jalgpall


Seekord jalutasin pärast tööpäeva Männikult Hiiule, käisin noore söbraga köige lühemal rajal “punktitamas” (punkti läbimine piiksutades – uus väljend 3 aastaselt) ja seejärel sain ka ise metsa vahele spurtima. Mulle sobis selline järjekord ideaalselt, sest sain sedasi ette endale eesmärk-aja, mille nimel pingutada ehk et plaan oli Merlile kaotada mitte rohkem kui 5-minutiga. Etteruttavalt olgu öeldud, et önnestus – ajavaru jäi koguni 1:25. Kuu ajaga 1:16 arengut :)

2018-07-03_Hiiu_JanseniKuni 20’nda punktini oli köik väga mönus, ületasin lausa endale seatud graafikut, aga siis pidi taaskord sinna pargi tagumisse nurka minema ja see oli nii demoraliseeriv. Punnisin siiski kuidagimoodi löpuni, sest eesmärk oli ju seatud. Tagasi Männikule söitsin rattaga.

Öhtune Kolumbia – Inglismaa oli lihtsalt hullumeelne mäng, mulle Inglismaa fännina muidugi. Inglismaa läks 55’ndal minutil penaltist juhtima, mis on ju eriti tore, aga mis siis tehti? Selle asemel, et normaalselt edasi mängida, hakati seisu hoidma. Kamooon – MM’i play-offis, seisul 1:0, kui mängida on veel 35 minutit? Päriselt ka vöi? Löpuks maksis see neile ka kätte – Kolumbia löi viigivärava 90+3 minutil. Faaaaak, ma olin nii löödud. Lisaajast ma midagi ei mäleta, aga ilmselt ma seda ka väga ei vaadanud vöi kui vaatasin, siis lihtsalt läbi sörmede ja nii ongi keeruline midagi olulist meelde jätta. Niisiis pelatid, milles Inglismaa kuidagi önnestuda ei taha. Enne sellesuvist MM’i olid inglased kaotatud kõik kolm senist MM-i penaltiseeriat. Poleks tahtnud olla nende mängijate nahas, kes nüüd vastutuse vötma pidid. Önneks löid kolumblased korra latti ja korra tegi inglaste väravaht imelise törje – st inglased olid veerandfinaalis. Ma pole ammu ühegi mängu ajal nii palju meetreid maha köndinud ja seda tubastes tingimustes. Lisaks, kas teadsite, et sörmede ristis hoidmine aitab. Mängu ajal näitas telekast, et üks Kolumbia mammi tegi seda. Ma hoidsin terve penaltiseeria ajal sörmed ristis. Aitas! Ei teagi, mida inglased tunda vöisid, sest see köik oli lihtsalt hullumeelselt närvesoov, veider kohe kui möne teise riigi edu nii oluliseks saab. Ilmselt sai nii mönelegi telekale too 90+3 minut saatuslikuks. Jalgpallifänniks olemine on ikkagi väga emotsionaalne ülesanne.

Advertisements

Ostin endale kohe pärast Jukolat uued o-sussid, st proovisin öige numbri ja mudeli Jukolal ära, aga ostu sooritsin duncan.ee‘st, sest nii oli lihtsat väga palju soodsam. Nädalavahetuse vörra pidin küll oma uusi papusid ootama, aga see polnud ülse probleem.

2018-06-25_Glehni_parkIgaljuhul. Kuna juulikuu öhtud kuulusid ju teadpoolest suuresti jalgpallile, siis oli mönel öhtul valiku tegemine päris keeruline. Tegelikult ikkagi mitte, sest önneks on olemas järelvaatamine ja möne mängu puhul ei huvita mind töesti rohkem kui väravad. Samas jällegi olid need mängude kellaajad sellised, et kui kohe pärast tööpäeva päevakule minna ja kiirelt joosta, siis önnestus esimesest mängust teist poolt isegi näha. Idekas ju.

Tollel kaunil esmaspäeval kihutasin pärast tööpäeva Glehni parki, lihtsamalt vana-hea Mustamäe nölv. Olgugi, et see kant on mul peas ja orienteerumine tähendab rohkem seda, et vaatan ära, kus on järgmine punkt ja panen selles suunas ajama, meeldib mulle sinna ikka uuesti minna. Noh, sis kui ei ole tegemist selle ühe teise pealinna klubi poolt korraldatava teisipäevakuga. On muidugi olnud ka kordi, kus selline liigne enesekindlus maksab valusalt kätte. Seekord önneks nii ei läinud. Praegu, viis kuud hiljem, kui on maha sadanud esimene önnetu lumi, st Kalamaja tänavad on talumatult libedad ja mööda samu tänavaid jooksmisest on kopp ees, on seda Glehni pargi metsaalust jooksurada eriti nukker vaadata. Hetkel läheks iga kell sinna jooksma, kui kodulähedastele tänavatele.

