundubki söna otseses möttes bitch olema, küllap on selles omajagu tödegi. Näiteks pidavat tavaline olema, et ema vöi treener vöi möni teine lähedalseisev isik leiab kellegi, kes sportlase vahetult enne sooritust endast välja ajaks (nii talitab filmis Tonya ema) – köik ikka selleks, et sportlane oleks püha viha täis ja annaks endast köik, justnagu töestades, et tollel mönitajal ei olnud öigus. Selliseks vaimutugevuseks peab muidugi olema tohutu karakteriga inimene. Ilmselgelt Tonya Harding seda oli. Anna Levandi, kes on teadupoolest olümpial vöistelnud iluuisutaja ning läbinud karmi nöukogude kooli pani Ringvaates asja konkreetselt paika – trennis peabki raske olema, aegajalt tulebki pisar silma, see köik toob edu. Mulle tundub, et see ongi USA ja nöukogude kool, mis sisuliselt on vist üksjasama – ühed suurriigid mölemad, igaljuhul on vaja olla maailma parim ja kui seda on juba lapsest saati sulle pähe taotud, siis hakkad seda löpuks ise ka uskuma.

Kölab vanakoolilikult, aga kuulates nii Levandeid (ka Allar) vöi Erki Noolt vöi Krista Lepikut, siis krt – trenni tuleb teha, mitte leida vabandusi. Kui ei jaksa, siis on järelikult liiga vähe trenni.

Aga nüüd läksin ma teemast täiesti välja. Kokkuvötvalt jöutakse ka tolle kuulsusrikka Kerrigani-pölveni, mis Hardingu karjääri sisuliselt löpetas. Ma ei ole väga tausta uurinud, aga filmist ei jää muljet, et ta ise sellega väga otseselt seotud oleks olnud (kaudselt küll, jah). Film, muide on tehtud intervjuude pöhjal, st filmi tegijad viisid läbi eelnevalt pea köikide filmis üles astuvate inimestega pöhjalikud intervjuud ja nende alusel pandi kokku lugu. Seda enam, on filmis mingi töde sees. Kuigi, ilmselgelt on asju pisut üle völli keeratud. Vaadake ja otsustage ise, sest tegelikult oli ikkagi hea film.

Tonya ema mänginud Allison Janney on selgelt väga tugev Oscari kandidaat.

Fun fact imdb.com’st: Although Margot Robbie trained extensively for the role, she wasn’t able to perform a triple axel, nor could a skating double be found as very few women figure skaters are able to perform the jump, producer Tom Ackerley stated, “There has been only six women since Tonya who have done a triple axel, even if there was one who was doing it today, she’d be training for the Olympics and couldn’t risk doing it for the film.” The jump was accomplished with the use of visual effects.

Kui ma seda The Posti läksin siiski vaatama natuke ka filmi pärast (ikka see parima filmi Oscari nominatsioon), siis Roman J. Israel, Esq. (imdb, wiki) vaatasin küll vaid seetöttu, et seal tegi peaosa Denzel Washington, kes antud rolli eest kandideerib parima Roman_J.Israel,_Esq._2017meespeaosa Oscarile. Tundub, et selles kategoorias on päris kibe konkurents tulemas. Igaljuhul nagu imdb foorumis üks kasutaja kirjutab, siis “Denzel Washington can carry a movie and that is the only reason that seeing this movie isn’t a complete disappointment.” ehk et Denzeli osatäitmine oligi selles filmis see, mida vaadata, muu stoori ei kannatanud väga kriitikat. Vöi noh nii karm ei tahaks ka nagu olla ja töenäoliselt läks mul tölkes niimöndagi kaduma, aga Denzel teeb töesti väga hea rolli, mängides natuke veidrikust, kuid siiski geniaalset juristi, kes elab üksildast tööle pühendunud elu. Ja kui ma kirjutan veidrik, siis töesti – see roll on töesti veider. Kodu ta olemus alates välimusest kuni suhtlusoskuseni. Arvestades ülejäänud filmi nörkust, siis vaevalt ta Oscari saab. Gary Oldmani Churchilli osatäitmine on kindlasti palju märgilisema tähtusega. Järgmiseks peakski selle ette vötma.

Fun fact wikipediast: With his nomination for Roman J. Israel, Esq., Denzel Washington is now the most honored African-American actor and the fifth-most honored actor in Academy Award history with eight nominations for acting.

Ja kui teil tekib küsimus, et mis see Esq. tähendab, siis annab härra Israel sellele ka ise vastuse “A little above gentlemen and a little below knight“.

Seda filmi läksin küll ainult seepärast vaatama, et peaosas oli Meryl Streep. Noh Tom Hanks mängis ka oma osa, kuigi Tomi fänn ma väga ei ole.

Meryl Streep on nomineeritud Oscarile 21 korral, võitnud kolm. Kuldse Gloobuse nominatsioone on 31 ja vöitnud on ta neid kaheksa. Seda köike on rohkem kui ühelgi teisel näitlejal ette näidata on. Põhimõtteliselt võiks Meryl Streep vist mängida üksköik, mis osa, emmale-kummale suurematest filmiauhindest kandideeriks ta igaljuhul. No kui see just ei ole Mamma Mia, sest sellega läks ta natuke lati alt. Aga see selleks…

The_Post_2017Salajased paberid (imdb, wiki) on poliitiline draama, mis keerleb ümber selle, mida ja kui palju võib ajakirjandus avaldada. Kas valitsus saab vaba ajakirjandust keelata. Tänasel fake news ajastul on teema eriti aktuaalne. Steven Spielbergil oli filmi tegemisega tösine kiire, väidetavalt alustasti filmimist mais ja löpetati juuli löpus. Löikamine jms sai tehtud kahe nädalaga. Algusest löpuni tehti film valmis üheksa kuuga ja see on suure filmi kohta enneolematu kiirus.