Tookord olin pöhiliselt keskendunud oma uutele papudele – noh, et ei hööruks kuskilt janii. Höörusid küll, päris valusalt kohe, kandadel olid üsna koledad villid. Önneks nad jooksu ajal väga ei seganud, pärast aga küll. Nüüdseks pole enam ühtki viga külges, tuleb ainult jalgadele valu anda.

Samal ajal kui ma kandasid villitasin loputas Uruguai Venemaad 3:0 ja Saudi-Araabia löi ühe rohkem kui Egiptus. Öhtustes äraütlemata pönevates mängudes tegi Hispaania Marokoga läbi häda VAR’i abiga 2:2 viigi ja Iraan vöitles Portugalilt välja igati teenitud 1:1 viigi.

2018-06-18_Pirita_randVäntasin taas pärast tööpäeva Piritale suunistama. O-elamusteks oli seekord välja käidud kitsas metsariba Pirita rannas. Kui nii, siis nii. Tegelikult ega seal eriti orienteeruda vaja ei olegi ja önneks on ka suurema vea tegemisel suht lihtne oma viga parandada, sest önneks ei anna väga kaugele ära joosta. Näiteks panin ma kuuendast punktist otse kahekümne esimesse, önneks kontrollisin punkti numbrit ja sain veast aru, mis siis ikka – pörutasin seitsmendasse. Pärast kui pidin tegelikult minema 20>21, siis oli tee juba selge, anna ainult jalgadele valu. 18. punkti juures pusserdasin ka natuke, aga see oli puhas oma viga, oleks vöinud ju kaarti natuke tähelepanelikumalt vaadata, mitte loota sellele, et “ah see on ju linna-O, küll köik punktid ise kätte jooksevad”.

Igaljuhul oli mul pisut kiire, pidin koju tagasi päris kiirelt väntama, sest 18.06.2018 algas vuti MM päriselt – inglased asusid mängima. Töehetk noh. Ei saa öelda, et see mäng midagi väga suurepärast oleks olnud, sest oma vöimaluste realiseerimisega oli inglastel kehvasti, aga önneks oli neil ka kapten, kes löpuks siiski köik enda peale vöttis ja asja ära tegi. Inglaste vöidunumbrid 2-1 (wiki, videokokkuvöte) – mulle sobis! Päev oli korda läinud.

 

Ma poleks arvanudki, et ma vene filmi võin nii kõrgelt hinnata, aga 2018 aasta Тренер (imdb, wiki) oli tõesti hea film. Oli kohe aru saada, et venelastelt rahaga probleeme ei ole, sellesse filmi oli seda üsna agaralt pandud. Arvestades, et päris löpustseenides näidatakse ka Chelsea FC staadionit ning mängijaid, siis vöib ainult oletada, kui palju pappi Roman Abramovitš selle projekti jaoks välja köhis. Ametlikult ei ole seda kirjas vöi noh ma ei leidnud (töttöelda ma väga ei viitsinud otsida ka), aga on üsna ilmselge, et Roman sinna üht-teist ikka paigutas.

Trener

Nutikamad lugejad juba taipasid, et tegu oli jalgpallifilmiga. Peategelaseks on vene endine jalgpalliäss, kelle karjäär löpeb pisut tumedates toonides. Oma elule mötet otsides satub ta mingisse kolkalinna üsna amatöörliku meeskonna treeneriks. Edasi on natuke nagu ikka filmis – isegi kui köik tundub väga halvasti, on löpuks köik imekaunis. Tüüpiline spordifilm. Peaaegu köik on önnelikud ja kinokülastaja saab röömsa südamega kinno minna.

Vaatamata sellele, et film on vägagi ettearvatav, oli siiski hea vaatamine. Osad stseenid olid eriti ägedad, töesti oli näha, et tegijad ei olnud rahaga kokku hoidnud. Oli mida vaadata, vaadake ka!

Möödunud nädalal andis Wayne Rooney teada, et Inglismaa koondist ta enam ei esinda. Kahju, aga no mis sa teed, kui noored täkud peale tulevad. Siiski, on Rooney mu meelest ägä – pisut äkilise loomuga tavaline inglise poiss, aga paganama osav poiss. Kel vaja aega tappa soovitan ära vaadata film “Rooney, The Man Behind the Goals”. Fenomenaalne väravavaistuga ründaja.