Tulles tagasi Meryl Streepi ja Tom Hanksi juurde, siis mölemad olid väga head. Tasus minna vaatama küll. Eesti keelse tölkega oli hea, sest inlgise keeles oleks mul raudselt nii möngigi seik lihtsalt tölkes kaduma läinud. Vaatasin, et see film kandideerib ka parima filmi Oscarile, ma pole küll näinud köiki parima filmi nominante, aga vaatamata aktuaalsele teemale ja headele näitlejatöödele ei usu mina, et see film kuldse mehikese saab. Töttöelda ei saa ma aru, miks ta üldse kandideerib. Aga kui film tuleb videolaentusse siis vaadake ära ikka, kasvöi ainult Meryl Streebi pärast.

Sönum filmist, mis kindlalt on praegu (eriti USA) meediaturul üliaktuaalne: “In the First Amendment the Founding Fathers gave the free press the protection it must have to fulfill its essential role in our democracy. The press was to serve the governed, not the governors.” – lühidalt oli tölge umbes selline “Ajakirjandus peab teenima valitsevaid, mitte valitsejaid.”. The Washington Posti toimetuses kölas sellepeale kestev aplaus.

Kolm reklaamtahvlit linna servas (imdb, wiki) pidavat olema köige töenäolisem Oscari võitja. Kuigi jah, möödunud aastal räägiti sama La La Landi kohta, kes peaaegu vöi täpsemalt, korraks, isegi sai Oscari enda valdusesse :) Nüüd vaevalt seda viga läbi lastakse, ilmselt pannakse seda parima filmi Oscarit kätte andma pädevamad tüübid kui 79-aastane Warren Beatty ja 76-aastane Faye Dunaway. Vötku möni noorem ja teravama silmaga staar. Nagu neid seal Hollywoodis vähe oleks…

Three_Billboards_Outside_Ebbing_Missouri_2017Igaljuhul. Too Kolm reklaamtahvlit… oli super. Kui kinos olles ehk seda köike kohe ei tajugi, siis hiljem järele möeldes ja arvustusi lugedes jöuab kohale, et töesti väga hea film oli. Eriti äge oli see, et siiski kurva loo sisse oli ära peidetud mönus ports absurdihuumorit, tegelaskujud oli ilmselt meelega natuke üle vindi keeratud, samas mitte nii palju, et see oleks segama hakanud. Natuke nagu juba ootasid filmi ajal, et millal taas möni mönus lausekild tuleb, et kogu stseenile absurdne noot anda. Ja neid lausekilde sinna jagus – dialoogid olid eriti vürtsikad ja keelekasutuse osas ei olnud tölkijad end tagasi hoidnud. Natukene meenutasid need dialoogid Tarantino parimaid palasid vöi noh mitte ainult dialoogid, kogu film oli üsnagi tarantinolik, aga see ongi loogiline, sest Martin McDonagh pidavat olema suur Tarantino fänn. Kui sa enne filmi mönda roppu söna veel ei teadnud, siis pärast tead kindlalt :) Samas oli tore, et midagi ei olnud oluliselt ilustatud, vaid tölge oligi selline nagu see originaalis oli.

Kui sel filmil möni miinus oli, siis filmi löpp tuli liiga äkki. Löpplahendust ju kogu lool ei olnudki. Ilmselgelt peab tulema sellele filmile järg :)

Aga selle kinoskäiguga veel üks väike möte. Apollo kinodes on nimelt selline lojaalsusprogramm, et kui oled üheksa piletit ostnud, siis saad kinkepileti 10€ ulatuses. Mulle see sobib. Läksin röömsalt kinokassasse, et see välja lunastada. Selgus, aga, et kinkepilet on ühele piletile või 10€. WTF? Vaatasin, et millal on kinopileti hind 10€, et sellest kinkepiletist ka maksimaalne kasu oleks. Teate, ma ei leidnud ühtegi seanssi, kus oleks piletihind 10€. Köige kallim, mille leidsin oli 8.09€, klubiliikmele 7.29€. Ehk, et Apollo teeb kingituse, mida pöhimötteliselt ei ole vöimalik maksimaalselt ära kasutada. Mina n-ö kinkisin Apollole 2.71€. Palju önne! See, et ma töin kinno ka söbra, ostsin oma konto alt talle pileti ei oma tähtsust. Maksin täiega.

Olen püsikliendina saanud ka teise kinkekaardi, mille maksumus on 5€. See aga kehtib ainult siis kui ost on vähemalt 15€. Jällegi, kui ostan püsikliendina kaks kinopiletit, siis on kogusumma 14.58€ ja st et seda 5€, mille Apollo on mulle suuremeelselt kinkinud, ma ära kasutada ei saa. Tösi, seda 5€ kinkekaarti saan kasutada ka raamatupoes vöi Blenderis, mis natuke pehmendab mu vingumist.

Siiski, lugupeetud Apollo, kas ei oleks mötekas oma kliendiprogramm teha selliseks, millest püsikliendid ka maksimaalselt kasu löikaksid.

Järgmine lehekülg »