 

Lisaks lugege läbi ka soccerneti artikkel “Kassikuldse põlvkonna viimane patuoinas” – see on see Inglise koondis kellele ma hakkasin kaasa elama. Elan siiamaani, aga seal ei ole enam selliseid karakteritega mängijaid. Raha muudab ikka maailma liiga palju, nii ka mängijaid.

Ma ei tea miks, aga mul on justpraegu tunne, et ma pean eilsest mängust kirjutama. Delfi kommentaariumisse ju ei lähe kraaklema, panen siis oma paar mötet siia kirja.

Mulle tundub, et seda eilset kaotust dramatiseeritakse pisut üle. Tösi, oli must päev, isegi väga must, aga kui ühel pool mängib vöistkond, kes on nädalaid olnud koos laagris ning on vahetult enne suurturniiri tippvormis ja teisel pool on tiim, kus esiteks on puudu paar pöhimeest, teiseks on mängijad suuresti pingipoisid oma koduklubis vöi siis mängivad Eesti liigas (kus su vastaseks on Tarvas ja Pärnu), siis see ongi klassivahe. Jah, seitse väravat natuke liiga palju, aga vahel läheb spordis nii, et ühel tiimil sujub köik ja teisel mittemidagi. Üks paneb tuhhiga ja teine proovib ellu jääda. Portugalil oli vaja oma kodupubliku ees näidata, et nad suudavad ja oskavad väravaid lüüa ning selle ülesandega said nad suurepäraselt hakkama.

2016_06_08_Portugal-EestiPilt: Catherine Kõrtsmik

Eesti sportlaste sooritusejärgseid intervjuusid on köik kuulnud, eks? Tujurikkujas oli selle koha päris hea sketš. Mulle meenutab see vägisi Eesti suusatajate väljaütlemisi. Jalgpallurid seevastu olid eile päris ausad.

Ken Kallaste: “Alguses tundus küll, et on võimalik mängida, aga siis tulid individuaalsest klassist kaks väravat ja kolmas oli mu enda eksimus. Pärast seda oli neil lihtsam, said innustust juurde ja mida värav edasi, seda raskem oli meil ja kergem neil. Nad olid lihtsalt paremad.” – just klassivahe ning tekkinud ind löödud väravatest. Kes vähegi sporti on teinud, teab, kuidas edu innustab. Just selle mönutunde pealt Portugal eile panigi.

Pavel Londak: “Võib-olla mul oli vähe mängupraktikat Rosenborgist. Üldse viimase poole aasta jooksul pole nii palju heal tasemel mänge olnud. Mängisin ainult duubli eest ja karikas madalama liiga meeskonna vastu. Võib-olla minu jaoks see oli probleem.” – teine mängu vötmeküsimus. Meil on küll väidetavalt jube palju häid väravavahte, aga näed nüüd kui seda köige paremat vaja oli, siis oli väravas koondise teine number. Väikse rahva “völu”. Ja ma ei arva, et noore Vaikla mängitamine oleks parem idee olnud. Samas olid need eilsed väravad selline maailmaklass, et väravavahi süüdistamine oleks ülekohtune. Esimese värava söötu mäletate vöi teist väravat? Maailmaklass! Omavärav on lihtsalt halb tööõnnetus – tegijal juhtub.

Ühes olen ma küll kritiseerijatega nöus (seda juba Balti turniiri ajal) – ma ei saa aru, miks ei taha peatreener vahetusi teha. Näiteks Läti mängus tehti kaks vahetust, neist teine 90+1 minutil. Täiestu arusaamatu, sest löppudelöpuks oli ju tegemist täiesti mitteolulise mänguga ning just see oli koht, kus oleks tulnud mängijad testida, mitte halada enne valikmänge, et mängijate valik on napp. No ole meheks, anna mängijatele vöimalust. Ja ma ei pea siinkohal silmas Sappineni, kes peaks pisut jöutreeninguga tegelema. Läti mängul jäi pingile kaheksa mängijat – kaheksa! Jabur, lihtsalt jabur.

Sönaga öeldes – tegijal juhtub ja ei tasuks liiga suuri järeldusi sellest ühest mängust teha. Valikmängus oleks see seitsme väravaline kaotus väga halb lugu, suurturniiri eelses söprusmängus, kus Portugal sooviski mängida meiesuguse vastasega, ei ole see üldse nii dramaatiline lugu.

Reedel hakkab pihta! Jalgpalli EM muidugi :)

2014-01-01

…ja niimoodi juba alates 1.jaanuarist 2009. See tund-poolteist söprade ja jalgpalliga on hindamatult hästi veedetud aeg. Head uut aastat!

Järgmine lehekülg »